laupäev, 11. november 2017

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum



  30.peatükk

    Trevor istus hämaras toas, voodi serval nagu kurva kuju rüütel ja mõtiskles. Ükski õnnehormoon tema näos ei näitanud elumärki. Juuksed olid sassis nagu toonekure pesa, need polnud ammu enam kammi tunda saanud. Mitmepäevane habe, mis teda näost kõhetuks tegi, vohas nagu pärmiseen, mida mees, mõtteisse vajunult, närviliselt sügas. Vaid see andis mõista, et noormees on elus. Ta oli oma eluga ummikus või lausa kuristiku serval. Küllap olid viimase aja sündmused teda hingepõhjani muserdanud või koguni ta hinge ära mürgitanud. Ta jõi iga oma mõtte peale pikalt toppama, kaalus seda üksipulki ning alustas endaga monuloogi.
  „Mida ma siin elus küll valesti teinud olen? Mille eest vanajumal mind küll karistab? Küll sureb isa, küll põleb kodu maha, küll kaob ema, nüüd on Maris pöördes. Jah, ma mõistan, keegi meist ei ole igavene ja küllap isa elu oligi määratud noorelt lõppema. Jah, ma mõistan, et ka minul on omad head ja vead, aga ikkagi, miks antakse mõnele inimesele suurem koorem kanda, kui teisele? Miks pean mina just see inimene olema? Miks? Miks? Miiiiksss? Mille, kuradi pärast küll Maris mind maha jätta tahab? Sonib mingist sohilapsest...Issand küll, äkki ta on shokis? Küllap sai närvivapustuse meiega juhtunust, sestap ei ole ta päris adekvaatne aru saama mis toimub. Või? Äkki on tema ellu tulnud teine mees ja ta püüab, minuga tülli kiskudes, selle taha varjuda? Ku, äkki, võibolla, pagan, ma ütleks! Mida ma oma eluga peale hakkan? Kas mul on valikut? Kas mul on tahtmist edasi kulgeda? Fakk, ma olen ilmselt kõik asjad üle utreerinud!?“
  Küsimustejada ei tahtnud lõppeda ning Trevoril sai mõõt täis. Ta tahtis põgeneda, eelkõige põgeneda lähedaste eest ja siis iseenda eest. Kuigi ta pea kumises ja käed värisesid, kobas ta tuledeta palatis ja otsis oma riideid, et need haiglakaltsude vastu vahetada. Mees riietus ning hiilis toast välja. Valveõde astus parasjagu naaberpalatisse patsiente kraadima, kui Tervor välisukse poole lippas. Nähes valvurit eemaldumas, kiirustas Trevor haigemaja välisuksest välja ning kadus. Ta põgenes nagu väike laps, kes on suure pahandusega hakkama saanud ning kardab vanemate käest nuheldud saada. Uks tema selja taga kolksatas kinni ja ta läks, vaatamata tagasi. Mees istus haiglast paarisaja meetri kaugusel asetsevale pingile, ahmis õhku, ringutas, tõmbas hõlmad koomale ja kadus, ilma, et keegi oleks teda peatanud. Ta tundis ennast nagu vaba linnuna, kes oli pikemaks ajaks puuri aheldatud. Ta tundis ennast vabana, üdini vabana. Ükski inimene ega situatsioon ei morjendanud teda, sest tema jaoks oli minevik minevik ja tulevikule ta hetkel ei mõelnud. Vahel ongi inimesel vaja elus uus lehekülg pöörata ja jätta mured unustustehõlma, et edasi minna. See võib küll egoistlikuna tunduda, aga elu ongi egoistlik ja meie oleme egoistid, sest egoism on edasiviiv jõud. Kui me haaraks igast õnnetusest ja ebaõnnestumisest kinni ja hingaks selle endasse, siis me ei eksisteerikski enam. Meid poleks ammu enam olemas. Elu on eksistentsiaalne. Ja eksisteerimiseks peame me vaeva nägema, olgu see vaev vahel kasvõi enesekeskne, omakasupüüdlik või lausa solvavalt valus. Kuid meid kord siia ilma loodi, siis oleme me siin vajalikud. Me ei tea iial mis saatusel meiega plaanis on. Olgugi, et elame oma elu ettevaatlikult ja omast arust õiglaselt, võivad igasugused kasuteguridki meid maha murda. Või näiteks katastroofid. Me võime põgeneda mille eest iganes, aga saatuse eest me siiski põgeneda ei suuda. Inimkonda ei ole küll totaalne häving tabanud, aga me ei saa sinisilmselt loota, et see nii jääb. Ei ole me kaitstud ei looduskatastroofide, kliima globaalse soojenemise eest, ei bioterrorismi ega ka tuumasõja eest. Samuti ei tea me iial kes ja kus meile noa selga visata võib, kasvõi piltlikult. Millal või kus meid asteroid tabada võib. Me riskime palju, kuid miksi ei suuda meile lubada inimkonna säilimist. Ühe hetkega võib inimkond välja surra ja me oleme selle takistamiseks võimetud. Kahte elu ei anta kellelegi, sellepärast au neile kes suudavad, tahavad ja julgevad oma eluga edasi minna, kes ei heieta peas suitsiidimõtteid ega vii neid ellu, isegi ka siis kui hing seda nõuab. Suuga suudame, nagu vanasõna ütleb, suuri sõnu teha me kõik, aga paljud jäävadki vaid sõnade juurde. Näiteks see kes tõsiselt enesetappu kaalub, ei räägi sellest, ta lihtsalt läheb ja teeb ära. Inimene kipub tihti unustama, et mõttel, nagu sõnalgi, on suur vägi ja ühes mõttes või sõnas kinni olles võib see vägi ellu ärgata ja su saatusele joone peale tõmmata. Jah, ajalehed ja ajakirjad pasundavad eelmistest ja tulevatest eludest, aga kas nendel on üldse tõepõhi all? Kahtlen. Nellised veendumused ja uskumused on nagu külajutud, mis levivad kulutulena. Keegi kusagil mõtleb mingi „legendi“ välja ja teised hakkavad nii sinisilmselt seda uskuma, unustades enda elu sootuks ja tuhnides tundide kaupa paberites ja uskudes sõnu mille tint paberile vorpinud on. Unustades, et ühte inimest on vaid üks, ei iial kaks, olgugi et meil kõigil on kusagil teisik, aga ta on vaid teisik, ta ei ole sina, on hoopistükkis teine inimene, kellel on sinuga vaid sarnased näojooned, maailmavaated või tint teab mis. Sina oled siiski sina ja teist sind ei eksisteeri. Sellepärast tulebki eleda oma elu, elada seda kire ja armastusega, sest teist võimalust meile ei anta iial. Teist võimalust lihtsalt ei eksisteeri, usud sa või usu, aga nii see paraku on. Paljud ei suuda seda uskuda, kuid paljudes tekitab see ka frustratsiooni, sest see pingeseisund on tema jaoks liiga kärsitu, ta ei suuda midagi lõpuni viia, ehkki lõputuluke võib juba silmi põletada. Perspektiiv on tema jaoks olematu, talumatu. Aga frustratsioon toidab agressiivsust, ja agressiivsus on ka suurel määral just frustratsioonist tingitud, seega käsi pesebki kätt. Ja kaugel see depressioon siis enam? Vaid paari sammu kaugusel. Et inimene ennast üle ei mõtleks, endaga pahuksisse ei läheks, vajab ta muutusi, vajab uut, värskemat ja puhtamat õhku ning keegi tegelikult ei tohiks pahandada inimease peale, kui viimane vajab üksindust, üksinda olemist, mõtetes ja tunnetes selgusele jõudmist. Igal inimesel on oma elu ja teised seda elada ei tohiks.
  Möödus nädalaid. Kui Trevor lõpuks uues linnas elades taipama hakkas kes ta on ja kus ta on, ei tahtnud ta iseendaks tagasi saada, sest meenuma hakanud minevik loopis jäägitult piksenooli ta südamesse. Aga mees oli tugev. Ta ei heitunud. Olgugi, et igal hetkel nägi ta enda ees ja sees Marist, rebis ta seda nime kätkematult südamest ja silmist välja. Eluga tuli edasi minna.
  Väikelinna uulitsal lonkides kuulis Trevor kuidas kirikukellade löögid ta hingest ja ihust läbi tagusidd, nagu hoiataks millegi või kellegi eest. See tunne oli ühtäkki mõnus, aga samas valus. Iga kellalöök pani ta südame tugevamalt puperdama ning lõppeks istus ta tänavakivile, sest pilt tahtis taskusse minna.
  „Vabandage, kas ma saan teid kuidagi aidata? On teil abi vaja? Olete kuidagi väga kahvatu ja maotu olekuga.“ toibus Trevor piltkena naise sõnade peale. Piitspeenike lesknaine, kes peale abikaasa surma pühendas elu vaid abivajajate aitamisele, vaatas kurbade silmadega noormeest ja tundus nagu helgiks ta silmanurgas kurbusepisar. Tema kaunikaarelised meelad huuled olid tumepunaseks võõbatud ja puudrikiht oli nii paksult põsesarnadel määritud, et see lausa pudenes. Trevor vaatas vaikides naisele otsa ja ta oleks tahtnud nutta või siis hoopis nareda. Kui mitu kuud polnud ta mitte kellegagi suhelnud, kui mitu kuud! Talle tundus hetkeks nagu oleks ta enda keele alla neelanud, sest sõnad lihtsalt ei tulnud suust välja. Kas oli ta lihtsalt keeletu, köitis teda kenda daam või tundis ta tolle vastu seksuaalset iha, sest ihu ju nõuab oma. Või oli vaikimiseks mõni teine põhjus? Küllap Trevor teab. Kui anine kükakilt ennast püsti ajama hakkas, läksid Trevori häälepaelad valla, kuid ta kogeles.
  „Ää, mhkkmm, see-da, ee-t, ma-ma, minuga o-on kõ..hik korras,“ ning tundis ühtäkki häbi, sest ta mäletas ennast perfektse diktsiooniga mehena, kelle juttu tüdrukud alati kuulata armastasid. Kuid nüüd oli midagi juhtunud, midagi, mis pani Trevorit punastama ja pilku häbenenult maha loopima. Miski oli teisiti. Olgugi, et daam, kes teda kõnetas, oli Trevorist aastaid vanem, aga ilmselt äratas daami ilu noormehes isaslooma, sest veri valgus näkku ja allpool vööd tärkas ka temas, mingil kummalisel moel, elu, mis üha kuumemaid pöördeid kogus. Trevoris ärkas mees, kes oli mitu kuud varjusurmas vegeteerinud.
  Aga daam jäi endiselt morniks ja reserveerituks, sest tema missioon seisnes millegis muus. Kindlasti ei tahtnud ta olla võõra noormehe seksobjektiks, kuigi ta luges Trevori silmadest palju välja ja pidanuks ennast meelitatuna tundma, et temast poole noorem mees endas mehe üles leidis.
  „Tule, tule, lähme!?“


11. november. 2017.a.
Vana-Rääma


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar