- peatükk
„Venna, kas sa armastad tädi Marist? Miks tädi Marist ammu enam
pole sinu juures? Kas ta läks kaugele ära? Mida tähendab kaugele
ära?“ esitas Kusti vennale ootamatuid küsimusi, mis Trevorile
haiget tegid ja armid haavadeks rebisid. Aga ta pidi väikesele
vennale midagi vastama, midagi mis vennale meeldiks. Tegelikult
Trevor imestas väga, et nii väike laps oskab sellisied küsimusi
esitada. Polnud ja Kusti veel neljanegi veel. Aga teeglikult vanemad
inimesed tihtiligu ei oska hinnatagi kui palju lapsed jagavad ja
teavad nende elust, nad unustavad ennast kõnelema ja ei oska
aimatagi mida laps meelde jätab. Pealegi oli Kusti väga memmekas ja
kodune laps, küllap sellepärast tundus kuidagi täiskasvanulikum
ka, sest vestluspartnerid ja kaaslased olidki täiskavanud. Ja kui
Mirell noorema poja sünnitas oli ta ise ka juba üle 40-ne aasta
vana. Legend räägib, et kui naine sünnitab lapse siis kui ta on
ise juba 36 aastane, liigutatakse need lapsed vanainimeste lasteks,
kuigi tegelikult 36 aastane naine ei ole üldse vana ja on võimeline
perekonda looma. Samas on täheldatud, et selles ema vanuses sündinud
lastel on mingi eriline anne, mis aastate pikku välja lööb., või
siis ei löö, kuidas kellelgi. Kas on tegu olnud vaid juhuste
kokkusattumisega või on legendil, nagu külajuttudelgi, tõepõhi
all, seda ei oska ilmselt üheselt meist keegi öelda, võime vaid
oletada ja analüüsida.
„Kallis väikevend..“ tahtis Trevor vastama hakata, kuid Kusti
parandas teda.
„Ma ei ole mingi väike vend, olen juba suur poiss.“ mossitas
ta.
„Kallis suur poiss, alati ei lähe elu nii nagu inimene tahab,
saatus on meile ette määratud. Kuidas ma sulle seltan, et sa aru
saaks? No saatus on inimese elutee, rada, mida mööda ta kõnnib ja
inimene teeb just seda mis on talle eluga kaasa antud. Ilmselt oligi
minu ja Marise saatus selline, et me pidime lahku minema. Lahku
minemine on eraldi elamine, kasvõi nii, et teine inimene elab üldse
teises riigis. Kui inimene läheb sellest riigist ära kus ta praegu
elab, nagu näiteks meie elame Eesti riigis, siis ta lähebki
kaugele, sest teised riigid asuvad meie riigist kaugel.“ kas said
vastuse?
„Okei. Aga kas inimesed võivad kaugetes riigis elada kogu aeg?“
tahtis Kusti vel teada.
„Võivad ikka. Enam ei keelata, kuigi vene ajal, ehk siis sellel
ajal kui Eesti vabariik kuulus suure Nõukogude Liidu koosseisu,
olid piirid kinni ja teise riiki saada eriti polnud võimalik.
Nõukogude Liit oli üks suur Vene riik, ka meie naabervabariigid
Läti ja Leedu kuulusid sellesse koosseisu.“ selgitas ta.
„Mis asi see koosseis on? Kas siis peavad kõik kogu aeg koos
püsti seisma?“ ei mõistnud Kusti.
„Mõnes mõttes on sul õigus, armas vennake. Aga koosseis ei
tähenda otseselt seda, kuigi kaudselt tähendab küll. Aga ma ei
hakka asja keeruliseks rääkima, ütlen vaid niipalju, et seima ei
pidanud, aga me olime nagu üks riik, suur ja tervik, ning seadused
olid teised, ei lubatud eriti reisida. Sa oled väga nutikas, sest
sõna „koosseis“ on tõesti mitmetahuline sõna, saab tõlgendada
mitmeti.“ oli Trevor üllatunud.
„Mis asi see tahu veel on?“ päris Kusti edasi.
„Tahk, tahu, tahku, ehk siis tahk on mõnes mõttes nagu külg,
asja teine külg või nii, aga ta võib tähendada ka tahutud külge,
või siis mingi situatsiooni või sündmust mis muudab elu, nagu
ajaloost muutis revolutsioon muutis tahke meie elus.“ üritas ta
selget pilti maalida.
„Ah, sa räägin nii keeruliselt! Ma ei saa mitte midagi aru!“
pahandas väikevend.
„Tule siia. Sa oled küll juba suur poiss, aga paljusid asju
hakkad sa alles koolis õppima, näiteks ajalugu, millel om meie elus
suur ja väärtuslik koht. Mina arvan, et iga inimene peab lausa
ajalugu tundma, vähemalt oma riigi ajalugu ikka, muidu ta tundub
rumalana. Aga sina ei peagi praegu veel kõike teadma ja kõigest aru
saama, sest sa ei käi veel koolis. Sellepärast tulebki koolis hästi
õppida, et siis saab targaks. Ja tark tahab meist igaüks olla. Sina
ju tahad ka?“ küsis Trevor väikevennalt.
„Ma olengi juba tark!“ teatas Kusti.
„Ma ei kahtlegi selles, mu vennakene!“ muigas Trevor.
„Oota, aga emme õpetas, et minul on kaks külge, vasak ja parem
külg. Kas ma olen ka siis tahk?“ oli Kusti üllatunud.
„Ei, vennake, sa oled inimene, kellel on kaks külge ja
piltlikult või teistmoodi mõeldes võib sul neid külgi või tahke
veel rohkem olla, aga seda sa praegu veel ise ei tea. Neid inimesi,
kes osakavad palju asju teha, ei jää ühegi tööga hätta,
kutsutakse mitmekülgseteks. Aga laps ei peagi veel kõike oskama ja
sellepärast ma ei oska öelda kas sina oled mitmekülgne. Kunagi ehk
oskad ise ka seda öelda. Elu õpetab. Neid inimesi, kes tegelevad
mitme erineva asjaga korraga ja oskavad neid asju teha perfektselt,
kutsutakse multitalentideks. Näiteks inimesed kes oskavad
ideaalselt, raamatuid kirjutada, laulda, maalida, lauluviise luua,
joonestada, videofilme valmistada, tantsid ja palju asju veel teha,
nemad ongi multitalendid.“ selgitas Trevor.
„Ohh, kas ka need kes multifilme teevad?“ oli väikevend
üllatunud.
„Jah, ka need, kes lisaks paljudele eelpool mainitud asjadele
multifilme teevad. Rumal inimene neid teha ei suudaks.“ selgitas
Trevor.
„Aga venna, siis ma pean ju lasteaeda minema, muidu ei oska
koolis õppida ja peale kooli lähen kohe multitalendiks õppima.“
oli Kustil nüüd juba kahju, et ta lasteaias ei käinud.
„Jah, sul on õigus, lasteaed ja kool tulevad alati kasuks, siis
inimene õpib rohkem, aga multitalendiks ei saa meist igaüks. Jah,
kirjutamist ja kunsti saab õppida, aga kui sul ikka ei ole
muusikalist kuulmist, üritad küll muusikat õppida ja koolitad oma
häält, kuna tahad hirmsasti laulda, ei saa sinust multitalenti. Sa
võib küll laulda, aga multitalent on see kellele on ka midagi
geenidega kaasa antud.“selgitas vend edasi.
„Mis asja? Mis geenidega? Mis asjad need veel on?“ ei mõistnud
Kusti.
„Tead, äkki lähme kusagile? Õue tahad minna?“ näits Trevor
tüdimust.
„Ma ei taha sinna õue minna, seal pole midagi taha. Mul pole
ühtegi sõpra ka ja mul on seal igav.“ torises Kusti.
„Olgu. Aga mida sa tahaksid praegu veel teha?“ küsis vanem
vend.
„Ma tahaksin, ma tahaksin, et emme koju tuleks...“muutus Kusti
härdaks. Vaatas oma suurte vesiste silmadega kanast välja, nägi
kuidas teised lapsed õues palli mängivad ja tundis kadedust. Kusti
kartis veidi teisi lapsi ja see tegi teda nukraks. Korraga ilmusid
taeva alla päike ja vikerkaar ning õues hakkas vihma tibutama, kuid
ükski laps ei läinud tuppa. Nad nautisid sellist ilma ja
rõõmustasid häälega vikerkaare üle. Kustit tegi see nukraks,
sest samal päeval, kui ta isa suri, ilmus ka taevasse vikerkaar ja
hakkas sadama. Keegi oli maininud, et taevas nutab ta isa taga. Kusti
tundis, et ka praegu on nii, aga mitte ei nuta taevas ta isa taga,
vaid nutab koos temaga, sest tunneb puudust oma emast, kes haiglas
peab olema. Kunagi oli just isa Ants see olnud kes ütles, et kui
vihma sajab siis taevas nutab. Kusti siis päris, et miks küll
taevas nutab. Ants selgitas, et taevas on nagu inimene, vahel naerab,
siis särab päike ja kui hakkab vihma sadama, nutab taevas ja kõik
taevatähed ka. Et kõik inimesed nutavad ja nutt puhatab hinge.
Kusti muidugi sai sellest nii aru, et peab nutma ja peale seda püüdis
endale sihilikult haiget teha, et nutt tuleks. Ants alusa ehmatas
ära, kartes, et temast pole lapsekavatajat, pole head isa oma
pojale, kes pidevalt nutab. Aga lapsed saavad vahel asjadest valesti
aru ja tõlgendavad teisiti, millest jälle täiskasvanud ei tarvitse
aru saada. Siis peakski täiskasvanu minema ajas tagasi, mõtleme
ennast lapseks ja tundma kuidas tema sellel ajal mõtles, oli ja
tegi.
„Jah, tead vennake, ka mina tahaksin et emme koju tuleks, Kuigi
ma olen juba täiskasvanud mees, tahan ma alati emaga koos olla ja
oma emale jääme lasteks ka siis kui täiskasvanud oleme. Usu, ka
mina tunnen tema järele igatsust, sa ei ole ainuke. Aga kuna praegu
ta veel koju tulla ei saa, siis räägi, kui sul on mõni mure, räägi
minuga nendest muredest, sest ma olen sinu vanem vend ja oskan
kindlasti sind aidata.“ soovitas Trevor.
„Aga sa ju pole mu emme ja sa ei saa tema eest ka olla!“
selgitas Kusti.
„Kindlasti pole ma sinu ega enda emme ja ei emmet ei asenda mitte
kunagi mitte keegi, ka oma vend mitte, aga ma saan olla sulle toeks,
kui sul on mõni mure. Sa ei pea seda muret endas hoidma, võid
minuga jagada, esk siis rääkida sellest murest. Ma võin aidata
selle mure lahendada.“ selgitas vend.
„Ma ju ütlesin, et ma tahan et emme koju tuleks!“ raputas
Kusti pead ja oli hämmingus, et vanem vend ei saanud ikka aru mis
talle muret valmistas ning jahus mingist vennast ja vennaga mure
jagamisest.
„Olgu, aga ma ei saa jah sulle võimaldada seda, et emme koju
tuleks. Aga mida sa veel sooviksid? Tahad midagi mängida? Süüa?
Või on sul mingi soov mida kogu aeg tahaks, aga ei saa? Äkki mina
saan aidata su soovil täituda?“ pakkus vend.
„Jah, minu suur soov oleks, et isa oleks elus. Sa tahad öelda,
et saad mu isa uuesti elusaks teha? Kas sa oled võlur vä?“
imestas väikevend.
„Ei, kallike, ei, seda ma tõesti kahjuks ei saa sulle lubada.
Aga äkki tahad õue minna? Tahad endale mõne sõbra leida? Kas sa
tahad, et su sõber oleks poiss või tüdruk?“ pakkus vend järgmise
võimaluse.
„Näehh, mulle meeldib üks tüdruk, aga kas ta siis on minu
pruut?“ muheles Kusti.
„Oot, oot, sul on juba pruut olemas?“ imestas Trevor kuid samas
tundis siiralt head meelt, et väikevennale tuli üle mitme tunni
muie huulile.
„Venna, ei tohi mind norida! Ma ei ole kunagi selle tüdrukuga
rääkinud ja ma ei tea ka mis ta nimi on, aga kas ta siis ikka on mu
pruut?“ tahtis väikevend teada kuidas või mille järgi pruuti
valitakse ja kes see pruut õigupoolest üldse on.
„Ma ei nori sind, kullake. Pruut saab olla vaid see kellega sa
koos oled, keda armastad, kellega oma muresid ja rõõme jagad. Aga
kui sa teda ei tunne siis ta su pruut olla ei saa. Ja ma kunagi ei
naera su üle, ega ei nori sind, vaid tahan pigem õpetada, jäta see
endale meelde.“ selgitas Trevor.
„Aga kui ma sellel tüdrukule musi teen, kas siis ta on minu
pruut?“ küsimused jätkusid.
„No kui sa lähed ja teed ilma luba küsimata ja teiste ees talle
musi, siis hakatakse sind ja seda tüdrukut kindlasti norima.
Sellepärast ära nii kunagi tee.“ andis vend nõu.
„Olgu. Siis on ikkagi sellel tüdrukul peigmees juba olemas. Ema
rääkis, et peigmees ja pruut musitavad omavahel ja üks poiss just
enne andis sellele tüdrukule musi.“ oli Kusti südamepõhjani
solvunud.
„Ära ole solvunud, tule siia, mu kallis vennake! Kui sa kunagi
suureks saad, alles siis saad tüe suhete kohta teada. Ära selle
pärast praegu oma pead vaeva.“ kallistas ta väikevenda.
„Olgu! Ma lähen nüüd mängima!“ oli Kusti konkreetne ja
sulges ennast oma toa ukse taha. Peale pooletunnist vaikust läks
Trevor venna tuppa piiluma, kuid vend magas magusat und, muie suul.
27. november. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar