ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum

32. peatükk

  Õpingud Tartu Ülikoolis Bakalaureuse õppes geenitehnoloogina kulgesid kenasti. Kõige rohkem pakkus Marisele huvi elusrakkude ehitus ja funktsioneerimine ja geenide avardumise regulatsioon raku ja organismi tasandil. Ka molekulaarbioloogia pakkus neiule suurt huvi. Praktiseerimised teaduslaborites olid nii huvitavad, et Maris olekski oma elu sinna matnud. Temast oli saanud täiskohaga tudeng, kes isegi klubides ja pubides kursusekaaslastega hängimas ei käinud. Nädalalõppudes varjus ta oma uude kodulinna Pärnusse ning unustas ennast raamatuid lugema. Temast oli saanud ühtäkki nagu vana inimene, kes ei käi väljas, ei pidutse, ei hängi ega tsilli sõpradega ringi. Maris võttis ülikooliõpet tõsiselt. Lisaks sellele oli temast saanud ka Bioteaduste Üliõpilaste Seltsi (BÜS) liige ning ta ei tundnud kunagi Tartus õppides igavust. Mõnikord nägi ta ennast tulevikus töötamas kriminalistina, mõnikord meditsiinolaboris. Teda köitis see maailm nii, et peale Bakalaureust otsustas ta edasi minna magistriõppesse kvalifikatsiooni tõstma, aga paregu oli see kõik alles veel unistuste tasandil. Ühesõnaga noor naine oli teel oma unistuste tippu ja see tegi teda õnnelikuks. Muud nagu vaja polnudki.

  Igatsus Mathilde järgi püsis, aga ühe vanatädi ühise tuttava kaudu oli ta Tilde-memme eluga väga kursis, ega pidanud väga muretsema. Ise ta vanatädile külla ei kippunud, sest kartis seal minevikuga kohtuda. Maris kartis, et mineik rebib lahti ta haavad ja see mõjutab ta õppeedukust. Ta oli eesmärgiks võtnud ennast üliharida ja geneetika oli paelunud teda juba maasta madalast. Ta ei oskagi öelda miks, aga nii see oli. Paar koolivenda püüdisi ka Marisle silma teha, kuid jäid pika ninaga. Küll aga tekkis ülikoolilinnas Marisel palju uusi tuttavaid ja sõpru, kes olid tema jaoks olemas kogu aeg, kuid Marist ei olnud nende jaoks olemas. Noor naine ei tahtnud kedagi endale väga ligidale lasta, temast oli saanud introvert, kes vedas saladusi endaga kaasas, nagu elu suurimat ja raskemat taaka.

  Trevor elas vaikelu vanema lesknaisega lausa poolteist aastat, kuni tuli lõpp. See lõpp oli kiire ja valus nii lesknaisele kui ka Trevorile, kes oli naist omal moel armastama õppinud. Melanoom, mis naise lausa paari kuuga hauda viis, jättis Trevori taas sellisesse meeleseisundisse millisena naine oli ta tänavalt üles korjanud. See oli maailma lõpu tunne, aga elu läks ju edasi.

Lõpp 11. november. 2017.a.

Kell 3.14 Pärnu, Vana-Rääma