- peatükk
„Tead, Lemps, mu sisetunne tunneb või siis soovib kiivalt, et
Maris ja Trevor saaks taas kokku. Pole see Trevor paha poiss ühti.
Kõigil meil on oma head ja vead. Näed, jõudis teine veel õigel
ajal Antsu ära saatma, aga Maris...“ muutus Mathilde nukraks.
„Jah, õtse, jah, nii on. Muidugi on kurb kui pered ja suhted
purunevad, aga meie ei saa siin enam midagi teha. Ehk aega saab,
loksutades asjad paika, nagu ikka. Meie peame hoolt kandma selle
eest, et mie endi päevad kenasti õhtusse veereksid. Ja kes seda
teab kas me üldse näeme mis ja kus tulemas on. Pealegi pole meil
õigus noorte ellu sekkuda, see oleks pigem nagu õli tulle
valamine.“ avaldas Lembit oma arvamust.
„Aga, Lemps, kas lähme täna Mirellile ka külla? Tahaks väga
siit nelja seina vahelt välja saada.“ lootis Mathilde Trevoriga
kohtumise peale, kuigi sisemas ta teadis, et ei tohiks sutsida.
„Ei, täna ma kohe kindlasti ei saa, mul on linnas veidi
asjaajamisi ja sa väsiks külapeal ära. Mul läheb ikka oma viis
tundi ära ja tagasi tulles võib mu auto liiga kraami täis olla, sa
ei mahuks peale.“ oli Lembit resoluutne. Tegelikult kartis ta memme
nii kauaks üksinda jätta, aga linna kaasa võtta ka ei tahtnud,
sest siis oleks Tilde iga asja kohta pärima hakanud, nagu vanadel
inimestel ikka kombeks on.
Mathilde mossitas, sest sai just teada, et peab terveks päevaks
üksinda koju jääma. Kohe meenus talle Ants, vähemalt tema oli
Mathildele vahel mõneks tunnikski seltsiks käinud, sest postiljon
hiilis vahel nii kiiresti minema, et Mathilde ei näinudki teda. Eks
ole temalgi oma töö, oma pikad kilomeerid läbida, et värsked
uudised jõuaksid kodudesse. Maal tellitakse tänapäevalgi palju
ajalehti, kuigi linnades jääb tellijaid üha vähemaks, kõik on
moodsaks saanud ja raiskavad oma aega netiavarustes ajalehtede
lugemistega. Aga Mathilde armastab kamina ees kiiktoolis, ninaprillid
nina peal ajalehti lugeda.
„Heakene küll, eks sa siis mine, sul nii ehk naa minu suguse
vanamutiga raskusi. Jajah, olen teadlik, et vanurid muutuvad vanas
eas nagu abituks beebiks, kogu aeg ajab üks häda teist taga, ei ole
otsa ega äärt. Mine. Küll mina hakkama saan!“ torises memm.
Lembit ei lasknud teist korda seda endale öelda, astus uksest
välja, käivitas oma vana auto ja kadus.
Mathilde läks üle pika aja oma käärkambrisse, milleks ta
endiselt oma tuba, kus asus tal palju kiriku teemalisi asju,
hellitavalt kutsus. Tegelikult tundiski vana naine, et midagi on ta
elus valesti, midagi puudu ning just sealt ruumist oli ta ennegi
hingerahu tagasi saanud. Paar tunnikest käärkambris vanu asju
lapates ja unistades möödus nii ruttu, et oligi lõuna käes.
Mathilde komberdas kööki, võttis külmkapist peielaualt saadud
kapsad ja kartulad, asetas need pannile ja tegi uuesti tule pliidi
alla. Ta tundis ennast kordi paremini, kui mõne tunni eest. Isegi
laulujoru võttis lahti see lemmiktoiming, tule süütamine ja
imetlemine. Kui juba noodid olid täies hooas ja memm laulis nii nagu
kõrifalsett võimaldas, ehmatas ta ennast koputamise peale
poolhingetuks. Häbi rusus ta hinge ja hirm ka.
„Terekest! Ohh, ma ei teadnudki, et sul nii võrratu lauluhääl
on, Mathilde! Miks sa küll ometi oma talentsust varjad? Kas
ehamatsin sind päris ära? Aga tõesti, tõesti, ma olen meeldivalt
üllatunud, et sa niiii hästi laulad!“ nagu tellimuse peale tuli
postiljon teed jooma. Või äkki oli selle visiidi taga Lembit?
„Ohhoo, et kae keda minu vanad silmad pevad nägema! Arvasin
juba, et oled mo unustuste hõlma alla peitnud!“ ei suutnud
Mathilde oma emotsioone varjata. Kas ta tõesti rõõmustas või
püüdis häbitunnet rõõmu taha varjata või hoopistükkis sai
käärkambrist nii palju head energait, et lausa pakatas sellest?
Küllap need kõik kokku. Igatahes rõõmustas piitspeenike,
viiekümnendale eluaastale lähenev, punakate juustega postiljon
Mathilde vastumõtu üle väga. Hetkeks jõudis ta isegi kahetseda,
et kiire elutempo juures polnud ta kaua aega leidnud aega Mathilde
külastamiseks.
„Kus sa sellega! Mina ja sind unustama, no ei tule kõne allagi!“
vastas ta sama siiralt ja rõõmsalt.
„No sa üllatad mind ikka täiega, kuid mitte tinguga!“
naljatas Mathilde. „Oli siis asja ka?“ küsis ta silma tehes
postiljonilt.
„Ikke oli, ikke! Kuidas siis muidu! No ega ma ei hakka varjama,
et nägin ka su venda. Lemps mainis, et tal on pikk päev ees ja vaja
veidi linnas asju ajada. Mis pagana asju üks vana mees linnas ajamas
küll käib?“ oli postiljon, keda Mathilde hellitavalt Postituviks
kutsus, uudishimulik.
„Ah teda ja tema tegemisi! Saa siis nendest mestest aru!“ jäi
Mathilde Postituvile vastuse võlgu.
„Aga räägi nüüd ometi kuidas sul endal läinud on? Ja,
ja...mis selle Antsuga küll ometi juhtus?“ takerdus postiljoni
keel hammaste taha.
„Mis seal ikka, asjatundjad olevat väitnud, et Antsukest tabasid
kaks koledat haigust üksteise otsa, infarkt ja insult. Tegelikult ma
ei imestagi selle üle, sest ta polnud ju terve elu aja artide juures
käinud ja, va sindrinahk, ega ta ei kippunud oma tervise üle
kaebama ka eriti, kuigi ma vahel nägin kuidas ta vananeb ja
nõrgemaks muutub.“ pajatas Mathilde.
„Ohjah, väga kahju, väga kurb! Ma ei tea ühtegi teist nii
abivalmis ja töökat meest, kui Ants oli. Lausa multitalent! Küll
oli silma tal kunsti jaoks, küll jagas elektriasjandusest hästi,
küll tegi hästi puiditööd, laulis, tantsis ja mida kõike veel.
Nii kurb on, et ei oska olla.“ muutus Potituvi kuidagi liiga
härdaks.
Mathilde kuulatas ja vajus lausa mõtteisse. Kus kohast postiljon
küll nii palju Antsu kohta teada võis? Käis vanamehe onnis salaja
piilumas? Isegi Mathilde ei teadnud pooltest Antsu annetest ja eriti
pani teda imestama, et Ants kusti ja laulmist valdas. Mathilde vaatas
kaaslast üllatunud pilguga ja ta pilk küsis rohkem kui suu sõnu
välja öelda jaksas.
„Jah, Mathilde, me suhtlesime Antsuga hästi. Eks ta püüdis
mulle ju ka mett moka pääle määrida, aga...ma ju ometi ei jätaks
oma vanameest maha!“ punastas postiljon ja Mathilde tõlgendas
naise näost nii mõndagi.
„Nojah, sa ilmselt juba said minust aru, õieti said, olime
kunagi väga lähedased Antsuga, aga luba, et sa sellest mitte
kellelegi ei iitsata: Lubad ju?“ pabistas Postituvi.
Mathilde oli üllatunud, sest Ants oli alati vürtsika ja
elumeheliku jutuga, kuigi ühtegi naist ta kõrval näha ei olnud.
Mathilde kahtlustas ammu, et Antsul peab keegi olema, ta ei uskunud
iial, et onnielanik elab oma elu vaikses üksinduses ja rahuldab
ennast ise. Kuigi iga mees rahuldab ennast ise ka, aga iseasi kui
paljud seda tunnistavad ja sellest rääkida julgevad või tahavad.
Mehed kipuvad ju tihti olema palju suuremad külamutid kui naised.
Neil meeldib sõprade eest uheldada keda nad panevad ja keda neil
panna ei ole õnnestunud. Targad väidavad et seksimine pikendab
eluiga ja teised targad teavad rääkida, et ainuüksi onaneerimine
ja masturbeerimine pole hea, siis ei pidavat partneriga voodielu enam
klappima, ei viitsita vaeva näha naudingu saamiseks ja minnakse
kergema vastupanu teed. Küllap asjatundjamad teavad. Aga mõned
teadjad väidavad, et onaneerimine on üldse kahjulik, sest suurem
protsent just onaneerimise tagajärjel haigestuvad mehed
eeesnäärmekasvajasse. Aga see võib vaid tühipaljas statistika
olla, kui seegi, sest igaüks ikka oma intiimset elu lahkama ei hakka
ja mille järgi see statistika siis paika pannakse. Need on ilmselt
vaid oletused, aga oletustel võib vahel ka tõepõhi all olla.
„Aa, ahsoo, või nõnnaviisi on lood...Sa üllatad mind!“ sai
lõppeks Mathilde paar lauset suust.
„Aga palun, ära räägi sellest kelleegi, palun!“ lausa
ahastas Postituvi.
„Ei mina räägi. Ma pole ealeski keelkandja olnud. Ei mina torgi
teiste eludesse, omalgi muret palju. Pigem on mul Antsu üle isegi
hea meel. Aga seda head meelt ei saa talle näidata, ei saa...“
muutus Mahtilde härdaks.
„Kuidas sul muidu läheb? Kas Lembit elabki nüüd sinu juures?
On tervis paranenud ka? Kas Marisest ei ole ikka veel kippu ega
kõppu?“ pommitas postiljon memme küsimustega, ise silmadega kella
piiludes, sest temal on ja ka aeg raha, pealegi muutuvad inimesed
tihtilugu kurjaks ja hakkavad Eesti Posti helistama, kui kasvõi pool
tundi post hijaks jääb.
„Ah, mis seal ikka. Mis minust, vanainimesest ikka tahta, liigun
ringi ja saan hakkama, umbrohi ju ei pidavat hävinema, nagu sa
ilmselt ka tead. Ei mina kurda midagi, ainult vahel on mul tunne, et
hoian siin venda kinni, ehk tahab oma eluga edasi minna, aga mina
olen takistuseks, see natuke närib hinge. Maris...kõige kurvem ongi
see, et ma ei tea oma lemmiksugulasest midagi. Mitte kui midagi ei
tea! See teeb nii kurvaks. Ma ei julge ära surragi, kartes, et ta ei
tule ka mu matustele. Pean ilmselt edasi elama seni, kuni ta naaseb
sealt väljamaalt, kui naaseb...“ muutus, muidu optimistina tuntud
Mathilde äkki väga pessimistlikuks.
„Miks ta ei peaks tulema? Küll ta tuleb kui selleks õige aeg.
Ja ega sina ometi minema ei hakka! Kuhu küll su optimism peitu
pugenud on?“ oli külaline üllatunud.
„Tegelikult usun ja loodan mina ka, et ta ikka tuleb. See pole
Marise moodi, et läheb ja kaobki, kui just saatus talle halba ei
soovi. Me ei tea iial mis või kes meid juba homme tabada võib. Ei
tea iial...“ tahtis Mathilde väga oma mure südamelt ära rääkida,
kuid ei suutnud.
„Oihh, kell ongi palju, ma pean minema. Katsun lähiajal uuesti
läbi astuda, aga ma ei luba midagi. Ei luba kindlat päeva ega
kellaaaega. Tulen siis kui saan.“ kallistas postiljon memme ja
sulges enda järel ukse.
24. november. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar