kolmapäev, 29. november 2017

Jaansoni rada 83.päev


  Nagu ma maininud olen, on mul viimased 2,5 nädalal selline inspiratsioon peal, et olen lõpetanud romaanitriloogia 1. raamatu ja kirjutanud 2. raamatust ka üle poole valmis, see on üks põhjuseid miks ma harvemini rajale jõuan, aga jõuan.

 Esmaspäeva hommikul tõusin kaelaradikuliidiga, aga hakkasin ruttu ennast tinktuuritama ja täna on kael vaid veidi kange, kahe päevaga sain haigusest võitu. Aga olin vaikselt kodurežiimil ja kirjutasin. Lisaks sellele olen avastanud enda jaoks viimasel ajal võimelemise, kuna liikuma peab. Pühapäeval käisin kaalul ja see näitas, et olen 500 g alla võtnud, asi seegi. Hetkel siis olen kaotanud 21,5 kg. Katsun seda hoida, et juurde ei tuleks. Ja vahel eksime koós Germoga rajale ka.

 Ma pole eriline võileiva sööja, vaid paar viilu söön hommikukohvi kõrvale, aga olen avastanud, et karmilt keelatud võileib ei tee üldse paha. Ma ei lase tekkida tühjakõhu tunnet, söön kasvõi ühe võileiva vahepeal, kui olen romaanis, et näljatunne kaoks. Üldse söön nüüd tihedamini ja palju vähem, organism ise tunneb mida tahab. Mõnikord söön banaani ära, mõnikord õuna. Vahepeal, kui põlved hakkasid liiga tegema (ilmselt sundasendist, mida kirjutamine nõuab), määrisin ka neid tinktuuriga ja võimlesin, oli abi.

 Täna näitas pedomeeter koju jõudes küll vaid 3,8 km kõndimist, aga abiks seegi. Olin üleni higine ja lisasks olid mu valed jalanõud jalas, ka jalad said märjaks. On kord juba selline nutune ilm.

 Port Artur 2-s sai ka tiir käidud, sest reedel tuleb topeltjuubelile minna. Ning postimajast tõin paki välja, sain ühe põneva raamatu omanikuks. Aitäh! See on Toomas Reisalu ehk kirjanikunimega Thomas Wirkkuneni romaanitriloogia 1. raamat, pooleldi tõsieluline, pooleldi ilukirjanduslik. Olen autoriga kunagi põgusalt suhelnud ja ootasin selle raamatu sündi ammu. Olgugi, et kunagi fb sõbralisti puhastades eemaldasin ka tema sõbrast, mitte paha pärast, lihtsalt jätsin tuttavad sinna. Aga olen Toomast aegamööda jälginud ja rõõmustan ta saavutuste üle. Ka maalimisande avastas ta endas ja teeb seda päris hästi. Kui saan raamatu loetud, blogin ka, nagu ikka. Olen nüüd üle pika aaja lugemislainel, loen oma häärberiraamatut üle, jäi suvel pooleli. Jah, mul on komme ka enda raamatut valminuna uuesti üle lugeda. Suur hunnik igasuguseid põnevikke on öökapil ootel.

 Natuke fotosid ka tänasest!
kesklinna sillal..
pkkisin ennast korralikult sisse...
veidike härmatist...
tibutab...
ilus...
rada...
pardid...
põnev...
pk
VARJUDE RIIK. PUNASTE JUUSTEGA TÜDRUK.T.WIRKKUNEN
loe põneviku tutvustust!!!

29.november. 2017.a.
Vana-Rääma

esmaspäev, 27. november 2017

ELU PÄRAST ELU 2. (18.pt)


  1. peatükk

  „Venna, kas sa armastad tädi Marist? Miks tädi Marist ammu enam pole sinu juures? Kas ta läks kaugele ära? Mida tähendab kaugele ära?“ esitas Kusti vennale ootamatuid küsimusi, mis Trevorile haiget tegid ja armid haavadeks rebisid. Aga ta pidi väikesele vennale midagi vastama, midagi mis vennale meeldiks. Tegelikult Trevor imestas väga, et nii väike laps oskab sellisied küsimusi esitada. Polnud ja Kusti veel neljanegi veel. Aga teeglikult vanemad inimesed tihtiligu ei oska hinnatagi kui palju lapsed jagavad ja teavad nende elust, nad unustavad ennast kõnelema ja ei oska aimatagi mida laps meelde jätab. Pealegi oli Kusti väga memmekas ja kodune laps, küllap sellepärast tundus kuidagi täiskasvanulikum ka, sest vestluspartnerid ja kaaslased olidki täiskavanud. Ja kui Mirell noorema poja sünnitas oli ta ise ka juba üle 40-ne aasta vana. Legend räägib, et kui naine sünnitab lapse siis kui ta on ise juba 36 aastane, liigutatakse need lapsed vanainimeste lasteks, kuigi tegelikult 36 aastane naine ei ole üldse vana ja on võimeline perekonda looma. Samas on täheldatud, et selles ema vanuses sündinud lastel on mingi eriline anne, mis aastate pikku välja lööb., või siis ei löö, kuidas kellelgi. Kas on tegu olnud vaid juhuste kokkusattumisega või on legendil, nagu külajuttudelgi, tõepõhi all, seda ei oska ilmselt üheselt meist keegi öelda, võime vaid oletada ja analüüsida.
  „Kallis väikevend..“ tahtis Trevor vastama hakata, kuid Kusti parandas teda.
  „Ma ei ole mingi väike vend, olen juba suur poiss.“ mossitas ta.
  „Kallis suur poiss, alati ei lähe elu nii nagu inimene tahab, saatus on meile ette määratud. Kuidas ma sulle seltan, et sa aru saaks? No saatus on inimese elutee, rada, mida mööda ta kõnnib ja inimene teeb just seda mis on talle eluga kaasa antud. Ilmselt oligi minu ja Marise saatus selline, et me pidime lahku minema. Lahku minemine on eraldi elamine, kasvõi nii, et teine inimene elab üldse teises riigis. Kui inimene läheb sellest riigist ära kus ta praegu elab, nagu näiteks meie elame Eesti riigis, siis ta lähebki kaugele, sest teised riigid asuvad meie riigist kaugel.“ kas said vastuse?
  „Okei. Aga kas inimesed võivad kaugetes riigis elada kogu aeg?“ tahtis Kusti vel teada.
  „Võivad ikka. Enam ei keelata, kuigi vene ajal, ehk siis sellel ajal kui Eesti vabariik kuulus suure Nõukogude Liidu koosseisu, olid piirid kinni ja teise riiki saada eriti polnud võimalik. Nõukogude Liit oli üks suur Vene riik, ka meie naabervabariigid Läti ja Leedu kuulusid sellesse koosseisu.“ selgitas ta.
  „Mis asi see koosseis on? Kas siis peavad kõik kogu aeg koos püsti seisma?“ ei mõistnud Kusti.
  „Mõnes mõttes on sul õigus, armas vennake. Aga koosseis ei tähenda otseselt seda, kuigi kaudselt tähendab küll. Aga ma ei hakka asja keeruliseks rääkima, ütlen vaid niipalju, et seima ei pidanud, aga me olime nagu üks riik, suur ja tervik, ning seadused olid teised, ei lubatud eriti reisida. Sa oled väga nutikas, sest sõna „koosseis“ on tõesti mitmetahuline sõna, saab tõlgendada mitmeti.“ oli Trevor üllatunud.
  „Mis asi see tahu veel on?“ päris Kusti edasi.
  „Tahk, tahu, tahku, ehk siis tahk on mõnes mõttes nagu külg, asja teine külg või nii, aga ta võib tähendada ka tahutud külge, või siis mingi situatsiooni või sündmust mis muudab elu, nagu ajaloost muutis revolutsioon muutis tahke meie elus.“ üritas ta selget pilti maalida.
  „Ah, sa räägin nii keeruliselt! Ma ei saa mitte midagi aru!“ pahandas väikevend.
  „Tule siia. Sa oled küll juba suur poiss, aga paljusid asju hakkad sa alles koolis õppima, näiteks ajalugu, millel om meie elus suur ja väärtuslik koht. Mina arvan, et iga inimene peab lausa ajalugu tundma, vähemalt oma riigi ajalugu ikka, muidu ta tundub rumalana. Aga sina ei peagi praegu veel kõike teadma ja kõigest aru saama, sest sa ei käi veel koolis. Sellepärast tulebki koolis hästi õppida, et siis saab targaks. Ja tark tahab meist igaüks olla. Sina ju tahad ka?“ küsis Trevor väikevennalt.
  „Ma olengi juba tark!“ teatas Kusti.
  „Ma ei kahtlegi selles, mu vennakene!“ muigas Trevor.
  „Oota, aga emme õpetas, et minul on kaks külge, vasak ja parem külg. Kas ma olen ka siis tahk?“ oli Kusti üllatunud.
  „Ei, vennake, sa oled inimene, kellel on kaks külge ja piltlikult või teistmoodi mõeldes võib sul neid külgi või tahke veel rohkem olla, aga seda sa praegu veel ise ei tea. Neid inimesi, kes osakavad palju asju teha, ei jää ühegi tööga hätta, kutsutakse mitmekülgseteks. Aga laps ei peagi veel kõike oskama ja sellepärast ma ei oska öelda kas sina oled mitmekülgne. Kunagi ehk oskad ise ka seda öelda. Elu õpetab. Neid inimesi, kes tegelevad mitme erineva asjaga korraga ja oskavad neid asju teha perfektselt, kutsutakse multitalentideks. Näiteks inimesed kes oskavad ideaalselt, raamatuid kirjutada, laulda, maalida, lauluviise luua, joonestada, videofilme valmistada, tantsid ja palju asju veel teha, nemad ongi multitalendid.“ selgitas Trevor.
  „Ohh, kas ka need kes multifilme teevad?“ oli väikevend üllatunud.
  „Jah, ka need, kes lisaks paljudele eelpool mainitud asjadele multifilme teevad. Rumal inimene neid teha ei suudaks.“ selgitas Trevor.
  „Aga venna, siis ma pean ju lasteaeda minema, muidu ei oska koolis õppida ja peale kooli lähen kohe multitalendiks õppima.“ oli Kustil nüüd juba kahju, et ta lasteaias ei käinud.
  „Jah, sul on õigus, lasteaed ja kool tulevad alati kasuks, siis inimene õpib rohkem, aga multitalendiks ei saa meist igaüks. Jah, kirjutamist ja kunsti saab õppida, aga kui sul ikka ei ole muusikalist kuulmist, üritad küll muusikat õppida ja koolitad oma häält, kuna tahad hirmsasti laulda, ei saa sinust multitalenti. Sa võib küll laulda, aga multitalent on see kellele on ka midagi geenidega kaasa antud.“selgitas vend edasi.
  „Mis asja? Mis geenidega? Mis asjad need veel on?“ ei mõistnud Kusti.
  „Tead, äkki lähme kusagile? Õue tahad minna?“ näits Trevor tüdimust.
  „Ma ei taha sinna õue minna, seal pole midagi taha. Mul pole ühtegi sõpra ka ja mul on seal igav.“ torises Kusti.
  „Olgu. Aga mida sa tahaksid praegu veel teha?“ küsis vanem vend.
  „Ma tahaksin, ma tahaksin, et emme koju tuleks...“muutus Kusti härdaks. Vaatas oma suurte vesiste silmadega kanast välja, nägi kuidas teised lapsed õues palli mängivad ja tundis kadedust. Kusti kartis veidi teisi lapsi ja see tegi teda nukraks. Korraga ilmusid taeva alla päike ja vikerkaar ning õues hakkas vihma tibutama, kuid ükski laps ei läinud tuppa. Nad nautisid sellist ilma ja rõõmustasid häälega vikerkaare üle. Kustit tegi see nukraks, sest samal päeval, kui ta isa suri, ilmus ka taevasse vikerkaar ja hakkas sadama. Keegi oli maininud, et taevas nutab ta isa taga. Kusti tundis, et ka praegu on nii, aga mitte ei nuta taevas ta isa taga, vaid nutab koos temaga, sest tunneb puudust oma emast, kes haiglas peab olema. Kunagi oli just isa Ants see olnud kes ütles, et kui vihma sajab siis taevas nutab. Kusti siis päris, et miks küll taevas nutab. Ants selgitas, et taevas on nagu inimene, vahel naerab, siis särab päike ja kui hakkab vihma sadama, nutab taevas ja kõik taevatähed ka. Et kõik inimesed nutavad ja nutt puhatab hinge. Kusti muidugi sai sellest nii aru, et peab nutma ja peale seda püüdis endale sihilikult haiget teha, et nutt tuleks. Ants alusa ehmatas ära, kartes, et temast pole lapsekavatajat, pole head isa oma pojale, kes pidevalt nutab. Aga lapsed saavad vahel asjadest valesti aru ja tõlgendavad teisiti, millest jälle täiskasvanud ei tarvitse aru saada. Siis peakski täiskasvanu minema ajas tagasi, mõtleme ennast lapseks ja tundma kuidas tema sellel ajal mõtles, oli ja tegi.
  „Jah, tead vennake, ka mina tahaksin et emme koju tuleks, Kuigi ma olen juba täiskasvanud mees, tahan ma alati emaga koos olla ja oma emale jääme lasteks ka siis kui täiskasvanud oleme. Usu, ka mina tunnen tema järele igatsust, sa ei ole ainuke. Aga kuna praegu ta veel koju tulla ei saa, siis räägi, kui sul on mõni mure, räägi minuga nendest muredest, sest ma olen sinu vanem vend ja oskan kindlasti sind aidata.“ soovitas Trevor.
  „Aga sa ju pole mu emme ja sa ei saa tema eest ka olla!“ selgitas Kusti.
„Kindlasti pole ma sinu ega enda emme ja ei emmet ei asenda mitte kunagi mitte keegi, ka oma vend mitte, aga ma saan olla sulle toeks, kui sul on mõni mure. Sa ei pea seda muret endas hoidma, võid minuga jagada, esk siis rääkida sellest murest. Ma võin aidata selle mure lahendada.“ selgitas vend.
  „Ma ju ütlesin, et ma tahan et emme koju tuleks!“ raputas Kusti pead ja oli hämmingus, et vanem vend ei saanud ikka aru mis talle muret valmistas ning jahus mingist vennast ja vennaga mure jagamisest.
  „Olgu, aga ma ei saa jah sulle võimaldada seda, et emme koju tuleks. Aga mida sa veel sooviksid? Tahad midagi mängida? Süüa? Või on sul mingi soov mida kogu aeg tahaks, aga ei saa? Äkki mina saan aidata su soovil täituda?“ pakkus vend.
  „Jah, minu suur soov oleks, et isa oleks elus. Sa tahad öelda, et saad mu isa uuesti elusaks teha? Kas sa oled võlur vä?“ imestas väikevend.
  „Ei, kallike, ei, seda ma tõesti kahjuks ei saa sulle lubada. Aga äkki tahad õue minna? Tahad endale mõne sõbra leida? Kas sa tahad, et su sõber oleks poiss või tüdruk?“ pakkus vend järgmise võimaluse.
  „Näehh, mulle meeldib üks tüdruk, aga kas ta siis on minu pruut?“ muheles Kusti.
  „Oot, oot, sul on juba pruut olemas?“ imestas Trevor kuid samas tundis siiralt head meelt, et väikevennale tuli üle mitme tunni muie huulile.
  „Venna, ei tohi mind norida! Ma ei ole kunagi selle tüdrukuga rääkinud ja ma ei tea ka mis ta nimi on, aga kas ta siis ikka on mu pruut?“ tahtis väikevend teada kuidas või mille järgi pruuti valitakse ja kes see pruut õigupoolest üldse on.
  „Ma ei nori sind, kullake. Pruut saab olla vaid see kellega sa koos oled, keda armastad, kellega oma muresid ja rõõme jagad. Aga kui sa teda ei tunne siis ta su pruut olla ei saa. Ja ma kunagi ei naera su üle, ega ei nori sind, vaid tahan pigem õpetada, jäta see endale meelde.“ selgitas Trevor.
  „Aga kui ma sellel tüdrukule musi teen, kas siis ta on minu pruut?“ küsimused jätkusid.
  „No kui sa lähed ja teed ilma luba küsimata ja teiste ees talle musi, siis hakatakse sind ja seda tüdrukut kindlasti norima. Sellepärast ära nii kunagi tee.“ andis vend nõu.
  „Olgu. Siis on ikkagi sellel tüdrukul peigmees juba olemas. Ema rääkis, et peigmees ja pruut musitavad omavahel ja üks poiss just enne andis sellele tüdrukule musi.“ oli Kusti südamepõhjani solvunud.
  „Ära ole solvunud, tule siia, mu kallis vennake! Kui sa kunagi suureks saad, alles siis saad tüe suhete kohta teada. Ära selle pärast praegu oma pead vaeva.“ kallistas ta väikevenda.

  „Olgu! Ma lähen nüüd mängima!“ oli Kusti konkreetne ja sulges ennast oma toa ukse taha. Peale pooletunnist vaikust läks Trevor venna tuppa piiluma, kuid vend magas magusat und, muie suul.


27. november. 2017.a.
Vana-Rääma

Sulelennud 4


  Kahjuks sain ka täna fb vahendusel alles teada, et Pärnu eakam ja eakamate kirjutajate klubi SULEKLUBI pidas oma 40. juubelit ning selle raames anti ühine luulevihik välja. Mul on nii kahju, et PP veebilehekülg muudeti mingil ajal selliseks, et osasid artikleid pealehel ei näidata, tuleb ise otsida. Need oleks nagu teisejärgulised. Nii ma hetk tagasi alles kultuuri alt selle kesise info leidsin juubeli kohta. Ei kellaaega, ei...Kurb on. Ja PP-d ma ostma ka ei hakka, sest (vabandan osade ajakirjanike ees!) minu jaoks pole viimasel ajal sealt lehest eriti midagi lugeda, vaid ühe käe sõrmedel saan üles lugeda ajakirjanikke, kelle artikleid ma meeldedi loeks, kes veel sellesse ajalehte tööle jäänud on. Võibolla olen liiga kriitiline, aga see on minu (muideks, ka väga paljude mu tuttavate!) tagasihoidlik arvamus.

 Artikli info on selline : Ava see!

 Küll aga siirad ja suured tänud Ingale, kes selle sündmuse kohta fb-s fotosid ja videoid jagas, nii sain minagi osa.

 Siirad ja suured tänud ka Luule Luusele, kes oli täna selle imekena luulevihiku õues Germo kätte andnud! Lihtsalt ma ise olen taas kodu vang, sest hommikul tõustes avastasin ennast taas kaelaradikuliiti põdemas ja pidin käega pead padjalt tõstma. Aga ravin ennast kenasti ja küll ma taas liigun. Rajale ka ei saanud, kuid Germo käis koos Külliga kenasti vähemalt ära. Ilmselt eile sain külma, kui peale dušši poolpaljalt trepile läksin.

 Lugesin SULELENNUD läbi ning leidsin sealt mõningaid pärle, mille ka fotodele jäädvustasin, kuid osad olid kvaliteedilt viletsad ja lisan siia vaid need mis loetavad on.

 Palju, palju õnne SULEKLUBILE ja aitäh selle imekena raamatu eest!

 Ahjaa, endast niipalju, et kahe nädala jooksul lõpetasin ELU PÄRAST ELU triloogia 1. raamatu kirjutamise ning kirjutan 2. raamatut sarjast ning juba on üle poole ehk 17 peatükki kirjas. Olen lainel ja sukeldun nüüd romaani tagsi.

 No ja mõned fotod siia ka armsast Kitist ning õhtusest Pärnust.

...
Luule Luuse luuleread
Luule Luuse luueread
Aili Metsa luuleread...
meie võimukas Kiti :)
pühapäevaõhtune kuu...
Piiri tänaval pühapäeva õhtul...

27. november. 2017.a.
Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 2 (17.pt)


  1. peatükk

  „Issand, sina! Ma pidin infarkti saama! Ei tohi niimoodi ehmatada!“ oleks Maris nagu tonti näinud.
  „Sorry, ma tõesti ei tahtnud halba! Mõtlesin kuidas sulle läheneda nii, et see jääks sulle märkamatuks, aga kukkus vist teisiti välja.“ oli Rinaldo kurb ja poetas oma peost Marise pisikesse pihku imearmsa Porto sümboli, tillukese värvilise metallist Barcelose kuke ning Porto vapi logoga korgi. Korgipuu koorest, mis on ka kuuma- ja niiskusekindel, valmistatkse palju meeneid, näiteks käekotte, rahakotte ja isegi vihmavarjusid. Igas suveniiripoes on korgist valmistatud esemeid hulgim. Barcelose kuke legend on küll turisti jaoks pisut naljakas, aga kohalike jaoks mitte. Legend vestab kukest kes hakkas rääkima. Seda kutsutakse kohalikuks Angry Birdiks. Legend kõneleb, et kunagi olevat ühte palverändurit süüdistatud rängas kuriteos ja talle mõistetud poomissurm. Aga surmamõistetu viimane soov oli justkui kohtunikule seaduseks. Nii soovis surmamõistetu, et hukkamine toimuks kohtuniku silme all. Surmamõistetu viidi õhtusöögile, nöör kaelas, timukas kõrval. Kohtunikul olid parasjagu road laua ja nende hulgas ka praetud kukk. Palverändur teatas kohtunikule; „Ma olen süüta! Ma olen tõepoolest süüta! Ja selle kinnituseks võib kukk, kes teie ees liual, kirema hakata. Näljane kohtunik ei lasknud ennast häirida, timukas hakkas juba köit kinnitama, kuid siis ajas kukk ennast liual püsti ja hakkas kõrvulukustavalt kirema. Kohtunik oli hämmingus ja mees sai kenasti oma palverännakut jätkata.
Kuna Portugal asub maailma serval, kutsutaksegi seda riiki Maailma Servaks. See on Pürenee poolsaarel asuv Edela-Euroopa riik, mille naabriks on ainult Hispaania. Rinaldo väite põhjal ei saa portugallased ja hispaanlased oma vahel hästi läbi ning see olevat ka kuke legendiga seotud. Kas nii on või ei ole, seda täpselt ei tea, aga samas teadis Maris Rinaldole rääkida, et ka eestlane ja naaberrahvus lätlane ei saa eriti oma vahel läbi, selle taga olevat igasugused vanad legendid, kaasa arvatud Kilusõda. Austagem või siis ärge austagem legende! See võib ka olla üheks põhjuseks miks portugallasele ei meeldi kui nende riigis kõneldakse hispaania keeles ja vastupidi.
  Maris oli tegelikult siiani, pehmelt öeldes, hämmingus. Kuigi Rinaldo tundus talle selline ülisõbralik ja pehme loomuga, ehmatas äsja aset leidnud intsident teda ikka lausa keeletuks. Kas ikka see lähenemine oli süütu? Või oli Maris ise endas mingid hirmud üles leidnud, mille jaoks tal ei olnud sõnu? Naine istus ja kuulas noormeest, aga miski temas tahtis põgeneda. Kuigi Rinaldo oli talle maasikakonteili välja teinud ja pakkus ennast giidiks, tahtis Maris ära. Naine tahtis koju, oma Porto koju. Ilmselt ehmatas teda teadmine, et Portugalis on palju taskuvargaid, sest eelnevalt enne sellesse riiki kolimist oli ta aastaid teinud kodutööd ja keegi oli oma blogis taskuvarastest juttu teinud, kuigi Maris ei tahtnud seda kuidagi uskuda. Aga see oli ainus pahe ka tema jaoks selles riigis. Nüüd kartis ta, et see võib ka temaga juhtuda, et üksinda võõral maal ja võõra rahva hulgas võib ta kaotada oma rahakoti, mille sees on ka dokumendid. Ilmselt see hirm sai otsustavaks.Ta tõusis lauast, tänas Rinaldot ja hakkas liikuma. Rinaldo lausa ehmatas sellise reaktsiooni peale. Maris lasi jaldadel kiiremini käia ja juba ta oligi oma korteris, oma toas, oma voodis ning seedis juhtunut. Korraga hakkas tal häbi, sest taskuvaraste lugu võis olla kellegi tühipaljas külajutt ja pealegi leidub selliseid kahtlsi tegelasi igas riigis, igas linnas, igas külas. Aga kui võtad mõne hirmu enda sisse, hakkab see laastamistööd tegema ja sa hakkad kolli nägema ka seal kus seda pole ja pole kunagi olnudki. Asi on ajudes kinni, sinu enda psüühikas, näed seda mida hirmu meelevallas olles näha tahad.
  Kui Marisel hakkas silm kinni vajuma, kuulis ta akna taga muusikat ja laulmist. Naine tundis ära Portugalis rahvaliku ballaaditaolise itku- ehk nutulaulu fado, mida ta oli laäbi youtube kuulanud ja nautinud juba kaua aastaid. Ka Porto tänavatel lauldi seda vahel. Esimese hooga ei teinud Maris sellest väljagi, kuna nende üürikorteri all asus fado baar, kus pühapäeva õhtuti seda laulmas käidi. Kui võõrale võib reeglina tunduda see matusemuusikana, ei pahanda portugallane kunagi kui julged seda talle öelda. Marisele see matusemuusikana ei kõla, sest ta on kaua aastaid nautinud seda muusikastiili ning isegi aeg-ajalt kaasa laulnud. Naine on leidnud üles selle muusika peidetud väe ning muu muusika tundub fado kõrval tühine halamine. Mitte küll eranditult kõik, aga enamus.
  Uni oli nagu peoga pühitud, aga laulmine aina kestis ning Maris läks asja uurima. Ta ehmatas kui nägi et lauljaks on tema sõber Rinaldo, kelle ta mõne aja eest keset kohvikut istuma jättis ja põgenes, põgenes eelkõige iseenda eest. 12-keelne kitarr käes, üks jalg tänava äärekivile toetumas, meelas naeratus huuli kuid silmis kurbusehelk, seisis Rinaldo Marise magamistoa akna all ja laulis itkulaulu, mis kõneles õnnetust armastusest. Maris oli sõnatu ja pisarad valgusid ta silmadesse. Miks küll Eesti mehed midagi nii üllatavat teha ei võiks? mõtles ta endamisi. Olgugi, et Eesti mehed olid tema jaoks kõige õigemad mehed. Olgugi, et Maris ei saanud sõnadest aru, köitis see lugu ja esitlus teda niivõrd, et ka pani ruttu linnahilbud selga ja jooksis tänavale. Alles siis märkas ta, et majade aknad oli rahvast tulvil. Naine ei teadnud kas nutta või naerda, sest see tunne, mis teda valdas, oli sõnaseletamatu. Rinaldo sai lauluga ühele poole, tõmbas, nagu võlu väel, kusagilt välja Portugali rahvuslille-lavendli, suudles Marise kätt ning kallistas. Maris oleks nagu mingisse romantikafilmi sattunud, sest sellist asja oli ta näinud ainult filmidest ja kuna filmid on lavastatud, olgugi, et suurel määral tõsielu ainetel, ei uskunud naine siiski, et selliseid asju ka päriselus juhtub. Nüüd tundis Maris veel rohkem, et ta tahab olla selles riigis, selles linnas, olgugi, et tema süda kuulus ja kuulub Eestimaale. Olles kursis ka sellega, et iga aasta juuni kuus toimuvad Portugalis selles riigis traditsioonilised sündmused, mis on pühendatud kolmele pühakule, kus tantsitakse rahvatantse ja lauldakse fadot, oli naine kindel, et selleks ajaks on ka tema mõne itkulaulu otsast lõpuni selgeks õppinud ja tahab seda koos kohalikega laulda. Naine oli üleni armunud, aga mitte Rinaldosse, millest tal endal ka kahju oli.
  Kuna Maris ei armastanud eriti tähelepanu keskpuntis olla, tegi ta noormehele ettepaneku jalutada majast eemale, treppidele, mis viisid mäest alla, Douro kaldale. Natukese aja pärast võttis Rinaldo istet trepimademel ja alustas uue itkulaulu laulmisega. Marise üllatuseks lonkis nende juurde üks siiami kaasi meenutav kass, kellega nad olid juba eelnevalt sõbraks saanud. Ka kassil oli taaskohtumise üle hea meel ja ta ronis naise sülle ning jäi sinna kohe magama, omal selline nägu peas nagu naudiks ka fadot. Küllap nautiski.
  Korraga hakkas iga nurga tagant nende ligi tulema rahvast, kes poetasid rahanumbreid Rinaldo ette betoontrepile. Kes laulis valjul häälel kaasa, kes kõikus laulu rütmis, aga eranditult kõik nautisid Rinaldo esitlust. Hiljem selgus, et just itkulaulmisega teeniski Rinaldo omale elatusraha, see oli tema leivanumber ning ta oli tuntud fado laulja Portos.
  Käsikäes jalutasid noored pikalt mööda Douro kallast, nagu armunud muiste. Küllap Rinaldo oligi naisesse armunud, ja ega Mariski pime ei olnud, aga ikka ja jälle tegi ta vigu, ikka ja jälle andis ta Rinaldole valesti endast mõista. Kindlasti mitte ei olnud tegu tahtliku provokatsiooniga, ega mitte mingisuguse provokatsiooniga. Milline naine ei ihkaks romantikat? Ma usun, et me kõik ihkame, aga kogeme seda harva. Pealegi tuli ilmseks, et Rinaldo on väga ihatud kohalik fado laulja ja selles mõttes haruldus, et ikub Porto tänavatel, kuigi muidu lauldakse seda laulu baarides ja teatud pubides ning tänavatel kuuleb reeglina tundtud persoonide hitte turistide esitluses. Kõige kuumemad tunduvad olema Elvis Presley lood, sest neid kuuleb igapäevaselt Keskväljakul.
  Kui nad jõudsid sadamasse, kus kohast Cruzi nimeline vana laev reisijaid peale võttis ja neid Hispaania rannikuni sõidutas, küsis Rinaldo kas Maris tahaks ka sõitma minna, kuid naine jäi tagasihoidlikuks, tema jaoks oli selles päevas niigi palju vastakaid emotsioone ning ta ihkas oma pessa tagasi. Rinaldo küll veidi imestas selle üle, aga leppis, sest ta tõesti hoolis Marisest ja tahtis temaga pidevalt koos olla. Koos alustati tagasiteed Marise elamisse. Välisukse juures tahtis Rinaldo nii väga Marist suudelda, kuin naine keeldus, ei lasknud ja mees ei surunud peale ka, aga kallistus, mis neid lausa minutiteks liitis, oli nii tugev ja soe, et kõik möödujad naeratsid neile ja autod andsid signaali.

  „Mida ma ometi teen? Kas peaksin siit minema kolima? Otsima uue üürika? Aga Porto on ju nii pisike, ta leiaks mind ilmselt maa alt ka üles ja pealegi tahaks ikka linnas vabalt liikuda. Kas ma käitun väga valesti? Ohh, issake, pole kelleltki nõu ka küsida!“ oli naine segaduses, läks külmkapi juurde ja nööpis lahti oma ainsa veini, mille ta oli proovimise pärast ostnud, sest kõik muudkui kiitsid Portugali veine. Kuid Maris pettus, sest see oli kohutava maitsega ja ülihapu, lõualuud pidid krampi minema. Nii valaski ta kogu pudeli sisu kraanikausist alla. Naine ei saa siiani aru veini fenomenist ja selle tarbijatest, eriti veel endest kes kordavad kuidas nad veini armastavad. Msrise jaoks on vein kõige kohutavam ja vastikum jook maailmas. Ja üldsegi ei mõsita ta kas seda kui inimene ütleb alkohoolse joogi kohta hea, sest tema jaoks pole ükski alkohoolne jook hea, igal nesit on spetsiifiline maitse juures mis paneb pudelit eemale tõukama. Õnneks ilmselt puudub Marisel alkoholigeen, või on see nii imepisike, peaaegu olematu. Mis on muidugi ka hea, sest üha rohkem inimesi maailmas kannatab alkoholismi all ja iga aastaga üha enam naisi, ja alkoholikust naine on õudne, palju kohutavama kui mees kes joob. Naine muutub labaseks, tema silmapilk on tühi ja ta on ise nii enesekeskne, näeb vaid veinipudeliriiuleid ja muu maailm ona tema jaoks teisejärguline, kui mitte öelda kolmandajärguline. Naine on õigel teel.  


27. november. 2017.a.
Vana-Rääma

laupäev, 25. november 2017

***

***

***

hobukas
tanid pihus
ja midagi veel
seisis ta puu najal
ja tegi asja
likku nägu
ning ootas imet
lejaid ilmselt
vana elu
koolik revi ühi
ka nurga taga
ühel päeval
ühel aastal

aga imet
ei juhtunud
juhtus vaid
õnne
tus
mis ei hüüd
nud tulles
sest taadil oli
meri põlvini
ja kordi
natsioon tasa
kaalutu

seal ta lebas
pruun triip pükstel
geni
taalid ripakil
enne toppi
mist musta
kilesse

ühes kohas...

25. 11. 2017.
vana-rääma

ELU PÄRAST ELU 2.(16.pt)


  1. peatükk
  Lembit jõudis koju tagasi alles vastu südaööd. Mathilde tundis ennast halvasti. Ei, mitte tervise pärast, aga nüüd oli ta päris kindel, et vennal on kusagil noorik, aga ei taha õele seda tunnistada. Mathilde arvas endiselt, et ta takistab vennal eraelu elamist. Süütunne kasvas iga päevaga.
  „Tere õdakut, õtse!“ imestas vend, et õde istus köögis ega maganudki veel.
  „No tere, tere. Oli sul vast asjaajamist! Ja sa ei pea minu pärast muretsema ning kedagi mulle seltsi saatma, olen nii suur tüdruk küll, et saan endaga ise hakkama!“ iroonitses Mathilde.
Lembit muheles habemesse ja vaikis. Tegelikult oli tal õele väga palju rääkida, kuid mees pidas õigeks nende uudistega lagedale tulla alles uuel päeval, kartes, et põdur õde ei saa muidu und. Uudised ei olnud just kergete killast ning Lembit ise ka alles seedis neid ja ega ta polnud päris kindel ka kas rääkida nendest õele või mitte.
  „Õtse, õeke, ma olen tõesti täna väga väsinud. Kui lubad, lähen ja viskan pikali, sest olen endiselt seda meelt, et hommik on õhtust tergem.“ loivas Lembit oma tuppa, sulges ukse ja potsatas riietega voodisse. Ega tal ausalt öeldes und ei olnudki, aga vana mees tahtis üksinda olla ja mõelda oma elu üle järele. Ja mitte ainult oma elu üle, sest värsked uudised puudutasid tem õde väga tugevalt ja valusalt. Isegi nii valusalt, et Lembit oleks nagu füüsilist valu tundnud. Veri on paksem kui vesi, ehk võiski nii olla.
Umbes nädalajagu päevi tagasi kohtus Lembit juhuslikult oma esimese pruudiga, võib vabalt öelda, et oma esimese armastusega, sest nii see oligi. Saatuse tahtel toonased noored kahjuks kokku ei jäänud, kuna Lembitu kauaaegne abikaasa Maive, naine, kellega ta aastakümneid koos elas ja kelle hiljuti mattis, püüdis Lembitu valedega võrku ning lõi üle, pehmelt öeldes. Olgugi, et Lembit nuttis oma esimest armastust aastakümneid taga. Aga see selleks. Eelmisel kohtumisel kutsus Reili Lembitut endale külla ning sealt mees just tuligi. Tegelikult oli neil plaanis vaid veidike kohvi tassi taga vestelda, aga asi võttis teise suuna. Reili nimelt töötas haiglas anestesioloogina ehk narkoosiarstina kaua aastaid, töötab pensioni kõrvalt veel praegugi, sest spetsialiste ei jagu, nooremad on välimaale tööle pagenud ja eks omal soovil soovib nooruslik ja tervisest pakatav arst ka pensionile lisa teenida. Kui arst hakkas oma pikkadest tööpäevadest ia hirmudest rääkima, ei saanud ta pidama. Eks ole arstideki inimesed kes kõike muresid ja saladusi endas kanda ei jaksa. Hea kui on olemas lähedane sõber või perekonnaliige, keda nad saavad usaldada ning kellele ka nad vahel oma tööga seonduvatest muredest räägivad.
  „Tead, Lembit, ma olen nii mures. Meie väikeses haiglas on liiga palju hemofiiliahaigeid viimasel ajal, lähtuvalt 2013. aastal tehtud uuringutest, mis väidavad, et Eestis on üldse kokku hemofiiliahaigeid õnneks ligi sada. Ehk siis 1 haige 10000st. Inimesed tihtilugu ei tea mis haigusega tegu on, kuna rahvasuu nimetanb seda Kuninglikuks haiguseks ja siis arvatakse, et tegu ei ole hullu ega eluohtliku diagnoosiga. Haiguse staadiumid on küll erinevad, aga sellest haigusest ei parane keegi. Eks se nimi ole pandud Romanovite dünastia järgi, sest nemad on ühed tuntumad avaliku elu tegelased, kes seda põdesid. Tekib juba hirm, et inimesed on massiliselt verd pilastama hakanud, kuigi nii mõelda ja öelda pole vast ilus, eriti minul, arstil. Aga ma siiralt loodan, et meie jutuajamine jääb meie vahele, sest olen andnud artivande ja kui see saladus peaks kusagilt läbi imbuma, on minu karjääril, või lausa elul kriips peal. Hea küll, tegelikult ma küsin su käest otse. Kas sa tead, et Mathilde ei ole su pärisõde? Kas sa tead, et tema juured ulatuvad kaugele Venemaale? Oled sa teadlik, et sinul on teine isa? Või tead sa ka seda, et su poolõde Mathilde on hemofiilia edasikandja?“ valgusid pisarad vana naise silmi. Olid need kaastundepisarad või hirmupisarad, et ta arstivannet eiras? Tegelikult ta seda viimast eriti ei kartnud, sest nagunii oli tema juba oma töö, omast arust, siin ilmas ära teinud ja ta ei kartnud edasist. Samas usaldas ta laembitut pimesi ja ausalt öeldes ei ole lakkanud ta teda siiani armastamast. Aga armunud inimene on pime ja teebki tihti vigu, mida ta hiljem kahetsema hakkab. Ka kõrgeaulised tohtrid ei ole sellest priid.
„Hmm, vaat kus lops! Uskumatu! Aga samas,,,jah, jaa, ma tean oma õe elust palju, liigagi palju, aga ma olen neid saladusi aastakümneid endas kandnud, kuid seda, et ta mu poolõde on, selles ma polnud päris kindel. Aga kui sa väidad, ju siis nii on. Olen jah teadlik õe higusest, aga sellest mitte, et tema juured kaugele Venemaale ulatuvad, sest juuri määratakse ikka ju ema liini pidi ja ema on meil üks.“ oli Lembit kahtleval seisukohal.
  „Olgu, olgu, kutsugem siis neid isapoolseteks juurteks, mis Venemaale ulatuvad. Sa oled ikka paras tähenärija, nagu vanasti!“ vaatas Reili muheda pilguga, tõsist juttu rääkides, Lembitut.
  „Oletagem, et nii ongi. Aga kes on siis minu isa? Kui sa juba nii tark oled, ehk oskad ka sellel küsimusele vastata?“ oli Lemps uudishimulik.
  „Sinu isa, noh, tema sai isaks üsna puberteedi-eas ning praegu ei ole teda enam elavate kirjas. Kahjuks.“ jäi arst millegipärast kidakeelseks.
  „Nojah, mis seal ikka, mina olen veendunud, et isa on see kes last kasvatab, mitte see kes ta sigitanud on ja vastutusest eemale hoidnud, seega oli mu bioloogiline isa, kes ta oli, mind see eriti ei morjenda.“ andis Lembit teada.
  „Oled sa valmis veel mind kuulama või olen sind südamepõhjani ära tüütanud?“ jäi Reili viiskaks.
  „Anna aga haugu, mis mul ikka enam kaotada!“ tahtis Lembit naist edasi kuulata. Tegelikult Lembit täitsa nautis Reili seltskonda ja usaldas ka teda, kuna tundis teda aegade algusest ja mäletab siiani, et võis teda juba siis usaldada. Pigem oli Lembit see, kes naise usaldust pettis ja teisel ennast ära moosida lasi. Kummaline, et nüüd, aastakümneid hiljem, Reili ikka veel usaldab sinisilmselt seda petist. Naised ja nende sinisilmsus!
  „Ohjh, päris raske on sellest kõigest rääkida. Tean, et teen suure vea, aga ma ei suuda ka vaikida. Nagu sa tead, olen ma narkoosiarst ja puutun haiglas kokku iga patsiendiga kes läheb operatsioonile. Pealegi on meie haigla nii pisike ja arstide visiidi ajal saame igast patsiendist ideaalse ülevaate, sest peame ju nende diagnoosidega kursis olema. Nõndaks siis. Alevis elab üks naine, nimega Mirell, see on väga haruldane nimi ja minu teada teist sellise nimega inimest meie registris üldse ei olegi. Kas saad aru millele või kellele vihjan?“ küsis Reili.
  „No oletame, et saan, sest ma tõesti tunnen ka ühte sellenimelist meie kandis siin. Edasi?“ muutus Lembit üha uudishimulikumaks.
  „Sellel naisel on poeg, õigemini on tal kaks poega, üks esimesest abielust ja teine päris titake alles. Kas tead, et Mirell põeb ka hemofiiliat? Olgugi, et reeglina põevad mehed, aga naised kannavad seda edasi. Kuid juhtub ka erandeid ja jsut see Mirell ongi erand. Tema vanem poeg, oehh, ei suudagi nime meenutada, igal juhul mingi väga noortepärase nimega noormees, tema põeb ka hemofiiliat. Ma olen nii hämmingus, sest need diagnoosid pandi nendele patsientidele alles hiljuti. Õnneks osatakse tänapäeval seda haigust kontrolli all hoida, sest sellest ei tervene keegi. Aga patsiendid peavad väga hoolsad olema oma tervisejuhendite jälgimisega, muidu on kuri karjas. Vanasti oli hemofiilia haige eluiga ikka päris lühike, kuid tänapäeval on meditssi areneunud...Annaks jumal, et ükskord leitaks ka ravim, mis selllest ahigusest terveks ravib!“ oli Reili tõsiselt mures.
Lembit vajus mõtteisse. Neid oli ju päris mitu õde ja venda, osadest ei tea Lembit ja Mathilde siiani midagi. Ja Mathildel oli omakorda päris mitu last, kelle kasvatusõigused nad Johhannesega ära andisid ja just selle sama haiguse pärast. Mathilde küll arvab, et tema sünnitatud lapsed on kõik ammu surnud, kuna tollel ajal surid tõesti selle haigusega lapsed väga noorelt. Kuid samas otsib ja näeb ta paljudes, tema laste vanustes inimestes, oma lapsi. Ta ei ole sellest kunagi üle saanudki. Enne oli tal veel Johhannese õlg, millele toetada, kui ahastus kippus maad võtma, kuid nüüd oli ta hingelt üksi, sest palju tuge ikka Lembitust talle oli ja lemmiksugulane oli teda maha jätnud, oma elust välja visanud. See kõik tegi tegelikult Mathildele väga palju haiget. Tegelikult oligi vaid Lembit kes Mathilde minevikust teadis, sest vana naine oli suutnud oma saladusi kiivalt varjata ja välja näidata ennast õnnelikuna, kuigi mitte keegi tegelikult ei näe naise hinge, kes on saatuse tahtel pidanud oma ihuviljadest loobuma.
  „Aga ise? Räägi endast ka? On sul pere? Oled või olid õnnelikult abielus? Või oled koguni vanaema?“ tahtis Lembit juttu teise teema peale veeretada.
  „Ah, mis nüüd mina! Elupõline vanatüdruk olen. Sina ju mind ei tahtnud!“ oli Reili torssis näoga.
  „Egas mina ainuke mees siin maamunal pole, neid kavalerikandidaate sul ju ikka jagus. Väga paljud poisid oli minu peale kadedad.“ mäletas Lembit minevikku sama hästi nagu eilset päeva.
  „Tead Lembit, kõige kurvem ja hullem ongi see, et ka mina põen hemofiiliat....“ takerdus arsti jutt pisaraisse.

  „Mida? Sa ei taha ju ometi öelda, et...?“


25. november. 2017.a.
Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 2. (15.pt)

  1.   peatükk

  Juba viis päeva elasid Kusti ja Trevor kahekesi nende korteris. Iga päev külastasid nad ema hailgas, kellele tehti põhjalikke uuringuid. Vennad said omavahel kenasti hakkama, kuigi Trevor tundis ennast muidusööjana, tundis, et ta on pigem pere turjal liugulaskja. Aga polnud parata, ta ei saanud tööle minna, sest Kusti lasteaias ei käinud, ta ei leppinudki lasteaiaga, ning keegi ju pidi poisi eest hoolt kandma.
  „Venna, ega sul ju ei hakka enam verd jooksma? Kas sul jooksis suust verd?“ oligi juba nädalajagu vaikist sellel teemal, kuid Kustit vaevas vennaga juhtunu nii väga, et ta ei suutnud seda kõike endas hoida.
  „Kallis Kusti, ma ei tea mida sulle räägitud on ja millest sa mõtled, aga minu tervisel pole häda midagi. Kas ema rääkis sulle midagi? Või isa?“ päris ta.
  „Venna, isa ei saa ju rääkida, ta läks mulla alla. Emme ei saa ka praegu minuga rääkida, ta on seal suures majas ju.“ ei saanud Kusti aru millele vend vihjab.
  „Olgu, olgu, sul on õigus,“ oli Trevor segaduses.
  „Vahetme parem riided ja lähme emale haiglasse külla. Tahad minna?“ pakkus Trevor ja Kusti läks kibekiirelt riideid vahetama.
  „Emme, kas sa tuled täna koju? Ma tahan et sa koju tuled, sest kardan, et venna võib ära surra.“ oli Kusti mures.
  Trevor saatis venna ema palatisse ja tuli hädavalega lagedale, et peab tualetti minema, kuigi tegelikult läks ta oma raviarsti juurde.
  „Oi, lapseke, ära seda küll karda, vend ei sure ära. Jah, ma saan aru, et tunned issist puudust, aga vend jääb sinu kõrvale nii kauaks, kui mina pean haiglas olema. Ma tahaks nii väga koos sinuga olla, aga ma ei saa veel koju. Arstid alles ravivad mind.“ selgitas Mirell.
  „Aga emme, kas Trevoril ei hakka siis enam verd jooksma? Meie issiga pesime kõik puhtaks, isegi õue pesime venna verst puhtaks ja ma nii kartsin, et vend sureb ära kui kiirabiauto ta minema viis. Kas vennale pandi uus veri sisse? Miks tal nii palju verd jooksis?“ tahtis poeg endiselt teada.
  „Millest sa räägid, pojake? Kas Tervoril jooksis verd nüüd kui mind kodus pole olnud? Kus kohast tal jooksis? Issi on ju surnud, ta ei saanud kuidagi pesta.“ selgitas Mairell.
  „Eii, issi pesi ikka, ta oli elus. Mina pesin ka, õues oli nii palju verd.“ ei jätnud Kusti jonni.
Mirell oli suures segaduses, kartis, et poja ja vanema pojaga on midagi juhtunud. Miks küll Kusti Antsust räägib? Äkki sellepärast, et nii näitab ta oma igatsust, leina välja. Jumal küll, ta räägib seda kõike nii tõetruult, aga ma ei saa ikkagi mitte millestki aru. Kuhu see Trevor ometi jääb?
  „Oota, pojake, kas sa tahad öelda, et vennaga juhtus midagi? Räägi uuesti.“palus Mirell.
Kusti mossitas, sest ta oli juba vösinud kogu aeg ennast kordamast, kuid ta alustas uuesti.
  „Trevor oli ju täitsa surnud, emmeee. Meie issiga arvasimegi, et ta suri ära, aga siis tuli see, noh, see auto mis mängib, mulle ei tule meelde..“ tahtis Kusti nutma hakata.
  „Olgu, pojake, olgu, rahune. Sa ei pea rääkima.“ lohutas Mirell oma poega.
  „Aga ma tahan ju rääkida! Noh, see auto tuli, mis venna haiglasse viis, see auto mis karjub. Ja siis meie issiga koristasime maja ja õue ära, sest seal oli häääästi palju venna verd.“ tegi Kusti imestunud nägu.
  „Kus oli palju venna verd? Millest te räägite?“ astus Trevor palati uksest sisse.
  „Kusti siin räägib, et nemad isaga olid sulle kunagi kiirabi kutsunud, sest sa olevat nagu surnu olnud ja palju verd kaotanud. Oli see nii? Trevor-poiss, kas sa varjad midagi minu eest?“ oli Mirell poja tervise pärast väga mures.
  „Mis asja? Kus kohas? Millal? Ma ei tea millest Kusti räägib.“ oli Trevor hämmingus.
  „No sina ei teagi, sa olid surnud kui see kiirabi või see karjuv auto sind suuresse majja viis,“ selgitas Kusti.
  Trevori silmadesse valgusid pisarad ja alles nüüd sai ta pihta millest vend räägib. Oli ta ju verekaotuse tagajärjel meelemärkuseta ja ei teadnudki kuidas ta haiglasse sai. Aga kus ta leiti ja kes talle kiirabi kutsus, sellest ei teadnud Trevor midagi.
  „Oota nüüd vennake, kas ma siis tulin teie koju?“uuris ta Kusti käest.
  „Ei. Jah, sa olid seal metsaonnis surnud, kui me issiga sinna jõudsime. Kas siis surnud ärkavad uuesti ellu vä?“ tegi Kusti suuri silmi.
  „Tule siia, mu kallis, kallis vennake. Sa oled mu elupäästja! Ohh, ja ma ei saanudki Antsu tänada...Ole sa tänatud seal pilvepiiril, mu elupäästja Ants! Olge te mõlemad tänatud!“ tänas Trevor läbi pisarate, kuid Mirell oli sõnatu. Ta jälgis kõrvalt oma poegi ja sai aru, et üks poeg päästis teise elu. See oli üllas, aga samas väga valus teadmine. Mirell ei osanud mitte midagi öleda, ja tegelt ta ei tahtnud ka edasi uurida, naine tahtis vanema pojaga nelja silma all rääkida, aga see polnud hetkel lihtsalt võimalik. Pealegi muretses ta nüüd rohkem poja, kui enda tervise pärast.
  „Minu maailma armsam vennake, ma ei olnud päriselt surnud, aga ma oleksin võinud ära surra, kui sina ja su isa poleks mind päästnud. Ma jooksin peaaegu verest tühjaks, kuna tegin ujuma minnes jalale viga. Kuid kaotasin verd ja ei mäleta isegi kuhu läksin ja mida tegin. Surnud ei ärka küll kunagi üles. Mina pole surnud olnud. Ma olen oma elu võlgu nii sulle kui ka su kallile isale, kellele ma kahjuks kunagi seda öelda, ega heastada ei saa. Aga sina oled mu kallis kullatükk, minu maailma parem ja südamlikum vend. Väga, väga kallis vend oled mulle!“ kallistas Trevor Kustit nii kõvasti, et Kustil oli lausa raske hingata.
  „Aga kallis ema, me hakkame nüüd minema, sest mul on vaja ühest kohast läbi minna. Parane siis kenasti ja ju me juba lähiajal tuleme jälle sulle külla,“ justkui tunnetas Trevor, et emal on talle tuhat küsimust, mida ta hetkel küsida ei saa ja ega Trevor poleks tahtnud vastata ka. Ta lihtsalt ei tahtnud, et ema oma tervise unarusse jätab ja poja tervise pärast muretsema hakkab, kuigi Mirell muretses kogu aeg.
  „Venna, onju sa ei lähe enam ujuma?“küsis Kusti hetkel mil Trevor autot käivitas. Trevor muigas.
  „Tead, ma arvan, et ma lähen ikka. Sina oled veel väike, võimalik, et sa ei saa aru millest ma nüüd sulle räägin, aga võimalik, et saad. Kui inimesega juhtub midagi ja ta hakkab kohta, eset või situatsiooni, kus teatud asi juhtus, kartma, siis ta tõmbab sellega hirmu ligi ja siis võibki uuesti midagi juhtuda. Kui aga inimene läheb samasse kohta tagasi, kus tal midagi juhtus, ei karda enam seda kohta, siis ei juhtu ka. Kui sa kunagi suureks kasvad, siis ma räägin sellel teemal sinuga pikemalt, sest praegu on see sinu jaoks keeruline ja võimalik, et ka arusaamatu. Ma tean millest ma räägin.“ püüdis Trevor selgitada.
  „Aa, ma sain aru. Sa tahad nüüd kohe sinna ujuma sõita kus sa oma jala katki tegid? Aga kui teed uuesti katki kas siis mina pean nüüd ise sulle selle haiglaauto järgi kutsuma? Issi on ju surnud juba.“ oli Kusti ikka mures.
  „Ei, ei, ma ei taha minna sinna ujauma praegu, aga ehk kunagi. Aga kuidas oleks ühe burgeri söömisega, tahaksid burgerit praegu?“ juhtis Trevor jutu mujale.
  „Jeee, venna, jee!“ oligi Kusti ära ostetud.
  Päris tükk aega valitses vaikus, vennad sõid autos burgerid ära ja sõitsid koju. Trevor vaatas oma armsat väikevenda hoopis teise pilguga, temast oli saanud Trevorile maailma kallim inimene. Kõik muu oli hetkel vanemale vennale teisejärguline. Ta oli üliõnnelik oma venna üle!
  „Issi, oihh, venna, ma tahaks nii jäätist ka.“ vaatas Kusti venda kurbade silmadega ning vennal oli lausa nutumaiks suus, Kusti sõnad olid talle nagu seaduseks.
  „Läki!“ hüüdis Kusti, tõusis diivanilt, viipas vennale käega ja juba nad sõidki jäätist.
  „Kas sa oled väga väsinud või tahad autoga sõita?“ küsis Trevor.
  „Jeee! Kas sa lubad minul rooli taga sõita?“ sai Kusti valesti aru, kuid Trevoril polnud venna jaoks millestki kahju, ta võttis venna oma sülle ja andis talle rooliratta pihku, muidugi hoidis Trevor sellest ise ka kinni. Kui õnnelik oli väikemees, ta silmad lausa särasid peas ja suu oli torus.
  „Venna, kui mina suureks kasvan, ostan endale häääästi suure auto ja siis luban sinul ka selle rooliga roolida!“ imiteeris Kusti kätega suurt autot.
  „Oi, kui tore, kui tore, kallis vend!“ ajas miski Trevorit nutma, aga need ei olnud kindlasti kurbusepisarad.
  Trevor suunas autot üha alevist välja, ikka metsa poole, sest ta atahtis kindel olla venna jutus, kuigi ega ta enam kahelnudki. Kui nad Antsu metsonni juurde jõudsid, jooksiski Kusti kohe autost välja ja näitas kus veri oli. Tegelikult tundis väikevend selles kohas ennast hästi, aga talle meenus isa ja pisarad kippusid vägisi silma valguma, kuigi ta ei tahtnud suurele vennale neid näidata.
  „Venna, aga kas me võime vahepeal siin elada ka? Issi ju elas siin kunagi, see oli issile väga armas kodu. Ja emme elas ka siin. Kas me võime ööseks siia magama ka jääda?“ muutus väikemehe süda härdaks.
  „Tead, vennake, ikka võime, aga meil pole süüa ega juua kaasas, tühja kõhuga pole eriti hea olla.“ vabandas Trevor.
  „Aga mul ei ole kõht tühi. Me just sõime jäätist ja burksi.“ oli Kustil põhjus vastuvaidlemiseks olemas.
  „Tuleme siia kindlasti teinekord tagasi, aga täna me siia ei jää. Pakime mõnel teisel päeval omale söögid ja joogid kaasa ning tuleme. Luban sulle.“ jäi Trevor oma otsusele truuks.
  „Olgu.“ mossitas Kusti.
  „Aga millal me Tilde-tädile külla lähme? Ta ju ütles, et me peame minema.“ ei tahtnud poiss mitte sugugi koju minna, kuigi ta ilmselt ei osanud arvata, et Tilde kodumaja ei asu Antsu metsonnist eriti kaugel.
  „Tead, teeme nii, et kui emme peab veel kauemaks haiglase jääma, siis tuleme. Muidu meil hakkab kodus igava ja kui me ühel päeval igal pool ära käime, pole ka huvitav. Luban, et viin sind ka ujumiskohta. Või tahad isegi loomaaeda minna?“ meelitas vanem vend nooremat, sest ta oli juba väsinud ning tahtis koju sõita.
  „Aga venna, võtame ema siis ka kaasa, kui me Tilde-tädile külla lähme. Ma ise kuulsin kui memm käskis emmel talle külla minna. Ujumiskohta ma ei taha minna, ma ei oska ujuda. Ma ei ole kunagi loomaaias käinud, kas loomaaed asub metsas? Kas seal on kurjad loomad ka? Ma ju kardan.“ ei olnud poiss loomaiast just eriti vaimustuses.
  „Olgu, täidan kõik sinu soovid, aga sõidame nüüd koju!“ oli Trevor kindlameelne.

  „Aga mina tahan ratast keerata!“ soovis Kusti ning nii nad kahekesi koju roolisidki.  


24-25. november. 2017.a.
Vana-Rääma

reede, 24. november 2017

***


  ***

millegipärast alati
kui ma teda näen
maalib ennast mu
silme ette Balzac
läbi isa Goriot
sealt raamatust
kooliaegsest

aga mina näen teda
ainult ulmas
kui hommikuti
une ja ärkamise piiril
mööda varjatud teid
kulgen
naba alune hell

täna tuli ta taas
romaani kirjutades
kuigi ma ei lasknud
teda sisse
ei pannud teda
uussündi
seksima ega
tapnud ka ära

nagu ma vahel oma
tegelastega teen
no igaks juhuks
et nagu oleks
või ei oleks...
*
oo, isa Goriot
kes sind
suudaks
unusta...


24. 11. 2017.
Vana-Rääma
Ji

ELU PÄRAST ELU 2. (14.pt)


    1. peatükk

  Hommikul ärkas Maris väikse ahastusega, sest talle meenus eelmine õhtu. Miski temas oli katki, aga miski elas palju säravamat elu kui enne. Kuigi naine oli pikka aega tsölibaadis elanud, tundis ta uhkust, et polnud Rinaldo vajadustele alla vandunud. Aga see, et ta ise meest kirglikult suudles, tuli talle endale ka üllatuseks. Samas oli ta enda peale kuri, sest nii ta ju hellitab noormehes lootust, näitab nagu oleks armunud, kuigi Maris arvas, et asi ikka nii hull ei ole. Eks vajab iga inimene hellust ja lähedust, kuid Maris polnud see naine kes harrastaks halastusseksi, kuigi see võib põnev olla. Üks suur segaduseuss oli tema hinge pesa teinud. Naine ringutas, käis kusel, pesi ennast puhtaks, sest tundis ennast kuidagi eriliselt räpasena, mida ta kindlasti ei olnud. Pani kohvivee keema ja jõi lausa kolm tassi musta kohvi ära, kuigi muidu ta armastas hommikuti vaid ühe tassi rohke koorega ja magusat kohvi juua.
  Naine tundis peale kohvi joomist ennast eriti näljasena, aga külmkapp oli suhteliselt tühi, vähemalt tema toidukraamist. Ta tõmbas ühe lohvaka kleidi selga ja läks kodu ligidale poodi kuklit ostam, sest tomatit ja vorstiviile ta siiski kapis oli. Eakas müüjanna ei osanud inglise keelt, ta võttis kassast 10 sendise ja näitas seda Marisele. Ka nii saab osta, portugallalne sind hätta ja lolli olukorda kunagi ei jäta. Kui ta hakkas koju tagasi jõudma, viskas naabermaja uksest keegi just ämbritäie põrandapesu vett tänavale. Aga Belomonte tänaval renne ei ole, nii jooksebki vesi mööda munakive tänavast alla ja Marise kodu asusbi just alumises osas. Hea, et naine mujsta veega pihta ei saanud.
  Võileiba närides leidis Maris oma paljalt õlalt sääse, see oli nagu maailma ime, sest sääski kohtab Portugalis üliharva, neid peaaegu ei olegi seal. Aga too hommik oli veidi pilves ja kusagilt akna prao vahelt ilmselt üks sääsk kööki hiilis, sest naabrid olid möödunud ööseks akna kinni pannud.
Marisele meeldib portugallase vabameelsus, siirus, julge ja lahkus. Nii kuulis ta pidevalt kuidas mõni kohalik majast möödus, laulud huulil. Ja naeratus ka, alati.
  Äkki tekkis Marisel kohutav piima janu, kuid Portugalis ei müüda kohupiima, kohukesi, hapukoort ega ka kodujuustu mitte. Piima pidavat kusagil poes müügil olema, aga Maris pole seda poodi veel üles leidnud. Aga asee on nii tavaline, et siis tulevad igasugused isud peale, kuid pole võimalik endale teatud toitu osta. Suuremat rõhku pannakse tortilladele ja pirukatele. Maris armastas endiselt vaid ühte pirukat, mis välimuselt meenutab suhkrivatti, aga tegu on ülihea kalapirukaga, mis lasusa sulab suus.
  Olles kõhukese täis söönud, pesus käinud ja ennast lille löönud, otsustas Maris mööda poode kondama minna. Ta avastas ühe huviatav poe, kus üks müüjatest oli nunna riietuses. See oli mingisugune usu pood, kus müüdi ka ehteid. Marisele hakkas väga meeldima üks puidust käekett, mille küljes on pisike metallist rist. See ehe pühitseti sisse ja asetati Marise käe ümber, naine tundis ennast nagu õnnistatuna. See oli ülimõnus tunne, mkida oleks tahtnud kellegagi jagada, aga uhke naisena ei hakanaud ta Rinaldole helistama ja teisi häid tuttavaid tal veel ei olnud. Pühitsetud käekett maksis kõigest 2 eurot.
  Riidekaup on odav. Paksu tepitud jope saad osta vaid 39 euro eest. Maris imestas üldse, et troopilises kuurtortlinnas talviseid ülerõivaid müüakase, aga linnas elab ja käib palju turiste, väljamaalasi ja ilmselt just nende jaoks seda kaupa ka müüakse.
  Kesklinna tänavate ääred on täis kunstnikke, kes maaivad Porti vaatamisväärsusi, kes kuulsaid tegelasi, kes inimest, kes endast portreed soovib jäädvaustada. Kõike tehakse otse rahva silmade all ja kunastnukid on lahked näitama kuidas kunstiteos sünnib. Ku muusikuid on tänavate ääred täis, nii teenivad nad siin leiba. Portugalalane on lahke sente poetama muusiku kohvrisse. Temperamentsemad inimesed naudivad muusikat tantsu lüües. See ei ole häbiasi, mitte keegi ei vaata viltu. Ka Maris istus tänavakivile ja nautis ühe muusiku esinemist, kes mängis ja laulis nii perfektselt Elvis Presley lugusid.
Portugallased käivad riides lihtsalt, mitte popilt. Ilmselt ei osta kokku nad ka kallitde brändide riideid. Naised ei kanna eriti kingi vaid kannavad tenniseid ja tossusid ka kelidi juurde, sest maastik on Portos väga mägine ja kivine, kingakontsad lihtsalt murduks ära. Eakad memmed ei pelga ringi käia erkkollastes miniseelikutes, jalas roosad roosidega kingad ja seljas roosa, läbipaistev narmastega tsärk ning õlal roosa õlakott. Ilmselt ei aja portugali mehed ka igapäevaselt habet, sest igal teisel kohalikul mehel on habe ees. Kui satubki tänaval liikuma pintsaklipslane, kannab ta ülikonna juurde tennist või rihmikut, kohvri asemel õlal odavat riidekotti, aga kunagi ei puudu ta näolt naeratus ja suult viisakussõnad.
  Väga palavate ilmade korral hoiab portugalalane rulood akna ees ka päise päeva ajal. Öösiti ei karda rahvas magada avatud aknaga.
  Nii nagu Eestis, on ka Portugalis tänavad täis kajakaid ja tuvisid. Igal hommikul teatud inimesed söödavad neid. Aga hulkuvaid kasse ja koeri kohtab üliharva. Koerad liiguvad kenasti koos pererahvaga tänavatel keti otsas, ka nemad armastavad kõndides puhata, sest mäkke ronimine ja kuum kliima võtavad keele vestile.
  Autod on pargitud tänavatele üksteisele nii lähedale, et busside möödumine nendest on nagu täppisteadus, millimeetrite küsimus, et mõnda sõidukit ära ei rihiks. Aga portugallalne ongi väga täpne ja viisakas liikleja, laseb sind üle tee ka kallaku peal, kuigi kõndijat võib see hirmutada.
  Porto on kunstilinn, kui nii võib öelda. Seal puuduvad kaasaegsed klaas- ja paneelmajad, seda just kesk- ja vanalinnas. Äärelinnas neid ikka on. Ja lähiümbruses asuvates linnades ka, nagu näiteks Maias. Rõdudpiirded ja uksed on sepistatud, aknad ja rõdud lilledega kanistatud ja seinaplaadid tejhatud mustritega joonistatud. Igal uksel ja ukselingil on oma lugu rääkida. Kõik on nii läbimõeldult ja detailselt ehitatud ja kujundatud, et paneb lausa õhku ahmima see ilu.
  Marisel läks süda härdaks, kui ta nägi keskväljaku juures, poe ligidal väliseina ääres magamas ühte kodutut, kellel oli seal lausa pesa. Kogu ta elamine asus ühes kohas ja palava ilmaga magas ta õndsat und, veeklaas kõrval. Mitte keegi ei häirinud teda. Pigem poetasid inimesed magaja kõrval olevasse kaussi sente. Vaid üks vaegnägija, valge kepiga mees ajas kogemata kodutu veetopsi ümber, mille peale kodutu ärkas. Kuid juba kibekiirelt andis üks möödija talle uue veetopsi. Inimesed on sõbralikd ja arusaajad.
  Maris kondas vist kõik keksväljaku poed läbi. Enamustes neist müüakse sama kaupa, rohkelt suveniire ja riideid.

  Kui ta keeras ühest vaiksemast tänavast üles, et ronida mäkke ja sealt üle vaateplatvormi koju minna, tundis ta, et keegi jälgib või jälitab teda. Naine kiirendas sammu, kui see võttis teda võhmale, kuid hirmu peletamseks hüppas ta sisse ühte kohvikusse, mis õnneks jäi tee peale. Ta hingeldas ja võttis istet, kui nägi enda kõrval seismas kedagi. Süda puperdas ja hirmuhigi oli otsmikul ning Maris tahtis appi karjuda, kui jälitaja sulges selja tagant ta suu.  

24. november. 2017.a.
Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 2.(13.pt)

  1.   peatükk

  „Tead, Lemps, mu sisetunne tunneb või siis soovib kiivalt, et Maris ja Trevor saaks taas kokku. Pole see Trevor paha poiss ühti. Kõigil meil on oma head ja vead. Näed, jõudis teine veel õigel ajal Antsu ära saatma, aga Maris...“ muutus Mathilde nukraks.
  „Jah, õtse, jah, nii on. Muidugi on kurb kui pered ja suhted purunevad, aga meie ei saa siin enam midagi teha. Ehk aega saab, loksutades asjad paika, nagu ikka. Meie peame hoolt kandma selle eest, et mie endi päevad kenasti õhtusse veereksid. Ja kes seda teab kas me üldse näeme mis ja kus tulemas on. Pealegi pole meil õigus noorte ellu sekkuda, see oleks pigem nagu õli tulle valamine.“ avaldas Lembit oma arvamust.
  „Aga, Lemps, kas lähme täna Mirellile ka külla? Tahaks väga siit nelja seina vahelt välja saada.“ lootis Mathilde Trevoriga kohtumise peale, kuigi sisemas ta teadis, et ei tohiks sutsida.
  „Ei, täna ma kohe kindlasti ei saa, mul on linnas veidi asjaajamisi ja sa väsiks külapeal ära. Mul läheb ikka oma viis tundi ära ja tagasi tulles võib mu auto liiga kraami täis olla, sa ei mahuks peale.“ oli Lembit resoluutne. Tegelikult kartis ta memme nii kauaks üksinda jätta, aga linna kaasa võtta ka ei tahtnud, sest siis oleks Tilde iga asja kohta pärima hakanud, nagu vanadel inimestel ikka kombeks on.
  Mathilde mossitas, sest sai just teada, et peab terveks päevaks üksinda koju jääma. Kohe meenus talle Ants, vähemalt tema oli Mathildele vahel mõneks tunnikski seltsiks käinud, sest postiljon hiilis vahel nii kiiresti minema, et Mathilde ei näinudki teda. Eks ole temalgi oma töö, oma pikad kilomeerid läbida, et värsked uudised jõuaksid kodudesse. Maal tellitakse tänapäevalgi palju ajalehti, kuigi linnades jääb tellijaid üha vähemaks, kõik on moodsaks saanud ja raiskavad oma aega netiavarustes ajalehtede lugemistega. Aga Mathilde armastab kamina ees kiiktoolis, ninaprillid nina peal ajalehti lugeda.
  „Heakene küll, eks sa siis mine, sul nii ehk naa minu suguse vanamutiga raskusi. Jajah, olen teadlik, et vanurid muutuvad vanas eas nagu abituks beebiks, kogu aeg ajab üks häda teist taga, ei ole otsa ega äärt. Mine. Küll mina hakkama saan!“ torises memm.
  Lembit ei lasknud teist korda seda endale öelda, astus uksest välja, käivitas oma vana auto ja kadus.
Mathilde läks üle pika aja oma käärkambrisse, milleks ta endiselt oma tuba, kus asus tal palju kiriku teemalisi asju, hellitavalt kutsus. Tegelikult tundiski vana naine, et midagi on ta elus valesti, midagi puudu ning just sealt ruumist oli ta ennegi hingerahu tagasi saanud. Paar tunnikest käärkambris vanu asju lapates ja unistades möödus nii ruttu, et oligi lõuna käes. Mathilde komberdas kööki, võttis külmkapist peielaualt saadud kapsad ja kartulad, asetas need pannile ja tegi uuesti tule pliidi alla. Ta tundis ennast kordi paremini, kui mõne tunni eest. Isegi laulujoru võttis lahti see lemmiktoiming, tule süütamine ja imetlemine. Kui juba noodid olid täies hooas ja memm laulis nii nagu kõrifalsett võimaldas, ehmatas ta ennast koputamise peale poolhingetuks. Häbi rusus ta hinge ja hirm ka.
  „Terekest! Ohh, ma ei teadnudki, et sul nii võrratu lauluhääl on, Mathilde! Miks sa küll ometi oma talentsust varjad? Kas ehamatsin sind päris ära? Aga tõesti, tõesti, ma olen meeldivalt üllatunud, et sa niiii hästi laulad!“ nagu tellimuse peale tuli postiljon teed jooma. Või äkki oli selle visiidi taga Lembit?
  „Ohhoo, et kae keda minu vanad silmad pevad nägema! Arvasin juba, et oled mo unustuste hõlma alla peitnud!“ ei suutnud Mathilde oma emotsioone varjata. Kas ta tõesti rõõmustas või püüdis häbitunnet rõõmu taha varjata või hoopistükkis sai käärkambrist nii palju head energait, et lausa pakatas sellest? Küllap need kõik kokku. Igatahes rõõmustas piitspeenike, viiekümnendale eluaastale lähenev, punakate juustega postiljon Mathilde vastumõtu üle väga. Hetkeks jõudis ta isegi kahetseda, et kiire elutempo juures polnud ta kaua aega leidnud aega Mathilde külastamiseks.
  „Kus sa sellega! Mina ja sind unustama, no ei tule kõne allagi!“ vastas ta sama siiralt ja rõõmsalt.
  „No sa üllatad mind ikka täiega, kuid mitte tinguga!“ naljatas Mathilde. „Oli siis asja ka?“ küsis ta silma tehes postiljonilt.
  „Ikke oli, ikke! Kuidas siis muidu! No ega ma ei hakka varjama, et nägin ka su venda. Lemps mainis, et tal on pikk päev ees ja vaja veidi linnas asju ajada. Mis pagana asju üks vana mees linnas ajamas küll käib?“ oli postiljon, keda Mathilde hellitavalt Postituviks kutsus, uudishimulik.
  „Ah teda ja tema tegemisi! Saa siis nendest mestest aru!“ jäi Mathilde Postituvile vastuse võlgu.
  „Aga räägi nüüd ometi kuidas sul endal läinud on? Ja, ja...mis selle Antsuga küll ometi juhtus?“ takerdus postiljoni keel hammaste taha.
  „Mis seal ikka, asjatundjad olevat väitnud, et Antsukest tabasid kaks koledat haigust üksteise otsa, infarkt ja insult. Tegelikult ma ei imestagi selle üle, sest ta polnud ju terve elu aja artide juures käinud ja, va sindrinahk, ega ta ei kippunud oma tervise üle kaebama ka eriti, kuigi ma vahel nägin kuidas ta vananeb ja nõrgemaks muutub.“ pajatas Mathilde.
  „Ohjah, väga kahju, väga kurb! Ma ei tea ühtegi teist nii abivalmis ja töökat meest, kui Ants oli. Lausa multitalent! Küll oli silma tal kunsti jaoks, küll jagas elektriasjandusest hästi, küll tegi hästi puiditööd, laulis, tantsis ja mida kõike veel. Nii kurb on, et ei oska olla.“ muutus Potituvi kuidagi liiga härdaks.
Mathilde kuulatas ja vajus lausa mõtteisse. Kus kohast postiljon küll nii palju Antsu kohta teada võis? Käis vanamehe onnis salaja piilumas? Isegi Mathilde ei teadnud pooltest Antsu annetest ja eriti pani teda imestama, et Ants kusti ja laulmist valdas. Mathilde vaatas kaaslast üllatunud pilguga ja ta pilk küsis rohkem kui suu sõnu välja öelda jaksas.
  „Jah, Mathilde, me suhtlesime Antsuga hästi. Eks ta püüdis mulle ju ka mett moka pääle määrida, aga...ma ju ometi ei jätaks oma vanameest maha!“ punastas postiljon ja Mathilde tõlgendas naise näost nii mõndagi.
  „Nojah, sa ilmselt juba said minust aru, õieti said, olime kunagi väga lähedased Antsuga, aga luba, et sa sellest mitte kellelegi ei iitsata: Lubad ju?“ pabistas Postituvi.
  Mathilde oli üllatunud, sest Ants oli alati vürtsika ja elumeheliku jutuga, kuigi ühtegi naist ta kõrval näha ei olnud. Mathilde kahtlustas ammu, et Antsul peab keegi olema, ta ei uskunud iial, et onnielanik elab oma elu vaikses üksinduses ja rahuldab ennast ise. Kuigi iga mees rahuldab ennast ise ka, aga iseasi kui paljud seda tunnistavad ja sellest rääkida julgevad või tahavad. Mehed kipuvad ju tihti olema palju suuremad külamutid kui naised. Neil meeldib sõprade eest uheldada keda nad panevad ja keda neil panna ei ole õnnestunud. Targad väidavad et seksimine pikendab eluiga ja teised targad teavad rääkida, et ainuüksi onaneerimine ja masturbeerimine pole hea, siis ei pidavat partneriga voodielu enam klappima, ei viitsita vaeva näha naudingu saamiseks ja minnakse kergema vastupanu teed. Küllap asjatundjamad teavad. Aga mõned teadjad väidavad, et onaneerimine on üldse kahjulik, sest suurem protsent just onaneerimise tagajärjel haigestuvad mehed eeesnäärmekasvajasse. Aga see võib vaid tühipaljas statistika olla, kui seegi, sest igaüks ikka oma intiimset elu lahkama ei hakka ja mille järgi see statistika siis paika pannakse. Need on ilmselt vaid oletused, aga oletustel võib vahel ka tõepõhi all olla.
  „Aa, ahsoo, või nõnnaviisi on lood...Sa üllatad mind!“ sai lõppeks Mathilde paar lauset suust.
  „Aga palun, ära räägi sellest kelleegi, palun!“ lausa ahastas Postituvi.
  „Ei mina räägi. Ma pole ealeski keelkandja olnud. Ei mina torgi teiste eludesse, omalgi muret palju. Pigem on mul Antsu üle isegi hea meel. Aga seda head meelt ei saa talle näidata, ei saa...“ muutus Mahtilde härdaks.
  „Kuidas sul muidu läheb? Kas Lembit elabki nüüd sinu juures? On tervis paranenud ka? Kas Marisest ei ole ikka veel kippu ega kõppu?“ pommitas postiljon memme küsimustega, ise silmadega kella piiludes, sest temal on ja ka aeg raha, pealegi muutuvad inimesed tihtilugu kurjaks ja hakkavad Eesti Posti helistama, kui kasvõi pool tundi post hijaks jääb.
  „Ah, mis seal ikka. Mis minust, vanainimesest ikka tahta, liigun ringi ja saan hakkama, umbrohi ju ei pidavat hävinema, nagu sa ilmselt ka tead. Ei mina kurda midagi, ainult vahel on mul tunne, et hoian siin venda kinni, ehk tahab oma eluga edasi minna, aga mina olen takistuseks, see natuke närib hinge. Maris...kõige kurvem ongi see, et ma ei tea oma lemmiksugulasest midagi. Mitte kui midagi ei tea! See teeb nii kurvaks. Ma ei julge ära surragi, kartes, et ta ei tule ka mu matustele. Pean ilmselt edasi elama seni, kuni ta naaseb sealt väljamaalt, kui naaseb...“ muutus, muidu optimistina tuntud Mathilde äkki väga pessimistlikuks.
  „Miks ta ei peaks tulema? Küll ta tuleb kui selleks õige aeg. Ja ega sina ometi minema ei hakka! Kuhu küll su optimism peitu pugenud on?“ oli külaline üllatunud.
  „Tegelikult usun ja loodan mina ka, et ta ikka tuleb. See pole Marise moodi, et läheb ja kaobki, kui just saatus talle halba ei soovi. Me ei tea iial mis või kes meid juba homme tabada võib. Ei tea iial...“ tahtis Mathilde väga oma mure südamelt ära rääkida, kuid ei suutnud.

  „Oihh, kell ongi palju, ma pean minema. Katsun lähiajal uuesti läbi astuda, aga ma ei luba midagi. Ei luba kindlat päeva ega kellaaaega. Tulen siis kui saan.“ kallistas postiljon memme ja sulges enda järel ukse.


24. november. 2017.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 23. november 2017

ELU PÄRAST ELU 2. (12.pt)

  1.   peatükk

  Pooletunnine bussisõit Costa Novalt Aveirosse kulges atiivse vestluse saatel. Marisele tundus nagu oleks Rinaldo häälepaelad rohkem lahti läinud, noormees jutustas ja jutustas, kuigi oli väitnud, et ta oskab inglise keelt vaid põgusalt.
  „Kas sul on oma boyfriend olemas?“ küsis Rinaldo ootamatult. Tegelikult polnud Maris valmis oma minevikku lahti lahkama hakata ning ega ta ei tahtnud, et Rinaldo hakkaks mingit lootust heietama, sest Marisel ei olnud plaanis ennast siduda, ta oli lihtsalt õnnelik uue tutvuse üle. Ja eriti köitis teda Rinaldo temperament ja viisakus. Noormees oleks nagu teisest ajast, ammusest, kus elementaarne viisakus oli au sees ju kurameeriti viiskalt, mitte ei ronitud esimesel võimalusel voodisse ega otsitud kohta kus seksida. Just see köitis Marist, sest Eesti kogemtuste juures pidi ta ööklubidest lausa minema jooksma, sest pidevalt küsiti seksi ja kiputi amelema, mis Marisele vastu hakkas. Tema tahtis käimist, pikalt kurameerimist, kui ta üldse plaanis ennast nii pea siduda. Ülikool oli küll lõpetatud ja varem või hlem tuli töö peale mõtlema hakata, pere planeerimine ei mahtunud lähitulevikus tema ellu, ta tundis selles ennast veel liiga toorena. Pealegi polnud ta siiani suutnud Trevorist üle saada, armastas oma esimest meest kogu südamest, kuigi ta ei suutnud andestada, arvates, et Trevor on talle sarvi teinud ja peab kusagil armukest. See kõik oli üheks suureks põhjusest, üheks valusaks varjuks tema ja armastuse vahel. Maris kartis haiget saada. Õhkõrn võib olla sein armastusest vihkamiseni.
  „Vabandust, aga ma ei taha sellest rääkida. Ma ei taha meie imelist päeva ära rikkuda. Kõik on alles liiga värske, olen palju haiget saanud ja ma ei taha minevikust rääkida.“ pihtis Maris.
  Rinaldo oli väga mõistev ja sai Marisest liigai hästi aru. Ta vaatas veekalkvel silmadega noorele naisele otsa, kallistas teda ja suudles laubale. Nii oligi kõige parem. Olgugi, et Maris tundis Rinaldo suhtes juba selle väikese ajaga hingesugulust, ei olnud ta valmis noormehele ennast päriselt avama, ei olnud valmis oma minevikku alasti koorima, sest ta tahtis seda õnnetunnet, mida oli kogu päeva tundnud, tunda ka pöäeva lõpus. Maris oli nagu paradiisi sattunud, maapealsesse paradiisi, mille olemasollu ta siiani polnud uskunud, kuid nüüd ta ei kavatsenudki enam müüte seljatama hakata, ta tahtis nautida hetke, nautida koosolemaist ülisümpaatse Haipaania noormehega, kes oli nagu päikesekiir ta ellu sattunud. Maris oli õnnelik.
  Rinaldo jutustas oma elust avameelselt. Selgus, et ka tema pikaajaline suhe oli hiljuti karile jooksnud, et kallim oli teinud talle sarvi Rinaldo parima sõbraga, sestap lonkis Rinaldo sihitult mööda Portot, kaks kätt taskus ja ei osanud oma eluga midagi peale hakata, kuni kohtas imekenat Marist. Tõsi küll, ka Rinaldo elas mõtetega alles oma eelmises suhtes, aga Maris köitis teda niivõrd, et ta oli valmis uut suhet alustama. Liiga palju oli selle noore mahe elus juhtunud lähiminevikus, et ta olin ense otsingute alles. Aga ta vajas ka armastust ning oli valmis Marist võrgutma, võtku see aega kaua tahes. Ta tõesti hoolis sellest haprast naisest ja pealegi tõmbas teda heledamat verd naiste poole ka. Isegi Marise kõrval bussis istuda oli noormehe jaoks piin, aga ta oli viiskas ja ei surunud ennast peale. Seda enam, et nüüd oli ta teadlik Marise värskete haavade suhtes, seda enam et iga hetkega hakkas see naine teda rohkem köitma. Rinaldol tiirlesid juba peas igasugused mõtted, ta tahtis naist aidata, et see õhkhabras tunne ja inimene ei kaoks tal käest. Kuid noormees ei teadnud tegelikult oma sõbrannast midagi. Ta teadis vaid et tüdruk on talle sümpaatne ja ka seksuaalselt ligitõmbav. Aga ta pidi oma ihad maha suruma, sest kartis nii väga lõhkuda seda sõprust, mis oli alles lapsekingades. Rinaldo oli Marisesse armunud.
  Aktiivselt vesteldes kulges teekond nii ruttu ja juba nad jõudsidki Portugali Veneetsiasse- Aveirosse.
  Aveiro asub Portugali loode ranniku lähedal, ning kahe suurema linna, Lissaboni ja Porto vahel. Kolmandiku linnast haarab enda alla Vouga jõgi, sellepärast tundubki nagu oleks linn ehitatud jõe peale. Millegipärast on just see linn prantslate lemmik Portugalis. See on tunduvalt odavam linn. Veinipudeli hind algab 80 eurosendist ja see ei ole nii suur turismilinn kui Porto, ning elu seal on sellepärast juba odavam. Eks ikka turism tõstab hindasid.
  Maris oli sellest linnast vaimustuses. Millised vaated päikeseloojangule ja millised vanaaegsed veesõidukid. Olgugi, et inimesi liigub vähe ja see linn on hoopis teise miljöö ja iseloomuga kui Porto. Tänavasillutised on laotud kividest, mustrid mis on tihedalt kividel koosnevad linnasümbolitest. Noored lonkisid üle linna kostuva muusika suunas, kuid siis avastasid üllatuseks ühemehebändi kes musitseris oma koduankal. Nähes kuulajaid ja vaatajad, tõstis ta tuure. Tasuta kontsert, naeris Maris. Jõelinnana ehivad jõgesid sillad, mida leidub seal väga tihti, kuid tänavad on sirgjoonelised ja mitte mägised. Sellepärast tunduvad need pikad ja lõputud. Olgugi, et Marisele meeldib Porto palju rohkem, nautis ta hilisõhtut Aveirot täiel rinnal, ja muidugi kaaslase seltskonda ka.
  Kell 22.00 jõudsid noored, pärast tunniajast rongisõitu, tagasi Portosse. Porto säras oma melus ja ilus. Rinaldo meelitas Marist rockipeole, kuid Maris ei tahtnud mitte kuidagi lõhkuda päeva imelist muljet. Ta oli siiani mõtteis palmipuude all, Atlandi ookenai kaldal ja Veneetsialikus Aveiros. Rockipidu oleks liiast olnud, sest liiga palju ei suuda keegi korraga läbi endast lasta, või kui suudab siis tihtilugu inimene kes on alkoholiga üle manustanud ja ei saa pidutsemisega pidama. Rinaldo oli küll pisut pettunud, kuid ta mõistis naist. Tema oli ju kohalik ja ennegi lähireisidel käinud, aga võõras tahab ikka rahulikult teise linna ja riigi kultuuri endasse hingata, mite kapata kui täkku täis ruun, kellel valu kusagilt näpistab. Noormees tegi ettepaneku Maris koju saata, millega naine ka nõustus.
  Enne Belomonte tänavalt vasakule keeramist, tegi Rinaldo ettepaneku minna natukeseks vaateplatvormile, kohta kus nad Marisega tutvusid, istuma ning sellega oli naine päri. Oli ju just vaateplatvormist saanud Marise lemmikpaik Portos.
  Kerge õhtutuul paitas imelist vaadet nautivate noorte kehasid ning kogu Porto ja üle Douro paistev Gaia linn särasid tuledes. See oli nii imeline vaade, et sõnadest vaate kirjeldamiseks ei jagu, seda tuleb ise kogeda.
  „Ega sul külm ei ole?“ vaatas Rinaldo õhtuhämaruses veel kaunimana tunduvat Marist armunud pilguga.
  „Natuke jahe on, aga ei hullu midagi.“ tõmbas naine õlarätiku tihedamini ümber oma õlgade. Tsentelmees võttis endal tuulejope selijas ja mässis Marise selle sisse, ning juttu jätkus kauemaks. Rinaldo häälepaelad vallanusid üha enam, eks Poto kohalik kuivvein tegi oma töö. Korra tabas Marist hirm, et ta niimoodi vastu ööd istub võõra mehe embuses. Ta kartis, et äkki usaldab võõras pimesi, sest ta ju ei tundnud portugallasi.
  „Vabanda, Rin, ma olen väsinud. Peaks hakkama koju minema. Pikk päeva seljataga ja...“ peitis ta hirmu hädavale taha.
  Rinaldo suudles naise vaikima ja imekombel naine ei põigelnud ja suudles vastu.


23. november. 2017.a.
Vana-Rääma