- peatükk
„Oota, oota nüüd, kuhu sa kiirustad! Küll ma ükskord tõusen
ja teen sulle! Kõik see aeg on temal kiire! Kui ma jalad alla võtan,
teen sulle sellise tuule alla, et sa lausa hingedad!“ loopis
ratastoolis Mathilde Lembitule lubadusi, kes oligi õe häärberisse
resideeruma jäänud. Tõsi küll, majas valitses kurblik vaikus,
sest miski polnud enam endine. Ants, August ja Mirell külastasid
küll aeg ajalt Mathildet ja Lembitut, sest nad elasid nüüd külast
palju kaugemal, ostsid alevikku kolmetoalise mugavustega korteri ja
elu oli muidu taas rööpasse läinud, August aina kasvas ja Ants
käis nüüd üles talus sulaseks. Oma osmikust nad loobuda ei
kavatsenud, sest Ants oli sellega nii harjunud ja pidas osmikut
endiselt koduks, aga lapse heaolu nimel oli ta valmis kivilinna
magalarajooni kolima.
Maris ei suutnud leppida, et tema elus enam Trevorit ei ole, et
tema kallim kadus nagu vits vette. Ta ei pidanud sellele teadmatusele
ja pingele, et Trevorit enam silmapiiril ei ole, vastu, ei jõudnud
oodata kas ja kus ta üldse enam Trevorit kohtab. Ta oli kõiges ja
kõigis nii pettunud, et jättis isegi abivajava vanatädi kus see ja
teine ning lahkus, kolis teise linna ning ei jätnud isegi oma
aadressi lähedastele. Maris oli kindlamast kindlam, et Trevor
põgenes oma sohilapse ja armukese juurde elama, et temast lahti
saada. Nii otsustas noor naine ka lahkumise kasuks ning asus ülikooli
geenitehnoloogiks õppima. Ta jagas ta ennast kahe linna vahet, sest
Tartusse elama ta ei tahtnud minna, sellest linnast oli liiga palju
valusaid ja liiga elusaid mälestusi. Noor naine pühendas
õppimisele.
„Tilde, mis nende noorte vahel õigupoolest juhtus? Mis
sohilapsest sa Maris rääkis ja miks nad Trevoriga üldse lahku
läksid? Oskad sa sellele vastata? Igasuguseid jutte liigub ja
igasuguseid saladusi tuleb elus ette, aga mis küll võis lõhkuda
noorte armastuse? Jah, ma tean juba su pilku, näen, et sa varjad
midagi ja ei taha vastata, aga ära piina mind, olen ju ometi su
lihane vend ja otsustasin sulle mõneks ajaks abiks jääda. Ja ju
võid mind usaldada?“ oli Lembit mures. Tegelikult mureteses ta ka
õe tervise üle, ka vaimse tervise, sest tema kange ja hakkaja õde
oli harjunud ise elus hakkama saadma, kuid nüüd oli ta ratastooli
aheldatud. Hea, et niigi läks. Olid sugulased juba valmis kõige
hullemaks, aga vanajumal ei tahtnud Tildet veel oma manu kutsuda, tal
olid naise jaoks teised plaanid. Aga oma saladustest ja plaanidest
Mathilde vaikis kiivalt. Esiteks ei tahtnud ta saladusi paljastada,
teiseks tegid need talle siiani väga haiget ja kolmandaks oli ta
veel liiga nõrk, et seda kõike endast veel piltlikult läbi
selekteerida. Tegelikult tahtis memm üldse üksinda olla, aga ta oli
sunnitud venna abi vastu võtma ning see kõik rõhus teda
kohutavalt. Ta vajanuks pigem kalli Marise abistavat kätt ja pealegi
ei tahtnud Mathilde kuidagi leppida, et venna käsi teda peseb ja
hooldab. Ta ei lasknudki seda teha, ootas Mirelli külastust, olles
või paar nädalat pesemata. Mirellist oli saanud selle lühikese
ajaga tema parim sõber, lausa hingesugulane ja usaldusisik, kuigi
päriselt ei avanud Mathilde ennast ka temale. Mõningad seigad ja
mäletused kippusid viimasel ajal unustuste hõlma alla pugema,
meenusid nii häguselt ja segaselt, et memm ei suutnud neid isegi
parema tahtmise juures meenutada. Oli ta küll pidanud kunagi plaani
oma eluloost raamat kirjutada, seda küll läbi ilukirjandusliku
fantaasia, kuid nüüd oli hilje, tema näpud olid tõntsid ja
tuimad. Samas unistas Mathilde, et ühel päeval tõuseb ta
ratastoolist ja alustab kõikide asjade toiminguid sealt kus pooleli
jäi, aga see oli vaid tühipaljas unistus. Isegi vanajumal taevas ei
teadnud kas memm kunagi veel liikuma hakkab. Mitte keegi ei teadnud.
„Ants, kallis, ma olen väga mures. Trevor on juba ligi kuu aega
kadunud ja ma ei tea temast mitte midagi. Äkki ongi Marisel õigus
ja Trevoril on sohilaps? Äkki ta põgeneski sohilapse ja armukese
juurde? Miks muidu Maris nii raevutses ja halas? Midagi on viltu. Ma
tegelikult ei taha uskuda, et mu oma poeg minu eest sellist asja
varjaks ja seda ma ka ei usu, et ta Marist pettis, armastab seda
naist arvatavasti siiani. Kuid midagi on siin teisiti. Midagi mille
vastust teab vaid Trevori ise, või siis ei tea. Aga miks küll
Trevor oma põgenemisega mind karistab? Kas teeb tagasi, et olin tema
elust kaua kadunud? Aga äkki temaga juhtus midagi ja ta ei olegi
enam elavate kirjas? Mul on sihuke tunne, et ma pean
politseijaoskonda minema ja oma kalli poja kadumisest võimujüngritele
teatama.“ oli Mirell kõike, kuid mitte õnnelik. Vähemalt hetkel.
„Oota, kannata nüüd, ära sinna politseisse kohe torma. Teed
nii veel pojale karuteene ja alles siis võib ta tõsiselt sinu peale
vihastuda. Ta on täiskavanud mees ja teab mida teeb, usu mind. Mina
ka teadsin, olid aastakümneid incognito ja olen siiani elus.
Ma ei tea kuidas naistega on, aga mehed vahel vajavad üksindust.
Usun, et ka Trevor vajab ja tal on vaja aega ja ruumi oma eluga edasi
minemiseks. Usun, et tean, millest räägin. Te, naised, kipute ikka
väga tihti ülemõtlema! Ma ei usu, et Trevor meiega enam ühendust
ei võta. Ma usun, et ta on nii tark ja intelligentne mees küll, et
annab endast varsti elumärki. August ka kindlasti rõõmustaks venna
üle. Kui sind kuulata siis ka mina ei usu seda sohilapse saagat.
Küllap oli mõni külajutt Marise enda meelevalda haaranud ja
armukadedust tuleb ikka ette, kui suhtes on armastus. Eriti
alguaastatel. Hiljem läheb asi kergemaks. On ju nii. Kui pole
armukadedust pole ka armastust, sest armukadeduse puudumine näitab
armastuse ja tunnete puudumist, apaatsust, ükskõiksust. Ehkki
armukadedust on ka mitut sorti, kui ikka inimene on haiglaselt
armukade, siis on see juba kurjast, sest pimeda raevu käes vaevlev
inimene on ohtlik nii ühiskonnale, kui ka iseendale. Ta pole päris
tema ise. Katsume ikka rahulikuks jääda, küll kõik korda loksub.
Armastan sind, mu kallis naisuke.“ oli Ants armuline.
„Tead, kallis abikaasa, ilma sinuta ma oma elu enam ette ei
kujutakski. Päriselt. Sa oled parim, kes mu ellu on antud. Muidugi
mu pojad tähendavad ka mulle kõik, aga sina, no kuidas sai sinu
sugune õilis ja üllas inimene oma elu ilusamad aastad metsas
redutades mööda saata? Ma olen tõesti õnnelik, et sa mul olemas
oled! Aitäh, mu arm!“
Sulgus magamistoa uks ja edasine jäi ukse taha.
11. november. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar