30.peatükk
Trevor istus hämaras toas, voodi serval nagu kurva kuju rüütel ja
mõtiskles. Ükski õnnehormoon tema näos ei näitanud elumärki.
Juuksed olid sassis nagu toonekure pesa, need polnud ammu enam kammi
tunda saanud. Mitmepäevane habe, mis teda näost kõhetuks tegi,
vohas nagu pärmiseen, mida mees, mõtteisse vajunult, närviliselt
sügas. Vaid see andis mõista, et noormees on elus. Ta oli oma eluga
ummikus või lausa kuristiku serval. Küllap olid viimase aja
sündmused teda hingepõhjani muserdanud või koguni ta hinge ära
mürgitanud. Ta jõi iga oma mõtte peale pikalt toppama, kaalus seda
üksipulki ning alustas endaga monuloogi.
„Mida ma siin elus küll valesti teinud olen? Mille eest
vanajumal mind küll karistab? Küll sureb isa, küll põleb kodu
maha, küll kaob ema, nüüd on Maris pöördes. Jah, ma mõistan,
keegi meist ei ole igavene ja küllap isa elu oligi määratud
noorelt lõppema. Jah, ma mõistan, et ka minul on omad head ja vead,
aga ikkagi, miks antakse mõnele inimesele suurem koorem kanda, kui
teisele? Miks pean mina just see inimene olema? Miks? Miks?
Miiiiksss? Mille, kuradi pärast küll Maris mind maha jätta tahab?
Sonib mingist sohilapsest...Issand küll, äkki ta on shokis? Küllap
sai närvivapustuse meiega juhtunust, sestap ei ole ta päris
adekvaatne aru saama mis toimub. Või? Äkki on tema ellu tulnud
teine mees ja ta püüab, minuga tülli kiskudes, selle taha varjuda?
Ku, äkki, võibolla, pagan, ma ütleks! Mida ma oma eluga peale
hakkan? Kas mul on valikut? Kas mul on tahtmist edasi kulgeda? Fakk,
ma olen ilmselt kõik asjad üle utreerinud!?“
Küsimustejada ei tahtnud lõppeda ning Trevoril sai mõõt täis.
Ta tahtis põgeneda, eelkõige põgeneda lähedaste eest ja siis
iseenda eest. Kuigi ta pea kumises ja käed värisesid, kobas ta
tuledeta palatis ja otsis oma riideid, et need haiglakaltsude vastu
vahetada. Mees riietus ning hiilis toast välja. Valveõde astus
parasjagu naaberpalatisse patsiente kraadima, kui Tervor välisukse
poole lippas. Nähes valvurit eemaldumas, kiirustas Trevor haigemaja
välisuksest välja ning kadus. Ta põgenes nagu väike laps, kes on
suure pahandusega hakkama saanud ning kardab vanemate käest nuheldud
saada. Uks tema selja taga kolksatas kinni ja ta läks, vaatamata
tagasi. Mees istus haiglast paarisaja meetri kaugusel asetsevale
pingile, ahmis õhku, ringutas, tõmbas hõlmad koomale ja kadus,
ilma, et keegi oleks teda peatanud. Ta tundis ennast nagu vaba
linnuna, kes oli pikemaks ajaks puuri aheldatud. Ta tundis ennast
vabana, üdini vabana. Ükski inimene ega situatsioon ei morjendanud
teda, sest tema jaoks oli minevik minevik ja tulevikule ta hetkel ei
mõelnud. Vahel ongi inimesel vaja elus uus lehekülg pöörata ja
jätta mured unustustehõlma, et edasi minna. See võib küll
egoistlikuna tunduda, aga elu ongi egoistlik ja meie oleme egoistid,
sest egoism on edasiviiv jõud. Kui me haaraks igast õnnetusest ja
ebaõnnestumisest kinni ja hingaks selle endasse, siis me ei
eksisteerikski enam. Meid poleks ammu enam olemas. Elu on
eksistentsiaalne. Ja eksisteerimiseks peame me vaeva nägema, olgu
see vaev vahel kasvõi enesekeskne, omakasupüüdlik või lausa
solvavalt valus. Kuid meid kord siia ilma loodi, siis oleme me siin
vajalikud. Me ei tea iial mis saatusel meiega plaanis on. Olgugi, et
elame oma elu ettevaatlikult ja omast arust õiglaselt, võivad
igasugused kasuteguridki meid maha murda. Või näiteks katastroofid.
Me võime põgeneda mille eest iganes, aga saatuse eest me siiski
põgeneda ei suuda. Inimkonda ei ole küll totaalne häving tabanud,
aga me ei saa sinisilmselt loota, et see nii jääb. Ei ole me
kaitstud ei looduskatastroofide, kliima globaalse soojenemise eest,
ei bioterrorismi ega ka tuumasõja eest. Samuti ei tea me iial kes ja
kus meile noa selga visata võib, kasvõi piltlikult. Millal või kus
meid asteroid tabada võib. Me riskime palju, kuid miksi ei suuda
meile lubada inimkonna säilimist. Ühe hetkega võib inimkond välja
surra ja me oleme selle takistamiseks võimetud. Kahte elu ei anta
kellelegi, sellepärast au neile kes suudavad, tahavad ja julgevad
oma eluga edasi minna, kes ei heieta peas suitsiidimõtteid ega vii
neid ellu, isegi ka siis kui hing seda nõuab. Suuga suudame, nagu
vanasõna ütleb, suuri sõnu teha me kõik, aga paljud jäävadki
vaid sõnade juurde. Näiteks see kes tõsiselt enesetappu kaalub, ei
räägi sellest, ta lihtsalt läheb ja teeb ära. Inimene kipub tihti
unustama, et mõttel, nagu sõnalgi, on suur vägi ja ühes mõttes
või sõnas kinni olles võib see vägi ellu ärgata ja su saatusele
joone peale tõmmata. Jah, ajalehed ja ajakirjad pasundavad
eelmistest ja tulevatest eludest, aga kas nendel on üldse tõepõhi
all? Kahtlen. Nellised veendumused ja uskumused on nagu külajutud,
mis levivad kulutulena. Keegi kusagil mõtleb mingi „legendi“
välja ja teised hakkavad nii sinisilmselt seda uskuma, unustades
enda elu sootuks ja tuhnides tundide kaupa paberites ja uskudes sõnu
mille tint paberile vorpinud on. Unustades, et ühte inimest on vaid
üks, ei iial kaks, olgugi et meil kõigil on kusagil teisik, aga ta
on vaid teisik, ta ei ole sina, on hoopistükkis teine inimene,
kellel on sinuga vaid sarnased näojooned, maailmavaated või tint
teab mis. Sina oled siiski sina ja teist sind ei eksisteeri.
Sellepärast tulebki eleda oma elu, elada seda kire ja armastusega,
sest teist võimalust meile ei anta iial. Teist võimalust lihtsalt
ei eksisteeri, usud sa või usu, aga nii see paraku on. Paljud ei
suuda seda uskuda, kuid paljudes tekitab see ka frustratsiooni, sest
see pingeseisund on tema jaoks liiga kärsitu, ta ei suuda midagi
lõpuni viia, ehkki lõputuluke võib juba silmi põletada.
Perspektiiv on tema jaoks olematu, talumatu. Aga frustratsioon toidab
agressiivsust, ja agressiivsus on ka suurel määral just
frustratsioonist tingitud, seega käsi pesebki kätt. Ja kaugel see
depressioon siis enam? Vaid paari sammu kaugusel. Et inimene ennast
üle ei mõtleks, endaga pahuksisse ei läheks, vajab ta muutusi,
vajab uut, värskemat ja puhtamat õhku ning keegi tegelikult ei
tohiks pahandada inimease peale, kui viimane vajab üksindust,
üksinda olemist, mõtetes ja tunnetes selgusele jõudmist. Igal
inimesel on oma elu ja teised seda elada ei tohiks.
Möödus nädalaid. Kui Trevor lõpuks uues linnas elades taipama
hakkas kes ta on ja kus ta on, ei tahtnud ta iseendaks tagasi saada,
sest meenuma hakanud minevik loopis jäägitult piksenooli ta
südamesse. Aga mees oli tugev. Ta ei heitunud. Olgugi, et igal
hetkel nägi ta enda ees ja sees Marist, rebis ta seda nime
kätkematult südamest ja silmist välja. Eluga tuli edasi minna.
Väikelinna uulitsal lonkides kuulis Trevor kuidas kirikukellade
löögid ta hingest ja ihust läbi tagusidd, nagu hoiataks millegi
või kellegi eest. See tunne oli ühtäkki mõnus, aga samas valus.
Iga kellalöök pani ta südame tugevamalt puperdama ning lõppeks
istus ta tänavakivile, sest pilt tahtis taskusse minna.
„Vabandage, kas ma saan teid kuidagi aidata? On teil abi vaja?
Olete kuidagi väga kahvatu ja maotu olekuga.“ toibus Trevor
piltkena naise sõnade peale. Piitspeenike lesknaine, kes peale
abikaasa surma pühendas elu vaid abivajajate aitamisele, vaatas
kurbade silmadega noormeest ja tundus nagu helgiks ta silmanurgas
kurbusepisar. Tema kaunikaarelised meelad huuled olid tumepunaseks
võõbatud ja puudrikiht oli nii paksult põsesarnadel määritud, et
see lausa pudenes. Trevor vaatas vaikides naisele otsa ja ta oleks
tahtnud nutta või siis hoopis nareda. Kui mitu kuud polnud ta mitte
kellegagi suhelnud, kui mitu kuud! Talle tundus hetkeks nagu oleks ta
enda keele alla neelanud, sest sõnad lihtsalt ei tulnud suust välja.
Kas oli ta lihtsalt keeletu, köitis teda kenda daam või tundis ta
tolle vastu seksuaalset iha, sest ihu ju nõuab oma. Või oli
vaikimiseks mõni teine põhjus? Küllap Trevor teab. Kui anine
kükakilt ennast püsti ajama hakkas, läksid Trevori häälepaelad
valla, kuid ta kogeles.
„Ää, mhkkmm, see-da, ee-t, ma-ma, minuga o-on kõ..hik korras,“
ning tundis ühtäkki häbi, sest ta mäletas ennast perfektse
diktsiooniga mehena, kelle juttu tüdrukud alati kuulata armastasid.
Kuid nüüd oli midagi juhtunud, midagi, mis pani Trevorit punastama
ja pilku häbenenult maha loopima. Miski oli teisiti. Olgugi, et
daam, kes teda kõnetas, oli Trevorist aastaid vanem, aga ilmselt
äratas daami ilu noormehes isaslooma, sest veri valgus näkku ja
allpool vööd tärkas ka temas, mingil kummalisel moel, elu, mis üha
kuumemaid pöördeid kogus. Trevoris ärkas mees, kes oli mitu kuud
varjusurmas vegeteerinud.
Aga daam jäi endiselt morniks ja reserveerituks, sest tema
missioon seisnes millegis muus. Kindlasti ei tahtnud ta olla võõra
noormehe seksobjektiks, kuigi ta luges Trevori silmadest palju välja
ja pidanuks ennast meelitatuna tundma, et temast poole noorem mees
endas mehe üles leidis.
„Tule, tule, lähme!?“
11. november. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar