- peatükk
„Issand, sina! Ma pidin infarkti saama! Ei tohi niimoodi
ehmatada!“ oleks Maris nagu tonti näinud.
„Sorry, ma tõesti ei tahtnud halba! Mõtlesin kuidas sulle
läheneda nii, et see jääks sulle märkamatuks, aga kukkus vist
teisiti välja.“ oli Rinaldo kurb ja poetas oma peost Marise
pisikesse pihku imearmsa Porto sümboli, tillukese värvilise
metallist Barcelose kuke ning Porto vapi logoga korgi.
Korgipuu koorest, mis on ka kuuma- ja niiskusekindel, valmistatkse
palju meeneid, näiteks käekotte, rahakotte ja isegi vihmavarjusid.
Igas suveniiripoes on korgist valmistatud esemeid hulgim. Barcelose
kuke legend on küll turisti jaoks pisut naljakas, aga kohalike
jaoks mitte. Legend vestab kukest kes hakkas rääkima. Seda
kutsutakse kohalikuks Angry Birdiks. Legend kõneleb, et
kunagi olevat ühte palverändurit süüdistatud rängas kuriteos ja
talle mõistetud poomissurm. Aga surmamõistetu viimane soov oli
justkui kohtunikule seaduseks. Nii soovis surmamõistetu, et
hukkamine toimuks kohtuniku silme all. Surmamõistetu viidi
õhtusöögile, nöör kaelas, timukas kõrval. Kohtunikul olid
parasjagu road laua ja nende hulgas ka praetud kukk. Palverändur
teatas kohtunikule; „Ma olen süüta! Ma olen tõepoolest süüta!
Ja selle kinnituseks võib kukk, kes teie ees liual, kirema hakata.
Näljane kohtunik ei lasknud ennast häirida, timukas hakkas juba
köit kinnitama, kuid siis ajas kukk ennast liual püsti ja hakkas
kõrvulukustavalt kirema. Kohtunik oli hämmingus ja mees sai kenasti
oma palverännakut jätkata.
Kuna Portugal asub maailma serval, kutsutaksegi seda riiki Maailma
Servaks. See on Pürenee poolsaarel asuv Edela-Euroopa riik, mille
naabriks on ainult Hispaania. Rinaldo väite põhjal ei saa
portugallased ja hispaanlased oma vahel hästi läbi ning see olevat
ka kuke legendiga seotud. Kas nii on või ei ole, seda täpselt ei
tea, aga samas teadis Maris Rinaldole rääkida, et ka eestlane ja
naaberrahvus lätlane ei saa eriti oma vahel läbi, selle taga olevat
igasugused vanad legendid, kaasa arvatud Kilusõda. Austagem või
siis ärge austagem legende! See võib ka olla üheks põhjuseks miks
portugallasele ei meeldi kui nende riigis kõneldakse hispaania
keeles ja vastupidi.
Maris oli tegelikult siiani, pehmelt öeldes, hämmingus. Kuigi
Rinaldo tundus talle selline ülisõbralik ja pehme loomuga, ehmatas
äsja aset leidnud intsident teda ikka lausa keeletuks. Kas ikka see
lähenemine oli süütu? Või oli Maris ise endas mingid hirmud üles
leidnud, mille jaoks tal ei olnud sõnu? Naine istus ja kuulas
noormeest, aga miski temas tahtis põgeneda. Kuigi Rinaldo oli talle
maasikakonteili välja teinud ja pakkus ennast giidiks, tahtis Maris
ära. Naine tahtis koju, oma Porto koju. Ilmselt ehmatas teda
teadmine, et Portugalis on palju taskuvargaid, sest eelnevalt enne
sellesse riiki kolimist oli ta aastaid teinud kodutööd ja keegi oli
oma blogis taskuvarastest juttu teinud, kuigi Maris ei tahtnud seda
kuidagi uskuda. Aga see oli ainus pahe ka tema jaoks selles riigis.
Nüüd kartis ta, et see võib ka temaga juhtuda, et üksinda võõral
maal ja võõra rahva hulgas võib ta kaotada oma rahakoti, mille
sees on ka dokumendid. Ilmselt see hirm sai otsustavaks.Ta tõusis
lauast, tänas Rinaldot ja hakkas liikuma. Rinaldo lausa ehmatas
sellise reaktsiooni peale. Maris lasi jaldadel kiiremini käia ja
juba ta oligi oma korteris, oma toas, oma voodis ning seedis
juhtunut. Korraga hakkas tal häbi, sest taskuvaraste lugu võis olla
kellegi tühipaljas külajutt ja pealegi leidub selliseid kahtlsi
tegelasi igas riigis, igas linnas, igas külas. Aga kui võtad mõne
hirmu enda sisse, hakkab see laastamistööd tegema ja sa hakkad
kolli nägema ka seal kus seda pole ja pole kunagi olnudki. Asi on
ajudes kinni, sinu enda psüühikas, näed seda mida hirmu
meelevallas olles näha tahad.
Kui Marisel hakkas silm kinni vajuma, kuulis ta akna taga muusikat
ja laulmist. Naine tundis ära Portugalis rahvaliku ballaaditaolise
itku- ehk nutulaulu fado, mida ta oli laäbi youtube kuulanud
ja nautinud juba kaua aastaid. Ka Porto tänavatel lauldi seda vahel.
Esimese hooga ei teinud Maris sellest väljagi, kuna nende
üürikorteri all asus fado baar, kus pühapäeva õhtuti
seda laulmas käidi. Kui võõrale võib reeglina tunduda see
matusemuusikana, ei pahanda portugallane kunagi kui julged seda talle
öelda. Marisele see matusemuusikana ei kõla, sest ta on kaua
aastaid nautinud seda muusikastiili ning isegi aeg-ajalt kaasa
laulnud. Naine on leidnud üles selle muusika peidetud väe ning muu
muusika tundub fado kõrval tühine halamine. Mitte küll
eranditult kõik, aga enamus.
Uni oli nagu peoga pühitud, aga laulmine aina kestis ning Maris
läks asja uurima. Ta ehmatas kui nägi et lauljaks on tema sõber
Rinaldo, kelle ta mõne aja eest keset kohvikut istuma jättis ja
põgenes, põgenes eelkõige iseenda eest. 12-keelne kitarr käes,
üks jalg tänava äärekivile toetumas, meelas naeratus huuli kuid
silmis kurbusehelk, seisis Rinaldo Marise magamistoa akna all ja
laulis itkulaulu, mis kõneles õnnetust armastusest. Maris oli
sõnatu ja pisarad valgusid ta silmadesse. Miks küll Eesti mehed
midagi nii üllatavat teha ei võiks? mõtles ta endamisi. Olgugi, et
Eesti mehed olid tema jaoks kõige õigemad mehed. Olgugi, et Maris
ei saanud sõnadest aru, köitis see lugu ja esitlus teda niivõrd,
et ka pani ruttu linnahilbud selga ja jooksis tänavale. Alles siis
märkas ta, et majade aknad oli rahvast tulvil. Naine ei teadnud kas
nutta või naerda, sest see tunne, mis teda valdas, oli
sõnaseletamatu. Rinaldo sai lauluga ühele poole, tõmbas, nagu võlu
väel, kusagilt välja Portugali rahvuslille-lavendli, suudles Marise
kätt ning kallistas. Maris oleks nagu mingisse romantikafilmi
sattunud, sest sellist asja oli ta näinud ainult filmidest ja kuna
filmid on lavastatud, olgugi, et suurel määral tõsielu ainetel, ei
uskunud naine siiski, et selliseid asju ka päriselus juhtub. Nüüd
tundis Maris veel rohkem, et ta tahab olla selles riigis, selles
linnas, olgugi, et tema süda kuulus ja kuulub Eestimaale. Olles
kursis ka sellega, et iga aasta juuni kuus toimuvad Portugalis selles
riigis traditsioonilised sündmused, mis on pühendatud kolmele
pühakule, kus tantsitakse rahvatantse ja lauldakse fadot, oli
naine kindel, et selleks ajaks on ka tema mõne itkulaulu otsast
lõpuni selgeks õppinud ja tahab seda koos kohalikega laulda. Naine
oli üleni armunud, aga mitte Rinaldosse, millest tal endal ka kahju
oli.
Kuna Maris ei armastanud eriti tähelepanu keskpuntis olla, tegi ta
noormehele ettepaneku jalutada majast eemale, treppidele, mis viisid
mäest alla, Douro kaldale. Natukese aja pärast võttis
Rinaldo istet trepimademel ja alustas uue itkulaulu laulmisega.
Marise üllatuseks lonkis nende juurde üks siiami kaasi meenutav
kass, kellega nad olid juba eelnevalt sõbraks saanud. Ka kassil oli
taaskohtumise üle hea meel ja ta ronis naise sülle ning jäi sinna
kohe magama, omal selline nägu peas nagu naudiks ka fadot. Küllap
nautiski.
Korraga hakkas iga nurga tagant nende ligi tulema rahvast, kes
poetasid rahanumbreid Rinaldo ette betoontrepile. Kes laulis valjul
häälel kaasa, kes kõikus laulu rütmis, aga eranditult kõik
nautisid Rinaldo esitlust. Hiljem selgus, et just itkulaulmisega
teeniski Rinaldo omale elatusraha, see oli tema leivanumber ning ta
oli tuntud fado laulja Portos.
Käsikäes jalutasid noored pikalt mööda Douro kallast,
nagu armunud muiste. Küllap Rinaldo oligi naisesse armunud, ja ega
Mariski pime ei olnud, aga ikka ja jälle tegi ta vigu, ikka ja jälle
andis ta Rinaldole valesti endast mõista. Kindlasti mitte ei olnud
tegu tahtliku provokatsiooniga, ega mitte mingisuguse
provokatsiooniga. Milline naine ei ihkaks romantikat? Ma usun, et me
kõik ihkame, aga kogeme seda harva. Pealegi tuli ilmseks, et Rinaldo
on väga ihatud kohalik fado laulja ja selles mõttes
haruldus, et ikub Porto tänavatel, kuigi muidu lauldakse seda laulu
baarides ja teatud pubides ning tänavatel kuuleb reeglina tundtud
persoonide hitte turistide esitluses. Kõige kuumemad tunduvad olema
Elvis Presley lood, sest neid kuuleb igapäevaselt Keskväljakul.
Kui nad jõudsid sadamasse, kus kohast Cruzi nimeline vana
laev reisijaid peale võttis ja neid Hispaania rannikuni sõidutas,
küsis Rinaldo kas Maris tahaks ka sõitma minna, kuid naine jäi
tagasihoidlikuks, tema jaoks oli selles päevas niigi palju vastakaid
emotsioone ning ta ihkas oma pessa tagasi. Rinaldo küll veidi
imestas selle üle, aga leppis, sest ta tõesti hoolis Marisest ja
tahtis temaga pidevalt koos olla. Koos alustati tagasiteed Marise
elamisse. Välisukse juures tahtis Rinaldo nii väga Marist suudelda,
kuin naine keeldus, ei lasknud ja mees ei surunud peale ka, aga
kallistus, mis neid lausa minutiteks liitis, oli nii tugev ja soe, et
kõik möödujad naeratsid neile ja autod andsid signaali.
„Mida ma ometi teen? Kas peaksin siit minema kolima? Otsima uue
üürika? Aga Porto on ju nii pisike, ta leiaks mind ilmselt maa alt
ka üles ja pealegi tahaks ikka linnas vabalt liikuda. Kas ma käitun
väga valesti? Ohh, issake, pole kelleltki nõu ka küsida!“ oli
naine segaduses, läks külmkapi juurde ja nööpis lahti oma ainsa
veini, mille ta oli proovimise pärast ostnud, sest kõik muudkui
kiitsid Portugali veine. Kuid Maris pettus, sest see oli kohutava
maitsega ja ülihapu, lõualuud pidid krampi minema. Nii valaski ta
kogu pudeli sisu kraanikausist alla. Naine ei saa siiani aru veini
fenomenist ja selle tarbijatest, eriti veel endest kes kordavad
kuidas nad veini armastavad. Msrise jaoks on vein kõige kohutavam ja
vastikum jook maailmas. Ja üldsegi ei mõsita ta kas seda kui
inimene ütleb alkohoolse joogi kohta hea, sest tema jaoks pole ükski
alkohoolne jook hea, igal nesit on spetsiifiline maitse juures mis
paneb pudelit eemale tõukama. Õnneks ilmselt puudub Marisel
alkoholigeen, või on see nii imepisike, peaaegu olematu. Mis on
muidugi ka hea, sest üha rohkem inimesi maailmas kannatab
alkoholismi all ja iga aastaga üha enam naisi, ja alkoholikust naine
on õudne, palju kohutavama kui mees kes joob. Naine muutub labaseks,
tema silmapilk on tühi ja ta on ise nii enesekeskne, näeb vaid
veinipudeliriiuleid ja muu maailm ona tema jaoks teisejärguline, kui
mitte öelda kolmandajärguline. Naine on õigel teel.
27. november. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar