laupäev, 18. november 2017

ELU PÄRAST ELU 2. (8.pt)

  1. peatükk
  Maris pääses tüütu, küllap ka narkouimas neergipoisi käest, kuna hakkas oma muret kurtma seltskonnale inglastele, kes talle vastu tulid. Kuigi elu Portos tundub turvaline, kusagil ei näe kakerdamas purjus inimesi ning kohalikud on üliviisakad ja sõbralikud, tuleb ette ka erandeid. Liiga palju ei tasu kedagi usaldada.
  Maris istus Vanalinna vaateplatvormile, rahunes ja hakkas linna kaarti uurima. Tema ligi astus järgmine tegelane, aga see osutus viiskaks.
  „Wau, good eyes!“ lausus noormees, ulatas käe ja tutvustas ennast Rinaldona. Maris oli kõrvuni liigutatud, kuna Eestis ikka nii tihti selliseid sõnu ei kuule. 33 aastane tõmmu noormees söötis läheduses tuvisid, kui ta pilk jäi kauni Marisel peal peatuma. Tema inglise keel oli küll konarlik aga noored mõistsid teineteist hästi. Rinaldo elab Portos juba 5 aastat. Pärast seda kui ta pere õnnetult autoõnnetusses surma sai, otsustas ta Hispaaniast Portosse kolida. Ta rääkis, et tunneb ennast just siin kodus olevat. Tema vanatädi elab just samas linnas, kes on talle väga lähedane inimene. Rinaldo pajatas, et reeglina portugallased ja hispaanlased omavahel läbi ei saa ja ega portugallasele ei meeldi kui hispaanlane nende riigis oma keeles räägib, aga kui räägib portugali keeles, on portugallane tema vastu väga viisakas ja sõbralik. Korraga tundis Maris Rinaldoga hingesugulust ning talle meenus oma vanatädi Mathilde, mis tegi naise meele pisut kurvaks. Rinaldo pajatas, et just vanatädi on ainuke inimene kes nende suguvõsast veel elus on. Peale veerandtunnist vestlus lahkus noormees viisakalt, soovis Marisele kõike head, tegi silma ja lausus, et loodan veel kohtuda.
  Maris uuris vaikselt kinnisvara hindasid, sest tundis, et tahan Portosse elama jäädagi. Selgus, et enam ei saa 1 toalist räämas ja poollagunenud korterit kätte isegi 50000 euro eest. Kinnivara hinnad on lakke tõusnud. Pealegi siin elutuba tubade alla ei liigitata. Kui müüd kahetoalist korterit, milles on elutuba, läheb see müügikirja 1 toalise korterina. Üks korter jäi naisele silma juba siis kui ta esimesi päevi Portos veetis. See asub tema üüripinna ligidal, vanalinnas, vastasmaja 5. korrusel. Naist ei hirmutanud isegi see, et ta peab, lisaks Porto mägisele linnamaastikule, kordi päevas 5. korrusele ja tagasi ronima. Ta armus selle emaise akendesse juba nii ära, et hakkas unistama. Unistamine ju ometi ei ole keelatud. Aga kõigepealt tuli Portosse töökoht otsida, alles siis saab ta järgnevatele asjadele mõelda.
  Juba oligi järgmine tegelane platsis. Marisel tundus, et valgetverd naised tõmbavad lausa magnetiga tõmmusid portugali mehi ligi. Aga kuna portugallane on viisakas, sõbralik ja naeratav, ei suutnud ka Maris külmaks põhjamaa naiseks jääda. Kuivõrd külm tegelikult põjamaa naine ikka on, see on vaid oletus, sest tegelikult võib selle valge naha all peidus olla väga kuum ja temperamentne inimene, aga ta oskab seda kõike varjata. Kui Maris vastas võõrale, et ta on „from Estonia,“ tegi noormees suured silmad, sest kuulis „from Hispaania.“ „No, no, Estonia, Estland!“ vastas Maris, mille peale noormees kuulis „from Island,“ ja lausus armastab Islandit. Tee siis neile selgeks, või midagi! Siis lausus ta kompimentide saatel, et Marisel olevat beautiful hairs! Ja et naine olevatki üleni „beatiful.“ Tegi noormees Marisele silma, naeratas laia naeratust ja lahkus.
  Maris tundis ennast kuningannana, tundis ennast maailma kenama naisena, sest ta polnud kogu teadliku elu jooksul nii palju ilusaid komplimente saanud kui viimase tunni aja jooksul. Mõne hetke pärast otsustas Maris jalutada keskväljaku suunas ja külastada poode, sest neid oli väga palju ning kaupa oli veel ohtramalt. Naine otsustas endale soetada paar hilpu, kuna Portugali lennates ta eriti suur pagasit kaasa ei vedanud. Kogu teme tagasihoidlik elu mahtuski vaid ühte väikesse pagasisse, nii kokkuhoidlik ja lihtne oli üliharitud Maris. Tema jaoks oli tähtsam hingeline rikkus ja materiaalne rikkus jäi tahaplaanile.
Ühte suveniiripoodi sisse astudes teretas teda laia naeratusega noormees, nagu ikka Portos kombeks on. Maris tahtis sealt endale Porto logiga õlasalli soetada, aga tal olid rahakotis vaid suured rahatähed. Kena naeratusega noormees oli hämmingus, sest ta ei osanud inglise keelt. Noormees pomises midagi väga kiiresti portugali keeles, võttis Mariselt rahatähe ja kadus, jättes kogu poeäri Marise hooleks. Naine oli hämmingus, et võhivõõrs teda usaldab, sest mitte kedagi teist poes ei olnud. Tagasi naastes andis ta vaja mineva raha tagasi, rääkis taas midagi võõras keeles, naeratas ja kinkis Marisele tänutäheks Porto kelletorniga võtmehoidja. Sellised on portugallased!
  Järgmisse poodi sisse astudes, astus üks tõmmu, justkui värvitud silmadega noormees, kes kõneles perfektses inglise keeles, Marisele ligi, tutvustas ennast, suudles kleinti laubale ja käele ja teatas, et on pärist Marokost. Jälle kuninglik vastuvõtt, oli naine hämmingus. Sealt poest ostis Maris endale India päritolu kleidi, sellise siniste toonidega ja patika stiilis. Naine oli üliõnnelik, mis ilmselt peegeldus ka tema näolt. Poodnik täns, suudles Marist taas laubale ja käele, soovis õnnistust, naeris ja saatis pika ja muheda pilguga uksest välja.
  Edasi kulges Marise teekond portugali keeles Ponte de D.Luis I sillale. See ühendab Portot ja Gaia linna. Sild on 172 meetri pikkune, maailma pikim. Maris nautis tükk aega sealt imelist vaadet Porto ja Gaia linnale. See oli nii võrratu, et ei mahu sõnadesse ära, peab ise nägema ja kogema. Tagasi vanalinna kulges ta mööda jõe äärt, kus sai soovija ka laevasõitu nautida ning mööda jõe äärset maanteed liikus vana tramm, vaatamisväärsus omaette, Monkey 47, mis reisijaid läbi Porto linna sõidutas. Aga Maris trammile ei igatsenud, sest ta nautis täiel rinnal läbi linna jalgsi kulgemist, sest oli mida vaadata ja imetleda.
  Maris oli natuke segaduses, sest ta ei saanud endale laristamist lubada, kuna tema saatus oli veel teadmata. Naine ei teadnud veel kas ja kui kauaks ta Portugali elama jääb. Sellepärast armastas ta kalkuleerida kui palju ta päevas raha kulutada võib. Aga Porto paljudes kauplustes ei ole kaubal hindasid juures ja naisele tundus natuke imelik neid küsima ka minna. Samas tehakse palju alet, näiteks kui ostad ühe tsärgi, siis maksad selle eest 20 eurot, aga kolme tsärgi ostmise korral tuleb hinnaks vaid 36 eurot, ehk siis särgi hinnaks 12 eurot.
  Valgusfooride juures oli Maris nagu võõrkeha, kohe näha, et turist, et mitte portugallane. Portos on komme, et kui põleb valgusfoori punane tuli ja autosid tulemas ei ole, võib üle tee minna, trahvi ei tehta. Kas siis kui autod mööduvad ja alles on punane tuli ees, võib juba minna. Tema oli ainuke kes seisis ja ootas foori rohelist tuld tee ületamiseks. Liikus tundub küll pisut agressiivsem, kuid see vaid tundub. Või on autojuhid kogenumad ja viisakamad. Valgusfoori kohta on ka legend olemas:
  Kunagi, kui Portosse valgusfoorid alles pandi, oleks üks portugallane, vajutades rohelise tule saamiseks vastavat nuppu, dsaanud sellest elektrilöögi ning jäänud veel ka auto alla.. Peale seda ei pööra kohalikud valgusfooridele tähelepanu. Mnööverdada on Portos väga raske, tänavad on kitsad aga autojuhid arvestavad sellega, jäädes mägise linna kallakul seisma ja lastes jalakäijad üle. Kitsastänavatel annavad nad juba aegsasti signaali, kui näevad ees jalakäijat minemas. Kui astud kenasti tänavalt ära, siis nad tänutäheks tänavad, naeratavad ja lehvitavad.

  Maris on südamest õnnelik, et ta just sellel maal, selles linnas omale kodu leidis, olgugi see ürrikorter, aga ikkagi.


18. november. 2017.a.
Vana-Rääma

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar