1.peatükk
Kolm aastat oli kadunud nagu
linnulennult. Maris oli lõpetanud Tartu Ülikooli
Bakalaureusekraadiga ning enne magistriõppesse minekut lubas ta
endale väikese puhkuse. Tegelikult ta polnudki päris kindel kas ta
tahab magistriõppes õpinguid jätkata, sest talle tehti juba mitu
tööpakkumist ja ainult diplomi pärast pole ju ka mõtet
magistrisse minna, kui juba on väljavaateid tööle. Ise ta arvas,
et ehk ei ole ta veel magistriõppeks küps, kuigi ta oli
spetsialiseerunud kindlale suunale, nimelt geenitehnoloogiale, mis
pakkus talle palju huvi. Samas on võimalik magistriõppesse minna ka
aastate pärast, kui on juba töökogemus ja suur praktikpagas
olemas. Tegelikult juba teise baka-aasta lõpuks oli tal kindel siht
silme ees. Samas Maris ei igatsenud töötada kõrge juhina, nagu
doktorikraad võimaldab. Ta ei vajanud akadeemilist ametikohta.
Lisaks sellele kurtsid paljud ta tuttavad, et neil on just peale
magistriõpet raske sobivat töökohta leida, kuna tööandjatel
olevat nagu mingi hirm või aukartus nende ees, et magistriõppe
lõpetanu pidavat nagu liiga kõrgharitud olema. Nad kardaks justkui
oma ametiposti kaotada. See ei tarvitse küll nii olla, aga on tulnud
ette ka selliseid juhuseid, et tuleb värskelt bakakraadiga tudeng
tööle ja töötab ennast aastaga nii üles, et edutatakse ja peagi
jätkab tööd oma otsese ülemuse bossuna.
Maris oli natuke segaduses ja pika
kaalumise peale otsustas mõneks ajaks Eesti tolmu jalgelt pühkida
ja oma õnne proovida hoopis teises riigis, teises linnas. Alustada
puhtalt lehelt, pehmelt öeldes hüpata pea ees tundmatusse vette.
Üks maa ja üks linn oli talle juba aastaid südame külge kasvanud
ning sinna ta kolida otsustaski. Enne aga tuli aastaid vaevanud
probleem lahendada, kohtuda vanatädi Mathildega, muidu poleks ta
rahulikult võõrsil elada saanud. Eestis olles oli ta Mathilde
käekäiguga küll kursis, aga kaugused ja vahemaa veidike hirmutavad
ja võivad lahutada veel pikemaks ajaks ning Maris otsustas üle
aastate külastada oma vanatädi Tildet.
„Ei ole võimalik! Keda mu vanad
silmad peavad nägema! No ei ole võimalik!“ ei suutnud kahe kepi
najal vegeteeriv Mathilde oma silmi uskuda, kui hoovi keeranud autost
astus välja tema lemmiksugulane Maris. Mathilde pidi taaskohtumise
rõõmust äärepealt pikali kukkuma, kuid õnneks olid Marisel
kiired jalad ning Tilde-memm potsatas sugulase käte vahele.
Hiigelpisarad, nagu jääpurika piisad, mis päikese käes sulavad,
valgusid mööda memme põski Marise kätele ja hetke pärast nutsid
juba mõlemad. Maris jõudis juba kahetseda, et oli kalli sugulase
aastateks unarusse jätnud. Ta kirus mõttes ennast ja kogu maailma,
sest aastaid polnud ta nii palju armastust tundnud kui selles hetkes.
Ta isegi tundis, et ta ema ja isa polnud ka teda nii palju armastanud
nagu Tilde-memm. Aga tunded rääkisid enda eest, sõnad olnuks
hetkel üleliigsed. Tegelikult oli Maris pätis ehmunud. Kuigi ta oli
meditsiini õppinud, seisis ta hetkel teadmatuses, et mida edasi
teha, kuidas memm majja või pingile talutada. Kui emotsioonid käivad
üle pea siis inimene lihtsalt ei oska seisukohta võtta, sest sellel
hetkel pole ta nagu tema ise. Emotsioonid saavad temast võitu ning
sellises hingeseisundis võib inimene kergesti mõne apsaka teha.
Päris mitu minutit hoidis ta memme oma embuses, kuni esimesed sõnad
suust sai, kuid memm, uhke ja kange naine, toetus uuesti kahe kepi
najale ja juba ta istuski kase all pingil, mis oli ta lemmikpink,
Johhannese ehitatud kunagi omal ajal, umbes paar aastakümmet tagasi.
Küll oli ta aeda uusi pinke lasknud teha, aga see pink oli kõige
kallim. Mis sest et pink kippus sammalduma ja osad lauad olid juba
suhteliselt mädad. Mathilde oli kord välja öelnud, et alles siis
kui tema taevasse läheb, võivad sugulased pingiga teha mis tahavad.
Tema elu jooksul peab see olema kindlas kohas. See oli tema üks
helgemaid mäletusi Johhannesest, sest see pink kõnetas teda kõige
rohkem. Isegi Maris mäletab Tildet ja Johhannest sellel pingil
moklemast. Kes teab mis seal veel juhtuda või mittejuhtuda võis.
Aga sellest vaikib ajalugu.
Maris pühkis põsesarnadelt oma
pisarad ära ning kuivatas veekalkvel silmad, sest ta häbenes
vanatädi. Tegelikult häbenes ta eelkõige iseennast, kirus ennast
maapõhja ja ikka ja jälle takerdus nutuklombi taha, mis kurku
tekkis. Hetkeks jõudis ta juba kahetseda et Tildele külla sõitis,
sest piinlik vaikus sundis noort naist silmi peast häbenema. Aga
selle eest avad Mathilde oma suu ja Maris oli päästetud.
„Kulla kallike, palun ära nuta!
Palun rahune! Annan sulle kõik andeks! Annan andeks ka selle, et sa
mind aastateks enda elust välja puksisid. Noortel on oma elu ja küll
meie, vanakesed ka kuidagi surma poole sammutud jõuame. Ega siis
noored ju ei saa väetite vanurite pärast oma elu elemata jätta.
Ikka edasi tuleb minna. Tegid õigesti, sest sinu saatus juba on
selline. Räägi nüüd ometi! Ära vaiki! Kuidas meditsiiniõpingud
ülikoolis kulgevad? Heh, oled üllatunud, jah? Kas sa arvasid, et ma
ei tea sinust midagi? Valesti arvasid. Muidu ma nii rahulik ei oleks
ja oleksin sind ammu tagaotsitavaks kuulutanud. Aga palun ära kiusa
vanainimest, ära küsi kus kohast ma tean. Nii seintel kui taeval ja
maal on silmad ja kõrvad. Pealegi on meie kaunis kodumaa peopesa
suurune ning kõik on kõigi tuttavad, semud ja sugulased. Ei jää
meil miski siin teadmata. Tähtis on vaid see, et leidsid taas tee
vanuri juurde, vana memme juurde, kelle jaoks sa tähendad siin ilmas
väga palju, rohkem kui mu enda elu mulle korda läheb. Aga näe,
vikatimees ei taha mitte mind, kuigi hoovis heina käib niitmas
küll,“ ei olnud Mathilde huumorisoolikas aastatega umbe läinud.
„Tuhat vabandust, kallis Tilde!
Isegi miljon vabandust! Mul on tõesti häbi, et ma nii käitunud
olen, aga elu sundis mind selleks. Tahtsin kõigi ja kõige, eelkõige
iseenda eest põgeneda ja selle ma ka saavutsin. Ma olin katki, olin
totaalselt katki, puhta puruks, kildudeks. Väga raske oli neid kilde
taas kokku korjata ja nendest tervikpilti luua, aga ma sain hakkama.
Sain isegi nii edukalt hakkama, et olen nüüd bakatüdruk, jee!
Kuulsid, mul on baka!“ vabanadas Maris ning tahtis oma
bakauudistega memmele head meelt valmistada, kuid memm jäi pigem
murelikuks ja emlotsioonituks. Ta kartis ennast noore sugulase ees
lolliks teha, sest bakatüdruk kõlas talle kuidagi kahtlaselt.
Mathilde arvas, et see on prostituutide släng, sest ta oli kusagilt
lugenud et suur protsent prostituute on bakatüdrukud, aga memmel
polnud õrna aimugi, et Bakalaureusekraadi saanud õppurid on
bakatüdrukud. Ja ta poleks iial vast uskunud ka, et kõrgharitud
tüdruk oma keha müüma hakkab, kuid nüüd seisis ta hirmu ees, et
kas tõesti tema lemmiksugulasest on lõbutüdruk saanud. Ta hakkas
ennast mõtteis süüdistama, et kõik nii läinud on. Memm kartis,
et Maris on ülikooli õpingute maksude tarvis oma keha müüma
hakanud ja see tegi talle haiget. Mathilde pidas õigemaks vaikida.
„Tilde, kas sa ei rõõmustagi mu
saavutuste üle? Ma olen nii õnnetu. Memm?? Kuuled mind vä?“ oli
Marisel tükk tegemist, et Mathildet oma mõtetest välja saada.
„Ah, ei, mis? Ma siin jäin ennist
mõtlema. Kas sa siis jätsid ülikooli pooleli või lõpetasid ikka
ära? Ära ütle, et...“ tahtis ta veel edasi küsida, kuid õnneks
Maris sekkus.
„Ei, kulla memm, ei, ei!“ tõstis
Maris lausa häält.
„Mis ei? Sa siis ei lõpetanud
ülikooli? Ei saanudki kõrgharitud naist sinust?“ oli Mathilde
segaduses.
„Memm, ma ju räägin, et olen
bakatüdruk. Kuidas ma saaksin...?“ tahtis ta veel edasi kõnelda,
kuid Mathilde ei lasknud. Mahtildel oli kohutavalt kurb, et ta
sugulane on allakäigu redelit mööda sammumas ning ta otsuatas
selle jututeema ammendada.
„Ah, mida me siin ikka lobiseme.
Astu aga edasi! Tunne ennast ikka nagu kodus, kuigi mul elamine
praegu nagu seapesa. No Lembit pidi koju sõitma ja ma ei jaksa väga
ise enam siin liigutada. Aga ühel päeval saan ma kindlasti nendest
tüütutest keppidest võitu ja vihisen kahel jalal edasi. Olen
selles väga kindel. Kui ma juba koomast välja tulin ja istuma ning
kõndima hakkasin, küll ma saan varsti ka ilma nendeta hakkama.
Eesti naise jonn ja kangus ei lase mind veel minema. Ühel öösel
nägin Johhannest unes, ta ütles mulle, et ma endale uue taadi majja
tooksin, sest tema mind seal üleval veel ei oota, et pean tema
elamata jäänud aastad ka ära elama. Kujutad sa ette, ma sellisel
juhul põrutaks üle saja aasta elada kindlasti. Kes see minu sugust
vanamutti ikka enam tahaks. Aga tundub, et Johhannesel ei ole seal
üleval ka naljasoolikas umbe kasvanud, muudkui pillub kilde. Aga see
selleks. On sul ehk kõhuke tühi? Ah, mis loll küsimus, tule tuppa
ja lähme jooma tassikese kama ning mul on kupakartult ja
silgusoolvett ka kõrvale pakkuda. Sa ju ikka armastad neid?“
jutustas Mathilde.
„Jah, memm, jah, ikka armastan!“
jäi Maris kidakeelseks. Tegelikult polnud tal hetkel söögiisu,
sest memme elamine oli totaalselt segamini, nagu oleks sealt sõda
üle käinud. Ometigi oli see maja kaua aastaid Marise kodu olnud,
kõige armsam kodu maa munal. Noor anine hakkas kohe toimetama. Ta
korjas laualt kokku ajalehevirna, mille peal vedelesid soolasilgu
rapped. Tegi tule pliidi alla ning viskas portsu ajalehti sinna. Viis
solgiämbri välja, sest memm oli siiani vanamoodne, ega kasutanud
prügikotte. Maris tõstis pesemata nõude virna hiigelpotti, pani
kaopsikuga vee peale ning setas pliidile sooja. Ühe ajalehehunniku
tõstis aknalaua ette ning hakkas äädikalahusega läbipaistmatuid
aknaid pesema. Lausa neli tundi läks Marisel aega elamise
korrastamiseks. Selle aja sisse mahtus ma memme maagama panemine.
Tõsi küll, memm ei maganud viimasel ajal lõunaund, aga vahel on
käsud meist vanemad. Sellel korral unustas ta ennast iluunne lausa
kaheks tunniks ning Marisel oli hea segamatult tegutseda.
Vikerraadiost kõlasid parasjagu „Raagus sõnad“ Marju Kuudi
esituse, kui Maris kuulis enda selja taga maja välisust avanemas.
13. november. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar