- peatükk
Juba viis päeva elasid Kusti ja Trevor kahekesi nende korteris.
Iga päev külastasid nad ema hailgas, kellele tehti põhjalikke
uuringuid. Vennad said omavahel kenasti hakkama, kuigi Trevor tundis
ennast muidusööjana, tundis, et ta on pigem pere turjal
liugulaskja. Aga polnud parata, ta ei saanud tööle minna, sest
Kusti lasteaias ei käinud, ta ei leppinudki lasteaiaga, ning keegi
ju pidi poisi eest hoolt kandma.
„Venna, ega sul ju ei hakka enam verd jooksma? Kas sul jooksis
suust verd?“ oligi juba nädalajagu vaikist sellel teemal, kuid
Kustit vaevas vennaga juhtunu nii väga, et ta ei suutnud seda kõike
endas hoida.
„Kallis Kusti, ma ei tea mida sulle räägitud on ja millest sa
mõtled, aga minu tervisel pole häda midagi. Kas ema rääkis sulle
midagi? Või isa?“ päris ta.
„Venna, isa ei saa ju rääkida, ta läks mulla alla. Emme ei saa
ka praegu minuga rääkida, ta on seal suures majas ju.“ ei saanud
Kusti aru millele vend vihjab.
„Olgu, olgu, sul on õigus,“ oli Trevor segaduses.
„Vahetme parem riided ja lähme emale haiglasse külla. Tahad
minna?“ pakkus Trevor ja Kusti läks kibekiirelt riideid vahetama.
„Emme, kas sa tuled täna koju? Ma tahan et sa koju tuled, sest
kardan, et venna võib ära surra.“ oli Kusti mures.
Trevor saatis venna ema palatisse ja tuli hädavalega lagedale, et
peab tualetti minema, kuigi tegelikult läks ta oma raviarsti juurde.
„Oi, lapseke, ära seda küll karda, vend ei sure ära. Jah, ma
saan aru, et tunned issist puudust, aga vend jääb sinu kõrvale nii
kauaks, kui mina pean haiglas olema. Ma tahaks nii väga koos sinuga
olla, aga ma ei saa veel koju. Arstid alles ravivad mind.“ selgitas
Mirell.
„Aga emme, kas Trevoril ei hakka siis enam verd jooksma? Meie
issiga pesime kõik puhtaks, isegi õue pesime venna verst puhtaks ja
ma nii kartsin, et vend sureb ära kui kiirabiauto ta minema viis.
Kas vennale pandi uus veri sisse? Miks tal nii palju verd jooksis?“
tahtis poeg endiselt teada.
„Millest sa räägid, pojake? Kas Tervoril jooksis verd nüüd
kui mind kodus pole olnud? Kus kohast tal jooksis? Issi on ju surnud,
ta ei saanud kuidagi pesta.“ selgitas Mairell.
„Eii, issi pesi ikka, ta oli elus. Mina pesin ka, õues oli nii
palju verd.“ ei jätnud Kusti jonni.
Mirell oli suures segaduses, kartis, et poja ja vanema pojaga on
midagi juhtunud. Miks küll Kusti Antsust räägib? Äkki
sellepärast, et nii näitab ta oma igatsust, leina välja. Jumal
küll, ta räägib seda kõike nii tõetruult, aga ma ei saa ikkagi
mitte millestki aru. Kuhu see Trevor ometi jääb?
„Oota, pojake, kas sa tahad öelda, et vennaga juhtus midagi?
Räägi uuesti.“palus Mirell.
Kusti mossitas, sest ta oli juba vösinud kogu aeg ennast
kordamast, kuid ta alustas uuesti.
„Trevor oli ju täitsa surnud, emmeee. Meie issiga arvasimegi, et
ta suri ära, aga siis tuli see, noh, see auto mis mängib, mulle ei
tule meelde..“ tahtis Kusti nutma hakata.
„Olgu, pojake, olgu, rahune. Sa ei pea rääkima.“ lohutas
Mirell oma poega.
„Aga ma tahan ju rääkida! Noh, see auto tuli, mis venna
haiglasse viis, see auto mis karjub. Ja siis meie issiga koristasime
maja ja õue ära, sest seal oli häääästi palju venna verd.“
tegi Kusti imestunud nägu.
„Kus oli palju venna verd? Millest te räägite?“ astus Trevor
palati uksest sisse.
„Kusti siin räägib, et nemad isaga olid sulle kunagi kiirabi
kutsunud, sest sa olevat nagu surnu olnud ja palju verd kaotanud. Oli
see nii? Trevor-poiss, kas sa varjad midagi minu eest?“ oli Mirell
poja tervise pärast väga mures.
„Mis asja? Kus kohas? Millal? Ma ei tea millest Kusti räägib.“
oli Trevor hämmingus.
„No sina ei teagi, sa olid surnud kui see kiirabi või see karjuv
auto sind suuresse majja viis,“ selgitas Kusti.
Trevori silmadesse valgusid pisarad ja alles nüüd sai ta pihta
millest vend räägib. Oli ta ju verekaotuse tagajärjel
meelemärkuseta ja ei teadnudki kuidas ta haiglasse sai. Aga kus ta
leiti ja kes talle kiirabi kutsus, sellest ei teadnud Trevor midagi.
„Oota nüüd vennake, kas ma siis tulin teie koju?“uuris ta
Kusti käest.
„Ei. Jah, sa olid seal metsaonnis surnud, kui me issiga sinna
jõudsime. Kas siis surnud ärkavad uuesti ellu vä?“ tegi Kusti
suuri silmi.
„Tule siia, mu kallis, kallis vennake. Sa oled mu elupäästja!
Ohh, ja ma ei saanudki Antsu tänada...Ole sa tänatud seal
pilvepiiril, mu elupäästja Ants! Olge te mõlemad tänatud!“
tänas Trevor läbi pisarate, kuid Mirell oli sõnatu. Ta jälgis
kõrvalt oma poegi ja sai aru, et üks poeg päästis teise elu. See
oli üllas, aga samas väga valus teadmine. Mirell ei osanud mitte
midagi öleda, ja tegelt ta ei tahtnud ka edasi uurida, naine tahtis
vanema pojaga nelja silma all rääkida, aga see polnud hetkel
lihtsalt võimalik. Pealegi muretses ta nüüd rohkem poja, kui enda
tervise pärast.
„Minu maailma armsam vennake, ma ei olnud päriselt surnud, aga
ma oleksin võinud ära surra, kui sina ja su isa poleks mind
päästnud. Ma jooksin peaaegu verest tühjaks, kuna tegin ujuma
minnes jalale viga. Kuid kaotasin verd ja ei mäleta isegi kuhu
läksin ja mida tegin. Surnud ei ärka küll kunagi üles. Mina pole
surnud olnud. Ma olen oma elu võlgu nii sulle kui ka su kallile
isale, kellele ma kahjuks kunagi seda öelda, ega heastada ei saa.
Aga sina oled mu kallis kullatükk, minu maailma parem ja südamlikum
vend. Väga, väga kallis vend oled mulle!“ kallistas Trevor Kustit
nii kõvasti, et Kustil oli lausa raske hingata.
„Aga kallis ema, me hakkame nüüd minema, sest mul on vaja ühest
kohast läbi minna. Parane siis kenasti ja ju me juba lähiajal
tuleme jälle sulle külla,“ justkui tunnetas Trevor, et emal on
talle tuhat küsimust, mida ta hetkel küsida ei saa ja ega Trevor
poleks tahtnud vastata ka. Ta lihtsalt ei tahtnud, et ema oma tervise
unarusse jätab ja poja tervise pärast muretsema hakkab, kuigi
Mirell muretses kogu aeg.
„Venna, onju sa ei lähe enam ujuma?“küsis Kusti hetkel mil
Trevor autot käivitas. Trevor muigas.
„Tead, ma arvan, et ma lähen ikka. Sina oled veel väike,
võimalik, et sa ei saa aru millest ma nüüd sulle räägin, aga
võimalik, et saad. Kui inimesega juhtub midagi ja ta hakkab kohta,
eset või situatsiooni, kus teatud asi juhtus, kartma, siis ta tõmbab
sellega hirmu ligi ja siis võibki uuesti midagi juhtuda. Kui aga
inimene läheb samasse kohta tagasi, kus tal midagi juhtus, ei karda
enam seda kohta, siis ei juhtu ka. Kui sa kunagi suureks kasvad, siis
ma räägin sellel teemal sinuga pikemalt, sest praegu on see sinu
jaoks keeruline ja võimalik, et ka arusaamatu. Ma tean millest ma
räägin.“ püüdis Trevor selgitada.
„Aa, ma sain aru. Sa tahad nüüd kohe sinna ujuma sõita kus sa
oma jala katki tegid? Aga kui teed uuesti katki kas siis mina pean
nüüd ise sulle selle haiglaauto järgi kutsuma? Issi on ju surnud
juba.“ oli Kusti ikka mures.
„Ei, ei, ma ei taha minna sinna ujauma praegu, aga ehk kunagi.
Aga kuidas oleks ühe burgeri söömisega, tahaksid burgerit praegu?“
juhtis Trevor jutu mujale.
„Jeee, venna, jee!“ oligi Kusti ära ostetud.
Päris tükk aega valitses vaikus, vennad sõid autos burgerid ära
ja sõitsid koju. Trevor vaatas oma armsat väikevenda hoopis teise
pilguga, temast oli saanud Trevorile maailma kallim inimene. Kõik
muu oli hetkel vanemale vennale teisejärguline. Ta oli üliõnnelik
oma venna üle!
„Issi, oihh, venna, ma tahaks nii jäätist ka.“ vaatas Kusti
venda kurbade silmadega ning vennal oli lausa nutumaiks suus, Kusti
sõnad olid talle nagu seaduseks.
„Läki!“ hüüdis Kusti, tõusis diivanilt, viipas vennale
käega ja juba nad sõidki jäätist.
„Kas sa oled väga väsinud või tahad autoga sõita?“ küsis
Trevor.
„Jeee! Kas sa lubad minul rooli taga sõita?“ sai Kusti valesti
aru, kuid Trevoril polnud venna jaoks millestki kahju, ta võttis
venna oma sülle ja andis talle rooliratta pihku, muidugi hoidis
Trevor sellest ise ka kinni. Kui õnnelik oli väikemees, ta silmad
lausa särasid peas ja suu oli torus.
„Venna, kui mina suureks kasvan, ostan endale häääästi suure
auto ja siis luban sinul ka selle rooliga roolida!“ imiteeris Kusti
kätega suurt autot.
„Oi, kui tore, kui tore, kallis vend!“ ajas miski Trevorit
nutma, aga need ei olnud kindlasti kurbusepisarad.
Trevor suunas autot üha alevist välja, ikka metsa poole, sest ta
atahtis kindel olla venna jutus, kuigi ega ta enam kahelnudki. Kui
nad Antsu metsonni juurde jõudsid, jooksiski Kusti kohe autost välja
ja näitas kus veri oli. Tegelikult tundis väikevend selles kohas
ennast hästi, aga talle meenus isa ja pisarad kippusid vägisi silma
valguma, kuigi ta ei tahtnud suurele vennale neid näidata.
„Venna, aga kas me võime vahepeal siin elada ka? Issi ju elas
siin kunagi, see oli issile väga armas kodu. Ja emme elas ka siin.
Kas me võime ööseks siia magama ka jääda?“ muutus väikemehe
süda härdaks.
„Tead, vennake, ikka võime, aga meil pole süüa ega juua
kaasas, tühja kõhuga pole eriti hea olla.“ vabandas Trevor.
„Aga mul ei ole kõht tühi. Me just sõime jäätist ja burksi.“
oli Kustil põhjus vastuvaidlemiseks olemas.
„Tuleme siia kindlasti teinekord tagasi, aga täna me siia ei
jää. Pakime mõnel teisel päeval omale söögid ja joogid kaasa
ning tuleme. Luban sulle.“ jäi Trevor oma otsusele truuks.
„Olgu.“ mossitas Kusti.
„Aga millal me Tilde-tädile külla lähme? Ta ju ütles, et me
peame minema.“ ei tahtnud poiss mitte sugugi koju minna, kuigi ta
ilmselt ei osanud arvata, et Tilde kodumaja ei asu Antsu metsonnist
eriti kaugel.
„Tead, teeme nii, et kui emme peab veel kauemaks haiglase jääma,
siis tuleme. Muidu meil hakkab kodus igava ja kui me ühel päeval
igal pool ära käime, pole ka huvitav. Luban, et viin sind ka
ujumiskohta. Või tahad isegi loomaaeda minna?“ meelitas vanem vend
nooremat, sest ta oli juba väsinud ning tahtis koju sõita.
„Aga venna, võtame ema siis ka kaasa, kui me Tilde-tädile külla
lähme. Ma ise kuulsin kui memm käskis emmel talle külla minna.
Ujumiskohta ma ei taha minna, ma ei oska ujuda. Ma ei ole kunagi
loomaaias käinud, kas loomaaed asub metsas? Kas seal on kurjad
loomad ka? Ma ju kardan.“ ei olnud poiss loomaiast just eriti
vaimustuses.
„Olgu, täidan kõik sinu soovid, aga sõidame nüüd koju!“
oli Trevor kindlameelne.
„Aga mina tahan ratast keerata!“ soovis Kusti ning nii nad
kahekesi koju roolisidki.
24-25. november. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar