Ühes tänavas, ühes majas...

ÜHES TÄNAVAS, ÜHES MAJAS...

  Viisteist aastat oli meie viimasest kohtumisest möödas. Viisteist ülipikka aastat polnud me kohtunud, kuigi elame ühes linnas ja isegi ühes tänavas! Elame teineteisest vaid poole kilomeetri kaugusel, sina uhkes eramajas ja mina vanas kolemajas. Sina uusrikas firmaomanik ja mina vaene, vabakutseline kirjanik.

  Jah, nagu öeldakse“ sellest ajast on palju vett mere voolanud,“sama tundsin ka mina täna, kui sa mulle tänaval vastu jalutasid. Sina, kes sa ei lähe muidu isegi paarisaja meetri kaugusel asuvasse toidupoodi jalgsi, justkui armastaks oma uhket limusiini eksponeerida. Mida ma sellest järeldama peaksin? Ausalt öeldes su silmad kõnelesid rohkem, kui sülg sõnu suhu tõi. Sinu silmad oli kurbust täis. Ei, ei, sa ei olnud täna kohtudes „ma vajan vaid seksi“ näoga! Sinu hingevalu oli kordi suurem, kui seksivajadus. Oli palju ulatuslikum, kui su verbaalne valu, mida varjata püüdsid. Aga mina nägin sind läbi, nagu tookord, viieteistkümne aasta eest, mil sa ka oma tegelikku mina varjasid.

*

  Oli tohutult pime sügiskaamos. Istusin pargipingil ja suitsetasin, kui sa tulid, tulid minu käest kellaaega küsima. Veider, mõtlesin, et kuidas ühel mehel ei ole kella või mobiiltelefoni, ning muutusin kohmetuks, sest ma lihtsalt ei suuda pruunidesse silmadesse vaadata, sest upun nendesse kohe ära, nagu tookord.

„Ää, kell on 17.45,“ tegin ma endal ilmselt margi täis, no vähemalt tundsin nii. Korraga olin unustanud kes ma olen ja kus ma olen. Läitsin järgmise sigareti ja üritasin rahuneda, sest olin endiselt su pilgus kinni, kuigi sind ennast enam silmapiiril ei olnud. Hetkeks arvasin juba, et hakkan ära pöörama. Ei tajunud kas kõik see juhtus ilmsi või unes. Ilmselgelt olid viimase aja kurvad sündmused mind hajevile ajanud ja ära vaevanud. Tõmbasin veel mitu suitsu järjest, kui avastasin ennast tundmatu baari ukselt. Mina, ja lähen üksinda baari? Jah, ma olen alati seda meelt olnud, et ühel korralikul naisterahval ei kõlba üksinda baari minna. Olgugi see pisut vanamoodne mõtlemine, aga jään sellele siiani truuks.

  Baarman juba vaataski leti tagant mind „mida teile pakkuda?“pilguga. Võtsin oma punase sügismantli seljast ja asetasin ukse kõrval asuvasse valveta garderoobi, riidepuule. Viskasin kelmikalt tukka, et seitel oleks sirgjooneline ning sammusin rinnuni ulatava leti äärde.

  „Tere õhtust! Mida võin teile pakkuda?“ küsis, muidu emotsioonituna näiv, baarman minult kohustuslikuna näiva küsimuse, mille oli ta ilmselt selgeks õppinud nõuka ajal, kui baarmaniks õppis. Või millal iganes. Igal juhul nõuka aja mekk oli juures küll. Aga ega see mind väga ei morjendanudki, ta vähemalt püüdis, mõtlesin endamisi.

  Tellisin pisangi apelsinimahla kokteili ja hakkasin silmadega kohta otsima, kui baarman mu mõttelõnga läbi lõikas.

  „Vabandage, toon teie kokteili ise lauda. Mõnusat õhtut!“ tundus tööline nüüd juba kordi viisakam ja rõõmsailmelisem. Tahes tahtmata meenus mulle taas üks tõde;“vanahobune tahab ka kaeru,“ ning see pani mind hetkeks muigama. Eks ta ju tegelt nii ole, vanaemate härrasmeeste pilk peatub ikka noorematel naistel ja peeglisse vaadates olin ma ju veel alles päris noor ja kobe. Ma armastan oma peegelpilti.

  Leidsin endale koha küdeva kamina juures asetseval bordoopunasel sohval. Müstika, punane värv domineerib, see on ju armastusevärv, avastasin alles nüüd selle värvi tõlgenduse tagamõtte. Istusin pehmete kollaste lillemustriga patjade vahele ning unelesin Sinead O`Connori loo peale, mis makilindilt baariauraga justkui ühte voolas. Just selle naise laulud on minu jaoks eriskummaliselt armastusväärsed ja ürgnaiselikud. On siiani. Kadusin laulu sisse, kui ehmatsueks avastasin baarmani enda ees seismast. Viisakas vanahärra ulatas mulle kokteili ja lahkus muheledes leti suunas.

  Tundsin, et miski tahab minust välja karjuda. Võtsin oma türkiissinisest ridikülist kaustiku ja pastapliiatsi ning hakkasin luuletust kirjutama:

LÄBI SINU PILGU...

Sa tulid ei tea kust

ja kadusid ei tea kuhu

tulid nagu leebe sügistuul

ja viisid mind enesega kaasa

viisid min eemale muredest

mida ma isegi enam

meenutada ei suuda

kui saaks veidi aega tagasi keerata

ei laseks ma Sul minna

jookseksin Sulle järgi nagu pöörane

suudleks Su soolaseid huuli...

ei laseks iial Su käest lahti

ka siis kui Sind päriselt

polegi olemas

läbi Sinu pilgu leidsin ma ennast

läbi Sinu pilgu leidsin ma ennast üles

mina keda tegelikult peaaegu enam

olemas ei olnudki

oh kesta hetk sa igavest!

  Need read jooksid paberile ühe hingetõmbega, nagu oleks keegi teine need minu eest kirja pannud. Aga siiski, siiski kirjutasin ma need ise. Ma kirjutasin need südamesulega ja otse südamest. Nendes ridades ei ole valsklust ega valehäbi. Kõik ongi nii.

  Kui olin luuleread kirja pannud, nägin hämaras baaris enda poole liikumas ühte kogu. See oli baarman, kes asetas mu lauale sama sisuga kokteili, millise oli ennist tellinud. Ta vaikis, naeratas ja läks oma tööd edasi tegema.

  „Ei noh, pean ilmselt koju minema! Igasugused papid juba hakkavad „tule minuga seksima“ keeles rääkima. Pthüi, pthüi, mul läheb süda pahaks!“ tõusin mugavustsoonist, jätsin kokteilid lauale ja kiirustasin mantlit selga panema. Mu süda jättis mitu lööki vahele, kui tundsin karuseid käsi oma õlgadel. Need ei olnud mitte vanahärrast baarmani käed! Tundsin sinu käed ära ilma, et sa oleksid varem mind puudutanud.

  Hommikul hotellitoast tõustes elasin ma endiselt muinasjutus. Ei ühtegi kaaslast mu kõrval. Ei ühtegi märki sellest, et ma oleks kellegagi siin öö veetnud.

Koju jõudes langesin depressiooni. Ei suutnud eraldada ulma reaalsusest. Elasin unistustes lausa viisteist pikka aastat. Viisteist aastat armastasin ma meest, kelle eksistensis ma kindel ei olnud!

Olgu allah armuline, et täna elame me mõlemad õnnelikku abielu! Ühes tänavas, ühes majas...

Margit Peterson

2. november. 2017.a.
   Vana-Rääma