2. peatükk
Augustipimedus ja suveleitsak panid
Trevori unistama. Sellel aastal oli kummaline suvi, juuni- ja
juulikuu ilmad meenutasid jahedat kevadet ning suvi saabus alles
augusti keskpaigas. Tükati ei jagunud õhkugi, eriti tuulevaiksetes
kohtades.
„Ohjah, jube tühi tunne on! Mis
või kes suudaks täitsa selle tühjuse minus? Kummaline, inimesed
tulevad ja lähevad. Kes jääb pisut kauaemaks su ellu, kes lahkub
ja jätab su katkise hingega üksinda just siis, kui oled õppinud
teda armastama. Miks see elu ometi küll peab nii ebaõiglane olema?
Issand, mul ei olegi ju mitte kedagi! Ma olen nagu orb, kuigi
täiskasvanud mees vast ei tohiks nii tunda. Liiati veel minusugune
memmekas, kellel tegelikult on ema ja ka vend olemas. Ma olen isekas,
olen täielik egoist! Mille kuradi pärast ma oma lähedased
hülgasin? Nemad pole ju mulle midagi halba teinud...Ja Maris, ma
olen üks egotsentrik ja saamatu inimene, ei vääri mehe staatustki!
No ei vääri, noh! Õige mees ei oleks tohtinud põgeneda, ei ole
tohtinud oma lähedasi ega ka Marist maha jätta. Ma oleks pidanud
mingi valemiga suutma Marisele andestada tema kapriisid ja otsima
lepitust, aga mina lihtsalt põgenesin. Ma olen nõrk. Ma olen
totaalselt saamatu, kasutu inimrämps, kes mõtleb vaid endale! Fakk,
ma ütlen! Mida küll teha? Kas mul on veel mingigi võimalus
endisesse ellu tagasi pöörduda? Või? Äkki saatus siiski oli minu
vastu armuline ja säästis mind tumeda tuleviku eest, sest Maris,
kena ja noor naine on pere välja teeninud, aga mina, mina ju ei taha
isaks saada! Mul on selleks oma põhjus. Mul on mu hirmud, millega ma
pean edasi elama. Mul olen mina, kelle vanajumal siia ilma lõi, miks
ma peaks elust loobuma? Äkki ma olen ülemõelnud ja ma siiski võin
järglasi saada? Pekki küll, miks emps ei või rääkida mis teda
vaevab? Huvitav, mis on Mathildest saanud? Kuidas mu vennal läheb?
Tema kindlasti jookseb juba ringi ja mängib palli. Kindlasti igatseb
ta oma venda, keda pole kaua näinud. Kuidas ma suudan selle paha,
millega olen hakkama saanud, taastada? Kas ma tahan seda üldse
taastada?“ piinas minevik Trevorit.
Trevor pakkis seljakotti mõned
hilbud, pani matkasaapad jalga ning lahkus palja ülakehaga kodust.
Paari kilomeetri järel tegi ta väikse puhkepausi järve kaldal.
Olgugi, et selles järves keegi ujumas ei käinud, sest see oli
mudase põhjaga ja veetaimedest umbe kasvanud, otsustas Trevor ennast
veidi värskendada. Ennast alasti koorinud ja punnsuutäie
spordijooki manustanud, läks ta ujuma, kuid juba kaldal astus tereva
pudelipõhja otsa ning sinna ta ujumine lõppeski. Veri ta
jalahaavast ei tahtnud kuidagi kinni jääda, see lahmas nagu
kärestik, kuigi mees sidus oma triibulise lemmiksärgi selle ümber
ja haav tegi kohutavat valu, tal oli raske astuda. Ometi ei liikunud
ta lähimasse emosse ega kutsunud taksot või kiirabi autot järgi.
Just sellisel hetkel vajas ta kellegi lähedase lähedust. Ta nööris
ühe matkasaapa jalga, teise toppis kotti ning hakkas ühel jalal
edasi hüppama, kuni väsis. Siis võttis ta lemmiku meremehe särgi,
viskas selle minema ning pani teise maktkasaapa jalga, olgugi, et
verd lahmas endiselt. Endiselt ei tahtnud ta haavad paraneda ega veri
hüübida. Trevor kaotas palju verd, aga sellele vaatamata oli tal
siht silme ees, ta ei kavatsenud seda teekonda lõpetada vaid lonkis
edasi, kuigi jäi verekaotuse ja suvise leitsaku pärast üha
nõrgemaks. Kogu tema sisikond kõrbes ja spordijook oli ka otsa
saanud. Veel oli viisteist kilomeetrit sihtpunktini maad.
*
„Ants, mu süda valutab
millegipärast. Lausa füüsiliselt valutab. Ma ei ole midagi sellist
varem tundnud. Kas ma hakkan ära surema? Selline valu on rinnus, et,
et...ole pai ja too mulle ruttu vett!“ pidi Mirell ära minestama.
Ants torkas kiiresti veetoobriga naise manu ning Mirell kugistas
peaaegu terve toobitäie vett makku.
„Oehh, täitsa imelik! Ma pole
midagi sellist varem tundnud. Ja kui aus olla siis ma pole ju aastaid
arsti juures ka käinud, äkki on mõni näriline minu sisse pesa
teinud? Ja see pagana august on ka nii kuum, nagu troopiks ela juba.
Ma kujutan ette, et südamehaigetel ja hüpertoonikutel on hetkel
väga raske elada. Nad ei tohiks üldse palava päikese käes olla ja
peaksid pidevalt toaleiget vett jooma. Ohh jummel, mida mina
targutan, äkki on ka minul süda haige või olen hüpertoonik? Ohh,
ohh, mul hakkab jälle halb!...“ lausa ehmatas Mirell abikaasat.
„Rahune, naisuke, rahune! Sina oled
ikka noor ja kena naine, ega sa taha ometi mind, vanatiod, üksinda
siia jätta? Kusti vajab ikka ema, sinusugust ideaalset ema. Mis
minust talle enam kasvatajat. Näe, selga on ka juba selline küür
kasvanud, nagu kaamelil. Oot, sa mõtled tõsiselt?“ ehmatas Ants,
kui nägi naist minestamas. Ta haaras ruttu telefoni ja juba oligi
Mirell teel haiglasse.
„Saa siis nendest naistest aru!
Kusti, sina ole rahulik, emme tuleb varsti koju tagasi, ta ei jää
kauaks,“ rahustas Ants poega, kui viimane vaatas rõdult
kiirabiauto lahkumist.
„Iss, iss, emme ei ole haige, emme
ei ole haige!“hakkas August nutma alles siis kui operatiivmasin
silmapiirilt kadus.
„Tahan emme juurde,
ähää-ähää-äää...Ei atha, ei taha issit!“ ei suutnud
väikemees rahuneda. Ants tundis ennast abituna, kuid ta ei läinud
naabrite käest abi paluma, sest tema oli Augusti isa ja just tema
pidi oma pojaga hakkama saama.
„Pojake, kallike, sina oled mees ja
mehed ei nuta. Mehed on tugevad ja peavad naistele toeks olema. Sinu
ema on naine ja kui ta teada saab et sa nutad, siis ta ei saa ruttu
koju, sest tal hakkab halb, kuna ta armastab sind nii väga ja sinu
pisarad teevad talle väga haiget. Sa pead tugev olema. Meie mõlemad
peame tugevad olema, sest me oleme mehed. Sina oled praegu väikemees
ja mina suur. Aga kunagi kasvab ka sinust suur mees, võtad naise ja
pead olema peres kõige tugevam. Naised vajavad enda kõrvale meest,
sest mees on tugevam ja siis naised ei karda midagi ega tunne ka
valu, ega hirmu. Teeme nii, et me ei nuta, siis saab ema rutem koju.
Oled nõus?“ selgitas isa.
Mingil imelisel väel kuivataski
Kusti silmist pisarad ja jäi põnevusega isa juttu kuulama. Ta jäi
sellise imetleva pilguga isa vaatama, et Ants lausa kohkus ning
kaalus kas ta midagi valesti ei öelnud. Viimaks hirmutas oma poja
üldse ära?
„Olgu iss, ma olen täitsa tugev,
siis saab emme kohe terveks!“ nõustus August. „Aga iss, ma olen
nii tugev täna, et jõuan maamajja ka sinuga jalutada. Kas sina oled
ka täna tugev?“ tuli Kustil üle hulga aja soov osmikusse minna.
Ants ei jõudnud ära imestada. Olgugi, et pikk tööpäev oli
vanamehel seljataha jäänud, ei saanud ta ometi pojale reeta, et on
väga väsinud ning luud ja kondid annavad ka tunda. Kümne
kilomeetrine matk tuli poja õnne nimel ette võtta, polnud parata.
„Oi, Kustike, kas sa mõtled seda
tõsiselt? Kas sa tõesti jõuad ise nii pika maa jala ära käia? Ei
hakka jonnima ja nuruma, et iss sind kukile võtaks?“ imestas Ants.
„Ei hakka jonnima, ega ma mingi
nõrk ei ole. Sina ka ju ei hakka jonnima, kui ma vahepeal ära väsin
ja kukile tahan? Sina oled ju ka tugev? Ise ütlesid, et mehed peavad
tugevad olema ja kui sa jonnima hakkad siis emme ju ei saa ruttu
terveks,“ usutles terane Kusti.
Ants tundis, et ta poeg on palju
terasem ja targem kui ta siiani uskunud oli. Pole kah ime, sest Ants
rügas pikad päevad tööd teha ja Kusti kasvas kogu aeg Mirelli
hoole all. Antsu jaoks oli tema poeg siiani alles beebi, kuigi Kusti
oli juba kolme aastane, arukas poiss. Eks see olegi tingitud
pikkadest tööpäevadest ja igasugustest komandeeringutest, lapsed
kasvavad justkui ilma isata, sest isa peab ju rasket tööd tehes pere
ülal pidama ja koju jõudes on ta tihtilugu nii väsinud, et ei
jaksagi oma lapsega tegelda. See on paratamatus meie ühiskonnas,
sundolukord ellu jäämiseks. Oli ja tegelt Ants üliõnnelik, et
saatus teda sellise eas veel isadusega õnnistas, see oli puhas ime,
suur õnn. Ants vaatas oma poega teise pilguga ja terane Kusti märkas
seda.
„Iss, sul on nii suured silmad! Ma
pole kunagi enne näinud, et sul nii suured silmad on!“vaatas poeg
isa imestunult.
„Oh, sind, mu tark pojake! Jah, mul
on suured silmad, aga sina vaata peeglisse!“ üllatas Ants poega.
„Miks ma pean peeglisse vaatama?“
suunaski Kusti pilgu peeglile.
„No sellepärast, et ka sinul on
suured silmad ja eriti suured on nad täna, sest sa ei jonni.
Jonnides muutuvad silmad piskesteks, vesisteks ja koledateks. Juba
sellepärast ei tohiks jonnida. Aga suured silmad on ilusad, selged
ja targad. Sinu silmad on täna nii targad, et ma ei jõua ära
imestada, kui tark pojake mul on!“ selgits isa.
„Iss, aga onju me nüüd läheme
maale?“ tuletas Kusti päevaplaani meelde.
„Lähme, ikka lähme, kus me
pääseme..“ jäi Antsul üle vaid nõustuda, et mitte pajale
pettunust valmistada. Ta oli ise nii hämmingus, et saabki poja
kasvatamisega hakkama. Antsule ei jõudnud kohale, et ta suutis poja
nii ruttu maha rahustada ja maale minekust unistama panna. Tegelikult
tundis ta ennast õnnelikuna, täiskohaga isana, kuigi juba
varahommikul pidi ta taas talus sulane olema.
„Hakkam liikuma, aga me peame veel
ühest kohast läbi käima, sest ma ei tohi töökohta kaotada ja
pean minema oma tööandja juurest läbi, et paluda vaba päeva.
Mõistad?“ August vaid noogutas nõusolevalt ja juba nad olidki
teel.
Õnneks jäi talu, kus Ants sulaseks
käis, üsna tee äärde, vaid kilomeetri kaugusele suurest
magistraalmaanteest. Taluni oli viis pikka kilomeetrit ja Kusti läbis
selle vapralt, ei luninud kordagi isa kukile. Pigem kiirustas Antsu
tagant, et viimane ennast kiiremini liigutaks.
Tööandja lubas Antsule lausa nädala
vabaks, sest polnud ju veel teada mis Mirellil viga oli ja kauaks ta
haiglasse jääma peab. Talunik oli väga mõistlik ja arusaaja,
pealegi oli Ants aus ja tubli töömees, kes kunagi ei virisenud ega
kurtud ka siis, kui selleks oli tõsine põhjus olemas. Löödi käed
ja matkamine kulges edasi. Alles kilomeeter enne osmikut, sealt kus
tee metsa keeras, näitas Kusti mossis nägu ja väsimust. Kuid kui
Ants seda märkas, manas asjalik poeg muige näole ja tegi nagu
poleks ta üldse väsinud.
Kui Ants osmiku ust avama hakkas,
oli see juba avatud ning neid ootas ees kohutav vaatepilt.
13. november. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar