- peatükk
„Tead, Lemps, las need noored elada oma elu. Kellele meid,
vanureid, ikka vaja on? Meie oleme oma elu ära elanud ja ehk me ei
mõistagi neid ja nende radu. Maris on mulle kogu mu elu olnud. Ta on
asendanud mulle mu lapsi, aga nüüd pole ka teda. Küllap vanajumal
seal taevas karistab mind mu pattude eest. Mis seal ikka. Keegi meist
pole igavene ja saatusega tuleb leppida. Näed, matsid sina oma
abikaasa maha, matsin mina, ju siis nii pidi minema. Ju on see meie
saatus. Ega vägisi ju kellelegi armsaks ei saa. Mis me ikka. Elame
endist viisi edasi ja ärme kaotame lootust. Kui saatus tahab, tuleb
Maris tagasi, kui ei, siis ei. Ma ei pahanda sinu peale, ega
lõpmatuni poleks saanud vaikida ikka.Varem või hiljem oleks jutt
Trevori peale läinud ja võibolla ongi parem, et see juhtus varem.
Parata pole enam miskit. Polnud sinu elu meelakkumine, pole ka minu
oma. Küllap on elul meiega omad plaanid, aga ehk mahume ikka tema
plaanidesse. Sina oled õnnelik mees, sul on poeg olemas, ela talle.
Küll minu sugune küürakas endaga hakkama saab ja kui ei saa siis
parandab mind haud ikka. Ma ei aja sind ära, mul on suur häärber
ja siin on ruumi palju. Üksinda hakkabki igav. Aga äkitsi tahad sa
oma eluga edasi minna ja mina olen takistuseks? Seda ma kohe
kindlasti ei taha. Elus on niigi palju sitta, et ma oma venna elu
peaksin ära rikkuma. Ma ei ole hea inimene, pole vist kunagi olnud.
Alalõpmata üks jama teise otsa. Usun, et Johannesel ei olnud ka
minuga kerge, aga ta ei kurtnud kunagi, vaid armastas mind kogu
südamest, mitte ainult suuga vaid ka hingega, tundsin seda iga
hingetõmbega. Usun, et ta armastab, vaatamata mu vigadele, mind
siiani seal taevavõlvil. Ta oli hea mees. Ta oli liiga hea mees
mulle, sellepärast ta mind leseks jättiski, lese staatus oli kõige
väiksem karistus tema poolt mille ta mulle pärandas. Rohkem tal
pahesid ei olnud, aga mina olin see kes nägi kolli seal kus kolli ei
olnud ja kippus sääsest elevanti tegema, saingi tehtud, puhusin
mulli liiga suureks iga väikse asja pärast. Küllap Johannes väsis
ja sellepärast vanajumal ta oma õlgade peale kutsuski. Küllap ta
väsis...“ rääkis Mathilde ennast tühjaks.
„Ohh õtse, õtseke, ära nüüd nii traagiliselt ka kõike võta!
Mis moodi sa mulle küll takistuseks olla saaksid? Ma lähengi ju
eluga edasi, ei kavatse endalt elu võtta. Milleks? Sa ära nüüd
endast nii kurja inimest ka maali, pole sul häda kedagist, õtse
nagu õtse ikka. Me kõik teeme elu jooksul vigu ja elu teeb ise ka
vigu. Mitte miski ega keski ei ole täiuslik. Kõik me pürgime
paremuse poole ja ehk pürgib paremus ise ka meie poole. Aga igal
teekonnal tuleb ette takistusi, see on paratamatus. Mis läinud-see
läinud, see kehtib ka Marise kohta. Tegelikult ta ju tuligi meid
vaid üle vaatama, et oma eluga edasi minna. Kui saatus tahab, oleme
meie ta elus edasi, kui ei taha, siis ei taha, pole parata. Ta on
meist ikkagi lausa kaks põlvkonda noorem ja tänapäeva noored on
palju iseseisvamad ja hakkajamad, kui meie omal ajal. Muidugi ei saa
üldistada, oleneb noorest ja oleneb ka situatsioonist. Aga Maris on
kogu aeg iseseisev tüdruk olnud ja usun, et ta saab oma eluga hästi
hakkama, lööb elus läbi, nagu meil kombeks öelda on. Küllap ta
teab mida teeb. Mis see meie, vanurite, öelda enam on. Ja ehk ei
mõistagi meie noori, oleme ikka tunduvalt vanemad ja teise
kasvatusega. Las noored elavad, las nad elavad oma elu.“ oli Lembit
konkreetne.
Mathilde oli segaduses, sest üks osa temast tahtis nende avameelse
vestluse juures kurta vennale millega Maris tegeleb, kuid teine osa
temast tahtis vaikida, et mitte rebida venna minevikuarme haavale.
Samas oli ta venna suhtes alati aus olnud ja just vend oli see kes
tema elust kõike teadis. Tegelikult ei olnud Mathilde üldse kindel
kas tema kahtlustel tõepõhi all on ja see tegi teda kurvaks. Ta
tahtis loota, et see on vaid tema tühipaljas oletus, hirm, mille
sisse ta kinni jäänud on, foobia, mis sööb teda seespidiselt ega
lase rahulikult olla. Mathilde taarus kahe kepi najal oma
lemmikpaika, verandatuppa ja tahtis üksi olla.
„Heakene küll, õtse, ma lähen toon kuurist puid ja riisun
veidi hoovi. Põletan vana kulu ära. Mine sina puhkama, sa vajad
praegu seda.“ oli Lembit mõistev.
Lembit tõigi puud tuppa ning sukeldus õuetöödesse, kuid miski
näris tema hinge, miski mis ei lasknud tal süvenenult tööd teha.
Kas tundis mees ennast ikkagi Marise lahkumise ees süüdi või
painasid teda minevikuvarjud. Ta ei saanud isegi sellest aru mis teda
kohutavalt häirib. Tema sees oli üks suur sisemine sasipundar,
mille lahti harutamiseks tuleks õige niidiots üles leida, aga
Lembit ei leidnud. Tal oli tunne, et õtse jätab talle midagi
rääkimata, midagi mille pärast Mathilde ka vaikusesse sukeldus,
kuni oli mõne tunni eest alles ärganud. Ja pealegi hämmastas venda
et õtse päeval magab. See tekitas eriti muret. Vend armas et õe
tervis on halvenenud ja ta suundus tuppa hiilima.
„Lemps, kurat, kas sinust on piiluja saanud või? Kas sul häbi
raasugi ei ole!? Tema aga tuleb koputamata tuppa ja piilub kuidas õde
riietud! Lolliks hakkad mineva või???!!“ ehmatas Mathilde oma
aluspesu vahetades, kui nägi uksel venda seismas.
„Ah, lõpeta! Ega ma mõni maniakk või verepilastaja ei ole!
Tahtsin lihtsalt veenduda kas sinuga on kõik korras. Kas sa nii
halvasti arvadki oma lihasest vennast?“ oli Lemps hämmingus.
„Ohjah, vabanda mind! Ma ju ütlesin, et olen sitt inimene! Ära
pane tähele!“ tundis õde ennast halvasti.
Lembit lahkus õe toast ning loivas õue tagasi, aga vihma oli
sadama hakanud ja see takistas ta toiminguid. Hetke pärast oli ta
toas tagasi.Olgugi, et Lembit armastas vihmaseid ilmu üle kõige.
Leitsak ja palav suvi polnud temale. Nüüd oli ta lollis
situatsioonis, ta istus pliidi ette ja süütas sigareti, olles muidu
pühapäevasuitsetaja.
„Lemps, mind vaevab üks mure ja ma ei jaksa enam seda endas
hoida. Kas lubad, et see jutt jääb vaid meie vahele? Muidugi võib
see sulle haiget teha nagu mullegi, aga...Mul on nii valus.“ pihtis
Mathilde.
„Räägi, õtse, räägi mis sind vaevab.“ oli Lembit nõus õe
muret jagama.
„Tead, Maris on bakatüdruk. Täitsa õudne! Kes küll oskas
arvata, et ta seda teed läheb? See on nii kohutav, et ma ei teagi
mida öelda või teha. Minu kallimast inimesest on bakatüdruk
saanud. Oleks ma vaid seda elales arvanud, oleksin...“ Lembit
katkestas õe jutu.
„Ohh, ma usukusin temasse! Ma olen kogu aeg uskunud Marisesse! Ma
teadsin seda! Aimasin. Eks ühel igal meist ole oma elu ja kui ta
kord selle tee on valinud, siis võime meie vaid uhkust tunda! Tubli
tüdruk“ särasid Lembitu silmad nagu jõulutähed.
Mahtilde oli segaduses. Või, et Lembit oli ka juba sellest
teadlik? Millal ja kus ta sellest teada sai? Ahnii, tuleb välja, et
nad on kogu aeg suhelnud? Appi, ma ei usalda enam ühtegi inimest
siin maamunal, sest juba oma vend suudab mind petta, minu eest tõde
varjata, aga mina olen teda usaldanud kogu elu!
„Misasja? Sa teadsid? Teadsid ja varjasid minu eest? Püha
müristus! Ja sa ei maininud kordagi midagi oma lihasele õele?“
ahastas õde.
„Ma teadsin- versus tundsin seda. Mitte, et ma oleksin temaga
suhelnud, aga mu süda ütles mulle seda. Sa, õeke, urtreerid üle.
Minu sisetunne on alati uskunud, et Maris jõuab kaugele ja kõrgele.
Et just tema on meie suguvõsa uhkus. Nüüd mõistan ma ka seda miks
ta väljamaale emigreerus. Seal teenib paremini ja nii on Marisel
lihtsam oma elu alustada, saab kergemini jalad alla ja läheb edasi.
Mitte ei jää siia konutama ja töötukassa uksi kulutama. Ohh, ma
olen õnnelik oma kalli sugulase üle!“ rõõmustas Lembit.
Mathilde oli kindel, et ta vend hakkab ära pöörama. Oli ju just
Lembit see kelle naise must minevik rikkus ta elu ja nüüd ta
rõõmustab, et meie suguvõsas on taas üks vanema ameti esindaja.
Mis küll mu vennale sisse on läinud? Äkki ta varjab minu eest
midagi? See kõik teeb mulle väga haiget!
„Lemps, kuidas sa võid?! Kuidas sa võid rõõmustada sellise
asja üle!?? Kas sul häbi ei ole? Kas sulle see üldse haiget ei
tee? Jumal küll, ma häbenen silmad peast ja sina...“ tahtis
Mathilde veel ahastada, aga vend katkestas ta jutu.
„Õeke, õtse, ega sul juhuslikult palavikku ei ole? Oled sa
viimasel ajal tervisekontrollis käinud? Vabanda, aga nii saab mõelda
vaid inimene kelle katusekambris kõik korras ei ole. Miks peaks meie
kalli sugulase edu mulle haiget tegema? Ta on ju noor inimene ja ise
oma teekonna valinud. Ja, usu mind, paljud ei suuda niigi kaugele
jõuda. Väga paljud ei suuda. Me peame pigem rõõmu tundma Marise
üle, uhkust tundma, lausa üliuhked olema, et ta meil üldse olemas
on! Mille, kuradi, pärast sa oma silmad peaksid peast häbenema?
Jah, sellepärast tõesti peaksid, et ei oska Marise üle rõõmu
tunda.“ oli Lembit päris kuri.
„Ah, käi sa kus kurat!“ ühmas Mathilde, lõi käega ja kadus
köögist. Naine istus verandatuppa sohvale ja vajus mõtteisse. Äkki
oligi vennal õigus? Äkki tõesti peaks asja võtma nii, et amet ei
riku inimest? Aga ikkagi. Lausa õudne on mõelda kuidas mu silmarõõm
oma keha müüb, magab ja kepib välismaa meestega! Mida küll
välismaa mehed eesti nasitest mõelda võivad, kui teada saavad, et
Maris on eestlane? Ja pealegi see aids, no seda liigub mujal maailmas
palju rohkem kui meil. Ja just prostituutidel on suurem oht aidsi
nakatuda, kuna nad magavad erinevate partneritega. See on see
vabakasvatus! Vähe sellest sooneutraalsuse teemast veel! No
rootslased, need on elu aeg imeputukad olnud, pole üldse ime, et nad
sooneutraalsust kummardavad, kui nii saab öelda. Ei ole mina nende
maailmavaatest aru saanud ja ega ei tahagi saada. Aga kui ikka oma
lähisugulane kulgeb allakäigu teed, siis paneb ikka mõtlema küll.
Kas tõesti võib üks korralik naine, kes elult petta saanud, nii
magalale langeda? Mis ometi mu kullakese hinges toimub? Kui saaks nad
uuesti Trevoriga ära lepitada? Aga kuidas? Mis valemiga, kui Trevor
on täpselt samasugune, läheb ja kaob, jättes omakesed südant
valutama. Kui mina noor olin, oli noortel vanavanemate ja vanemate
vastu vähemalt austus olemas, aga tundub, et tänapäeva noortel ei
ole omalähedastest sooja ega külma enam. Asutuvad külmavereliselt
meie elust välja ja isegi ei muretse kas ja kuidas me hakkama saame,
kuidas meil käsi käib, kui üldse. Ja Maris, tema oli see kes kogu
elu on väitnud kui kallis ja tähtis mina tema jaoks olen. Kas ta
tõesti loopis vaid sõnu tulle? Kas tõesti minu kõige kallim
inimene on silmakirjateener? Mida küll minu vanad silmad peavad
nägema ja kõrvad kuulma! Või peaksin süüd otsima endas? Veri on,
teadagi, veest paksem ja minu minevik ei ole kuigi eeskujulik olnud,
äkki ongi selles asi? Geenidega ei lähe ainult välimus edsi, vaid
ka sisemus, iseloom samuti. Äkki peaksin Luule Viilma õpetuse järgi
hakkama elama ja eelkõige andestama endale ning vanavanematele? Kas
siiski Luule Viilmaa jutus võib tõeiva sees olla? Samas, õpetas
teadjanaine Viilmaa inimesi õigesti elama, aga ise hukkus
autoõnnetuses. Kas see ikka on õige mille najale toetuda? Nojah,
saatus on ju ette määratud, seda me ei muuda. Aga ikkagi tahaks
teada kas teadjanaine oma saatust teadis, nägi ette? Palju asju
tahask teada, aga inimesele antakse teada täpselt nii palju kui ta
teada võib. Nii on. „Ahh, viskan õige pikali, pea on pulki täis,“
käsutas ta ennast lõpuks voodisse.
18. november. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar