4. peatükk
„Trevor poiss, oled see sina?
Trevor, ärka üles! Ohh issand, ta on üleni verine. Kusti, ole pai
ja anna issile telefon ning tule istu kähku siia voodi servale, ma
kutsun kiirabi, aga pean neile teeotsa vastu jooksma, sest nad ei
leia seda maja üles.“ kiirustas Ants õue, süda kloppis ja jalad
oli pika teekonna läbimisest krampis.
Kümne minuti pärast oligi juba
kiirabi õues ning Trevor talutati kiiremas korras autosse, auto pani
sireni tööle ja kihutas haiglasse. Tervoril oli meeletu verekaotus.
Oleks Ants ja Kausti veidi hiljem jõudnud, oleksid nad osmikust
laiba leidnud. Ilmselgelt nõrkes Trevor suure verekaotuse pärast ja
tundis, et tahab puhata ja talle meenus Antsu maja. Terve tee
osmikuni oli verine ning voodi ees ilutses suur vere loik.
„Iss, kas venna sureb nüüd ära?
Kas venna läheb taevasse ingliks? Iss, vasta ometi?“ hoidis Kusti
pisaraid tagasi, sest ta kartis neid näidata, kartis, et issi ütleb
jälle, et ta on nõrk ja jonnakas.
„Ohh, istus Ants voodiserval,
toetudes pead kätele. Tema silmadest valgusid suured pisarad ja ta
nuttis. Ants mõtles natuke kuidas poajale asja selgitada, sest see
oli juba teine juhus selle päeva jooksul millal kiirabi nendele
kalli inimese ära viis. Ta kartis pojale midagi valesti öelda ning
oli ise ka väga katki, sest ehamtus oli väga suur ning vana mehe
füüsis tahtis kokku kukkuda, a ei jaksanud enam tõusta.
„Tule siia, kallis pojake, tule
issi õppa! Trevor ei sure kohe kindlasti ära. Ma küll ei oska
sulle praegu öelda mis juhtus, aga usun, et ta saab terveks. Trevor
on noor mees ja inglid ei taha teda veel enda juurde. Ma usun, et
Trevoril on kaitseingel olemas, kes teda kaitseb. Mäletad, ema luges
sulle eile õhtul ingliraamatut ja just üks nendest kaitseinglitest
kaitseb Trevorit ja tene neist kaitseb sinu ema praegu. Sina ema ja
venna on ühes haiglas, seega on nad seal koos ja neil pole igav.
Nendega on kasitseinglid kes kaitsevad neid ka siis kui neil paha
olla on. Usu mind, kallis pojake, kõik saab korda,“ selgitas isa
pojale.
„Aga iss, emme ütles, et igal
inimesel ei ole kaitseingleid. Oled sa kindel et emmel ja vennal ikka
on? Kas ma saaksin kaitseinglile helistada ja öelda talle et ta
võtaks oma sõbra kaasa ja nad läheksid emme ja venna juurde? Muidu
ma ei usu, et kaitseinglid koos nendega hailglas on. Lubad ju, iss!?“
oli Kusti mures.
„Vaata Kusti, kaitseinglitel ei ole
telefone, sest neil on tiivad ja nad lendavad. Nad ei jaksaks
telefoni endaga lennates kaasas kanda. Kui nad teavad, et mõni nende
sõber haigeks jääb või haiget saab, näevad nad seda ülevalt
taeva alt ise ja ruttavad kohe, kohe appi. Ära muretse, ma tean, et
emmel ja vennal on kaitseinglid juba seltsiks. Nad on head inimesed
ja heade inimeste juurde kaitseinglid just lendavadki. Oled ju näinud
ka kuidas linnud lendavad ja vaid heade inimeste peost julgevad nad
süüa võtta. Ka lind tajub ohtu ja ei lähe iial kurja inimese peo
pealt sööma. Samuti on inglitega. Aga kas sa tahad veidike pikutada
või peseme põranda ja teki verst puhtaks?“keeras Ants jutu teise
teema peale, sest oli isegi hämmingus, et suutis midagi seesugust
üldse välja mõelda, millest oli pojale pajatanud. Ants kartis, et
järgmiste küsimuste korral võib ta ennast poja ees lolliks teha.
„Iss, sina puhka, mina ise tahan
koristada,“ hämmastas poeg isa. Ants võttis saapad jalast ja
viskas vanale sohvale pikali. Kusti sikutas verise teki, mis oli
otsapidi issi külje all, voodilt ning viis selle õue, vanasse
plekist vanni, võttis vooliku, keeras selle lahti ja lasi vanni
triiki vett täis, kuid ta ei osanud enam kraani kinni keerata. Vesi
lahmas mööda hoovi ja hoovist oli saanud nagu meri. Toimekas Kusti
suutis vaevu survevoolikut käes hoida ning sihtis survega venna
veriseid jälgi. Peagi oli ta ise üleni märg, kuid tal oli lõbus
ja ta ei tihanud isa üles ajada. Korraga lipsas voolik käest ja
juga sihtis majja. Ants tormas nagu keravälk voodist püsti ning
pidi shoki saama kui nägi toimuvat. Esimese hooga ei lednud ta poega
üles ning sattus juba paanikasse, kirudes tulist kurja, et ta on
vilets isa, ei saa lapse kasvatmisega hakkama.
„Iss, iss, saad ju hakkama küll!
Ma pesin kõik venna verised jäljed ju ära ja pani tei suure rauast
kausi sisse. Nüüd ma pesen õue ka puhtaks, sest siin on nii
sopane. Muidu ei saa, võib sopaste jalgadega toa ju ära määrida.
Emme alati riidleb kui mina sopaste jalgadega tuppa lähen,“ oli
Kusti õnnelik oma saavutuste üle ja peitis hirmu, et ei osanud
kraani kinni keerata, jutuvadina taha ning juba oligi Antsu näol
rahulolu näha. Kangejalgne mees sammus uksest välja ning keeras
kraani kinni. Isegi talle käis see üle jõu.
„See on plekkvann, Kusti, plekkvann
on, ei ole rauast kauss. Vanasti pesid kõik ennast sellises vannis
ning kui sina tita olid, pesime me emmega ka sind selles vannis. Olid
väga õnnelik. Armastasid vett juba siis. Aga sa oled mul ikka väga
tubli poeg, et õue kenasti puhtaks pesid, kuid maja seestpoolt ei
pesta nii, sest siis saaks kogu maja märjaks ja meil poleks kusagil
olla. Tekk las liguneb vannis, sest just külma vee sees peab verine
riideese ligunema, sest kül vesi leotab vere lahti ja nii saabki
teki puhtaks.“ õpetas isa oma last.
„Iss, ma ju ei pesnudki maja
seespolt nii. Libe oli ja voolik libises, sellepäasrt saidki sinu
jalad ka märjaks,“ oli Kusti terane.
„Heakene küll, las ta jääb. Ma
lähen loputan selle teki nüüd ära ja panen oksale kuivama. Sina
ära kusagile kaugele mine, ole kenasti issi juures. Lubad?“
„Muidugi luban!“ vastas Kusti ja
nähes isa selga pööramas, kadus padriku suunas, sest nägi omast
arust seal kassi.
Ants nühkis tekki ja pumpas
kummimusiga. Just kummimusi eemaldab tõrksa mustuse riietelu, sest
ta tõmbab riide vaakumi alla ja pumpab mustuse välja. Selle nipi
oli kord Mathilde Antsule õpetanud, sest Antsul ju ei olnud
pesumasinat ja metsamehena ei panud ta oma väljanägemisele eriti
rõhku. Tõsi küll, peale Mirelli majja ikmumist Ants muutus. Aga
enne kandis ta riided nii mustaks, et need hakkasid lausa mustusest
läikima. Nii oligi Mathilde mehe kunagi pihtide vahele võtnud ja
oma tarkuseteri talle laotanud. Peale seda ei astunud Ants kunagi
mustada riietega üle Mathilde läve.
Kui tekk oli puhtaks pestud ja üle
puuoksa laotatud, sammus väsinud mees majja, kuid keda seal ei
olnud, oli Kusti. Vana mees võttis viimase jõunatukese kokku ja
läks õue tagasi, kuid Kautit ei kusagil. See tekitas paanikat.
„Iss, iss, siin elab üks selline
punane või kollan ekass, aga ta on palju suurem. Ta jooksis metsa ja
kartis mind, aga ma ju ei tee kassidele haiget!“ oli Kusti
hämmingus, istus maja taga mättal ja ta silmad olid vett täis.
„Kulla pojake, hea, et see loom ära
jooksis. See ei olnud kindlasti kass, vaid oli rebane. Kuna me oleme
metsas ja rebane on metsloom, elab siin läheduses neid palju.
Mtsloomad kardavadki inimesi ja inimesed peavad nendega ettevaatlikud
olema. Metsloovad võivad püdeda igasuguseid haigusi. Üks
haigustest on marutaud, is võib ka inimese haigeks teha. Hoidu
metsloomade eest! Sul praegu vedas, et ta ära jooksis, aga
metsloomad võivad inimesi ka rünnata. Tule ruttu tuppa!“ viipas
isa pojale köega ning Kusti jooksiski ruttu issi juurde.
Mõne hetke pärast täitis osmikut
vaikus, sest poeg oli uinunud isa kaisus, nagu kunagi varem, aastate
eest samas kohas ja samal ajal. Päev oli nende väsimusele pitseri
vajutanud.
13. november. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar