esmaspäev, 27. november 2017

ELU PÄRAST ELU 2 (17.pt)


  1. peatükk

  „Issand, sina! Ma pidin infarkti saama! Ei tohi niimoodi ehmatada!“ oleks Maris nagu tonti näinud.
  „Sorry, ma tõesti ei tahtnud halba! Mõtlesin kuidas sulle läheneda nii, et see jääks sulle märkamatuks, aga kukkus vist teisiti välja.“ oli Rinaldo kurb ja poetas oma peost Marise pisikesse pihku imearmsa Porto sümboli, tillukese värvilise metallist Barcelose kuke ning Porto vapi logoga korgi. Korgipuu koorest, mis on ka kuuma- ja niiskusekindel, valmistatkse palju meeneid, näiteks käekotte, rahakotte ja isegi vihmavarjusid. Igas suveniiripoes on korgist valmistatud esemeid hulgim. Barcelose kuke legend on küll turisti jaoks pisut naljakas, aga kohalike jaoks mitte. Legend vestab kukest kes hakkas rääkima. Seda kutsutakse kohalikuks Angry Birdiks. Legend kõneleb, et kunagi olevat ühte palverändurit süüdistatud rängas kuriteos ja talle mõistetud poomissurm. Aga surmamõistetu viimane soov oli justkui kohtunikule seaduseks. Nii soovis surmamõistetu, et hukkamine toimuks kohtuniku silme all. Surmamõistetu viidi õhtusöögile, nöör kaelas, timukas kõrval. Kohtunikul olid parasjagu road laua ja nende hulgas ka praetud kukk. Palverändur teatas kohtunikule; „Ma olen süüta! Ma olen tõepoolest süüta! Ja selle kinnituseks võib kukk, kes teie ees liual, kirema hakata. Näljane kohtunik ei lasknud ennast häirida, timukas hakkas juba köit kinnitama, kuid siis ajas kukk ennast liual püsti ja hakkas kõrvulukustavalt kirema. Kohtunik oli hämmingus ja mees sai kenasti oma palverännakut jätkata.
Kuna Portugal asub maailma serval, kutsutaksegi seda riiki Maailma Servaks. See on Pürenee poolsaarel asuv Edela-Euroopa riik, mille naabriks on ainult Hispaania. Rinaldo väite põhjal ei saa portugallased ja hispaanlased oma vahel hästi läbi ning see olevat ka kuke legendiga seotud. Kas nii on või ei ole, seda täpselt ei tea, aga samas teadis Maris Rinaldole rääkida, et ka eestlane ja naaberrahvus lätlane ei saa eriti oma vahel läbi, selle taga olevat igasugused vanad legendid, kaasa arvatud Kilusõda. Austagem või siis ärge austagem legende! See võib ka olla üheks põhjuseks miks portugallasele ei meeldi kui nende riigis kõneldakse hispaania keeles ja vastupidi.
  Maris oli tegelikult siiani, pehmelt öeldes, hämmingus. Kuigi Rinaldo tundus talle selline ülisõbralik ja pehme loomuga, ehmatas äsja aset leidnud intsident teda ikka lausa keeletuks. Kas ikka see lähenemine oli süütu? Või oli Maris ise endas mingid hirmud üles leidnud, mille jaoks tal ei olnud sõnu? Naine istus ja kuulas noormeest, aga miski temas tahtis põgeneda. Kuigi Rinaldo oli talle maasikakonteili välja teinud ja pakkus ennast giidiks, tahtis Maris ära. Naine tahtis koju, oma Porto koju. Ilmselt ehmatas teda teadmine, et Portugalis on palju taskuvargaid, sest eelnevalt enne sellesse riiki kolimist oli ta aastaid teinud kodutööd ja keegi oli oma blogis taskuvarastest juttu teinud, kuigi Maris ei tahtnud seda kuidagi uskuda. Aga see oli ainus pahe ka tema jaoks selles riigis. Nüüd kartis ta, et see võib ka temaga juhtuda, et üksinda võõral maal ja võõra rahva hulgas võib ta kaotada oma rahakoti, mille sees on ka dokumendid. Ilmselt see hirm sai otsustavaks.Ta tõusis lauast, tänas Rinaldot ja hakkas liikuma. Rinaldo lausa ehmatas sellise reaktsiooni peale. Maris lasi jaldadel kiiremini käia ja juba ta oligi oma korteris, oma toas, oma voodis ning seedis juhtunut. Korraga hakkas tal häbi, sest taskuvaraste lugu võis olla kellegi tühipaljas külajutt ja pealegi leidub selliseid kahtlsi tegelasi igas riigis, igas linnas, igas külas. Aga kui võtad mõne hirmu enda sisse, hakkab see laastamistööd tegema ja sa hakkad kolli nägema ka seal kus seda pole ja pole kunagi olnudki. Asi on ajudes kinni, sinu enda psüühikas, näed seda mida hirmu meelevallas olles näha tahad.
  Kui Marisel hakkas silm kinni vajuma, kuulis ta akna taga muusikat ja laulmist. Naine tundis ära Portugalis rahvaliku ballaaditaolise itku- ehk nutulaulu fado, mida ta oli laäbi youtube kuulanud ja nautinud juba kaua aastaid. Ka Porto tänavatel lauldi seda vahel. Esimese hooga ei teinud Maris sellest väljagi, kuna nende üürikorteri all asus fado baar, kus pühapäeva õhtuti seda laulmas käidi. Kui võõrale võib reeglina tunduda see matusemuusikana, ei pahanda portugallane kunagi kui julged seda talle öelda. Marisele see matusemuusikana ei kõla, sest ta on kaua aastaid nautinud seda muusikastiili ning isegi aeg-ajalt kaasa laulnud. Naine on leidnud üles selle muusika peidetud väe ning muu muusika tundub fado kõrval tühine halamine. Mitte küll eranditult kõik, aga enamus.
  Uni oli nagu peoga pühitud, aga laulmine aina kestis ning Maris läks asja uurima. Ta ehmatas kui nägi et lauljaks on tema sõber Rinaldo, kelle ta mõne aja eest keset kohvikut istuma jättis ja põgenes, põgenes eelkõige iseenda eest. 12-keelne kitarr käes, üks jalg tänava äärekivile toetumas, meelas naeratus huuli kuid silmis kurbusehelk, seisis Rinaldo Marise magamistoa akna all ja laulis itkulaulu, mis kõneles õnnetust armastusest. Maris oli sõnatu ja pisarad valgusid ta silmadesse. Miks küll Eesti mehed midagi nii üllatavat teha ei võiks? mõtles ta endamisi. Olgugi, et Eesti mehed olid tema jaoks kõige õigemad mehed. Olgugi, et Maris ei saanud sõnadest aru, köitis see lugu ja esitlus teda niivõrd, et ka pani ruttu linnahilbud selga ja jooksis tänavale. Alles siis märkas ta, et majade aknad oli rahvast tulvil. Naine ei teadnud kas nutta või naerda, sest see tunne, mis teda valdas, oli sõnaseletamatu. Rinaldo sai lauluga ühele poole, tõmbas, nagu võlu väel, kusagilt välja Portugali rahvuslille-lavendli, suudles Marise kätt ning kallistas. Maris oleks nagu mingisse romantikafilmi sattunud, sest sellist asja oli ta näinud ainult filmidest ja kuna filmid on lavastatud, olgugi, et suurel määral tõsielu ainetel, ei uskunud naine siiski, et selliseid asju ka päriselus juhtub. Nüüd tundis Maris veel rohkem, et ta tahab olla selles riigis, selles linnas, olgugi, et tema süda kuulus ja kuulub Eestimaale. Olles kursis ka sellega, et iga aasta juuni kuus toimuvad Portugalis selles riigis traditsioonilised sündmused, mis on pühendatud kolmele pühakule, kus tantsitakse rahvatantse ja lauldakse fadot, oli naine kindel, et selleks ajaks on ka tema mõne itkulaulu otsast lõpuni selgeks õppinud ja tahab seda koos kohalikega laulda. Naine oli üleni armunud, aga mitte Rinaldosse, millest tal endal ka kahju oli.
  Kuna Maris ei armastanud eriti tähelepanu keskpuntis olla, tegi ta noormehele ettepaneku jalutada majast eemale, treppidele, mis viisid mäest alla, Douro kaldale. Natukese aja pärast võttis Rinaldo istet trepimademel ja alustas uue itkulaulu laulmisega. Marise üllatuseks lonkis nende juurde üks siiami kaasi meenutav kass, kellega nad olid juba eelnevalt sõbraks saanud. Ka kassil oli taaskohtumise üle hea meel ja ta ronis naise sülle ning jäi sinna kohe magama, omal selline nägu peas nagu naudiks ka fadot. Küllap nautiski.
  Korraga hakkas iga nurga tagant nende ligi tulema rahvast, kes poetasid rahanumbreid Rinaldo ette betoontrepile. Kes laulis valjul häälel kaasa, kes kõikus laulu rütmis, aga eranditult kõik nautisid Rinaldo esitlust. Hiljem selgus, et just itkulaulmisega teeniski Rinaldo omale elatusraha, see oli tema leivanumber ning ta oli tuntud fado laulja Portos.
  Käsikäes jalutasid noored pikalt mööda Douro kallast, nagu armunud muiste. Küllap Rinaldo oligi naisesse armunud, ja ega Mariski pime ei olnud, aga ikka ja jälle tegi ta vigu, ikka ja jälle andis ta Rinaldole valesti endast mõista. Kindlasti mitte ei olnud tegu tahtliku provokatsiooniga, ega mitte mingisuguse provokatsiooniga. Milline naine ei ihkaks romantikat? Ma usun, et me kõik ihkame, aga kogeme seda harva. Pealegi tuli ilmseks, et Rinaldo on väga ihatud kohalik fado laulja ja selles mõttes haruldus, et ikub Porto tänavatel, kuigi muidu lauldakse seda laulu baarides ja teatud pubides ning tänavatel kuuleb reeglina tundtud persoonide hitte turistide esitluses. Kõige kuumemad tunduvad olema Elvis Presley lood, sest neid kuuleb igapäevaselt Keskväljakul.
  Kui nad jõudsid sadamasse, kus kohast Cruzi nimeline vana laev reisijaid peale võttis ja neid Hispaania rannikuni sõidutas, küsis Rinaldo kas Maris tahaks ka sõitma minna, kuid naine jäi tagasihoidlikuks, tema jaoks oli selles päevas niigi palju vastakaid emotsioone ning ta ihkas oma pessa tagasi. Rinaldo küll veidi imestas selle üle, aga leppis, sest ta tõesti hoolis Marisest ja tahtis temaga pidevalt koos olla. Koos alustati tagasiteed Marise elamisse. Välisukse juures tahtis Rinaldo nii väga Marist suudelda, kuin naine keeldus, ei lasknud ja mees ei surunud peale ka, aga kallistus, mis neid lausa minutiteks liitis, oli nii tugev ja soe, et kõik möödujad naeratsid neile ja autod andsid signaali.

  „Mida ma ometi teen? Kas peaksin siit minema kolima? Otsima uue üürika? Aga Porto on ju nii pisike, ta leiaks mind ilmselt maa alt ka üles ja pealegi tahaks ikka linnas vabalt liikuda. Kas ma käitun väga valesti? Ohh, issake, pole kelleltki nõu ka küsida!“ oli naine segaduses, läks külmkapi juurde ja nööpis lahti oma ainsa veini, mille ta oli proovimise pärast ostnud, sest kõik muudkui kiitsid Portugali veine. Kuid Maris pettus, sest see oli kohutava maitsega ja ülihapu, lõualuud pidid krampi minema. Nii valaski ta kogu pudeli sisu kraanikausist alla. Naine ei saa siiani aru veini fenomenist ja selle tarbijatest, eriti veel endest kes kordavad kuidas nad veini armastavad. Msrise jaoks on vein kõige kohutavam ja vastikum jook maailmas. Ja üldsegi ei mõsita ta kas seda kui inimene ütleb alkohoolse joogi kohta hea, sest tema jaoks pole ükski alkohoolne jook hea, igal nesit on spetsiifiline maitse juures mis paneb pudelit eemale tõukama. Õnneks ilmselt puudub Marisel alkoholigeen, või on see nii imepisike, peaaegu olematu. Mis on muidugi ka hea, sest üha rohkem inimesi maailmas kannatab alkoholismi all ja iga aastaga üha enam naisi, ja alkoholikust naine on õudne, palju kohutavama kui mees kes joob. Naine muutub labaseks, tema silmapilk on tühi ja ta on ise nii enesekeskne, näeb vaid veinipudeliriiuleid ja muu maailm ona tema jaoks teisejärguline, kui mitte öelda kolmandajärguline. Naine on õigel teel.  


27. november. 2017.a.
Vana-Rääma

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar