- peatükk
Maris pääses tüütu, küllap ka narkouimas neergipoisi käest,
kuna hakkas oma muret kurtma seltskonnale inglastele, kes talle vastu
tulid. Kuigi elu Portos tundub turvaline, kusagil ei näe kakerdamas
purjus inimesi ning kohalikud on üliviisakad ja sõbralikud, tuleb
ette ka erandeid. Liiga palju ei tasu kedagi usaldada.
Maris istus Vanalinna vaateplatvormile, rahunes ja hakkas linna
kaarti uurima. Tema ligi astus järgmine tegelane, aga see osutus
viiskaks.
„Wau, good eyes!“ lausus noormees, ulatas käe ja tutvustas
ennast Rinaldona. Maris oli kõrvuni liigutatud, kuna Eestis ikka nii
tihti selliseid sõnu ei kuule. 33 aastane tõmmu noormees söötis
läheduses tuvisid, kui ta pilk jäi kauni Marisel peal peatuma. Tema
inglise keel oli küll konarlik aga noored mõistsid teineteist
hästi. Rinaldo elab Portos juba 5 aastat. Pärast seda kui ta pere
õnnetult autoõnnetusses surma sai, otsustas ta Hispaaniast Portosse
kolida. Ta rääkis, et tunneb ennast just siin kodus olevat. Tema
vanatädi elab just samas linnas, kes on talle väga lähedane
inimene. Rinaldo pajatas, et reeglina portugallased ja hispaanlased
omavahel läbi ei saa ja ega portugallasele ei meeldi kui hispaanlane
nende riigis oma keeles räägib, aga kui räägib portugali keeles,
on portugallane tema vastu väga viisakas ja sõbralik. Korraga
tundis Maris Rinaldoga hingesugulust ning talle meenus oma vanatädi
Mathilde, mis tegi naise meele pisut kurvaks. Rinaldo pajatas, et
just vanatädi on ainuke inimene kes nende suguvõsast veel elus on.
Peale veerandtunnist vestlus lahkus noormees viisakalt, soovis
Marisele kõike head, tegi silma ja lausus, et loodan veel kohtuda.
Maris uuris vaikselt kinnisvara hindasid, sest tundis, et tahan
Portosse elama jäädagi. Selgus, et enam ei saa 1 toalist räämas
ja poollagunenud korterit kätte isegi 50000 euro eest. Kinnivara
hinnad on lakke tõusnud. Pealegi siin elutuba tubade alla ei
liigitata. Kui müüd kahetoalist korterit, milles on elutuba, läheb
see müügikirja 1 toalise korterina. Üks korter jäi naisele silma
juba siis kui ta esimesi päevi Portos veetis. See asub tema
üüripinna ligidal, vanalinnas, vastasmaja 5. korrusel. Naist ei
hirmutanud isegi see, et ta peab, lisaks Porto mägisele
linnamaastikule, kordi päevas 5. korrusele ja tagasi ronima. Ta
armus selle emaise akendesse juba nii ära, et hakkas unistama.
Unistamine ju ometi ei ole keelatud. Aga kõigepealt tuli Portosse
töökoht otsida, alles siis saab ta järgnevatele asjadele mõelda.
Juba oligi järgmine tegelane platsis. Marisel tundus, et
valgetverd naised tõmbavad lausa magnetiga tõmmusid portugali mehi
ligi. Aga kuna portugallane on viisakas, sõbralik ja naeratav, ei
suutnud ka Maris külmaks põhjamaa naiseks jääda. Kuivõrd külm
tegelikult põjamaa naine ikka on, see on vaid oletus, sest
tegelikult võib selle valge naha all peidus olla väga kuum ja
temperamentne inimene, aga ta oskab seda kõike varjata. Kui Maris
vastas võõrale, et ta on „from Estonia,“ tegi noormees suured
silmad, sest kuulis „from Hispaania.“ „No, no, Estonia,
Estland!“ vastas Maris, mille peale noormees kuulis „from
Island,“ ja lausus armastab Islandit. Tee siis neile selgeks, või
midagi! Siis lausus ta kompimentide saatel, et Marisel olevat
beautiful hairs! Ja et naine olevatki üleni „beatiful.“ Tegi
noormees Marisele silma, naeratas laia naeratust ja lahkus.
Maris tundis ennast kuningannana, tundis ennast maailma kenama
naisena, sest ta polnud kogu teadliku elu jooksul nii palju ilusaid
komplimente saanud kui viimase tunni aja jooksul. Mõne hetke pärast
otsustas Maris jalutada keskväljaku suunas ja külastada poode, sest
neid oli väga palju ning kaupa oli veel ohtramalt. Naine otsustas
endale soetada paar hilpu, kuna Portugali lennates ta eriti suur
pagasit kaasa ei vedanud. Kogu teme tagasihoidlik elu mahtuski vaid
ühte väikesse pagasisse, nii kokkuhoidlik ja lihtne oli üliharitud
Maris. Tema jaoks oli tähtsam hingeline rikkus ja materiaalne rikkus
jäi tahaplaanile.
Ühte suveniiripoodi sisse astudes teretas teda laia naeratusega
noormees, nagu ikka Portos kombeks on. Maris tahtis sealt endale
Porto logiga õlasalli soetada, aga tal olid rahakotis vaid suured
rahatähed. Kena naeratusega noormees oli hämmingus, sest ta ei
osanud inglise keelt. Noormees pomises midagi väga kiiresti
portugali keeles, võttis Mariselt rahatähe ja kadus, jättes kogu
poeäri Marise hooleks. Naine oli hämmingus, et võhivõõrs teda
usaldab, sest mitte kedagi teist poes ei olnud. Tagasi naastes andis
ta vaja mineva raha tagasi, rääkis taas midagi võõras keeles,
naeratas ja kinkis Marisele tänutäheks Porto kelletorniga
võtmehoidja. Sellised on portugallased!
Järgmisse poodi sisse astudes, astus üks tõmmu, justkui värvitud
silmadega noormees, kes kõneles perfektses inglise keeles, Marisele
ligi, tutvustas ennast, suudles kleinti laubale ja käele ja teatas,
et on pärist Marokost. Jälle kuninglik vastuvõtt, oli naine
hämmingus. Sealt poest ostis Maris endale India päritolu kleidi,
sellise siniste toonidega ja patika stiilis. Naine oli üliõnnelik,
mis ilmselt peegeldus ka tema näolt. Poodnik täns, suudles Marist
taas laubale ja käele, soovis õnnistust, naeris ja saatis pika ja
muheda pilguga uksest välja.
Edasi kulges Marise teekond portugali keeles Ponte de D.Luis I
sillale. See ühendab Portot ja Gaia linna. Sild on 172 meetri
pikkune, maailma pikim. Maris nautis tükk aega sealt imelist vaadet
Porto ja Gaia linnale. See oli nii võrratu, et ei mahu sõnadesse
ära, peab ise nägema ja kogema. Tagasi vanalinna kulges ta mööda
jõe äärt, kus sai soovija ka laevasõitu nautida ning mööda jõe
äärset maanteed liikus vana tramm, vaatamisväärsus omaette,
Monkey 47, mis reisijaid läbi Porto linna sõidutas. Aga Maris
trammile ei igatsenud, sest ta nautis täiel rinnal läbi linna
jalgsi kulgemist, sest oli mida vaadata ja imetleda.
Maris oli natuke segaduses, sest ta ei saanud endale laristamist
lubada, kuna tema saatus oli veel teadmata. Naine ei teadnud veel kas
ja kui kauaks ta Portugali elama jääb. Sellepärast armastas ta
kalkuleerida kui palju ta päevas raha kulutada võib. Aga Porto
paljudes kauplustes ei ole kaubal hindasid juures ja naisele tundus
natuke imelik neid küsima ka minna. Samas tehakse palju alet,
näiteks kui ostad ühe tsärgi, siis maksad selle eest 20 eurot, aga
kolme tsärgi ostmise korral tuleb hinnaks vaid 36 eurot, ehk siis
särgi hinnaks 12 eurot.
Valgusfooride juures oli Maris nagu võõrkeha, kohe näha, et
turist, et mitte portugallane. Portos on komme, et kui põleb
valgusfoori punane tuli ja autosid tulemas ei ole, võib üle tee
minna, trahvi ei tehta. Kas siis kui autod mööduvad ja alles on
punane tuli ees, võib juba minna. Tema oli ainuke kes seisis ja
ootas foori rohelist tuld tee ületamiseks. Liikus tundub küll pisut
agressiivsem, kuid see vaid tundub. Või on autojuhid kogenumad ja
viisakamad. Valgusfoori kohta on ka legend olemas:
Kunagi, kui Portosse valgusfoorid alles pandi, oleks üks
portugallane, vajutades rohelise tule saamiseks vastavat nuppu,
dsaanud sellest elektrilöögi ning jäänud veel ka auto alla..
Peale seda ei pööra kohalikud valgusfooridele tähelepanu.
Mnööverdada on Portos väga raske, tänavad on kitsad aga autojuhid
arvestavad sellega, jäädes mägise linna kallakul seisma ja lastes
jalakäijad üle. Kitsastänavatel annavad nad juba aegsasti
signaali, kui näevad ees jalakäijat minemas. Kui astud kenasti
tänavalt ära, siis nad tänutäheks tänavad, naeratavad ja
lehvitavad.
Maris on südamest õnnelik, et ta just sellel maal, selles linnas
omale kodu leidis, olgugi see ürrikorter, aga ikkagi.
18. november. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar