- peatükk
Maris oli üliõnnelik, sest nüüd tal õnnestus esimest korda
näha oma silmaga palmipuud, kuigi see jäi aia taha ja
eravaldustesse ta minna ei julenud. Aga juba mõte sellest, et elad
maal, linnas kus kasvavad palmipuud, andis naisele nii palju head
energiat, et ta tahnuks seda kellegagi jagada. Palm on Marise
lemmikpuu ja seda juba lapsest saati. Mõelda vaid, nüüd on ta
põhimõtteliselt palmipuu all!
Kuna Portugal on soe riik ja seal on ka talviti soojakraadid, siis
vahel harva kasutatakse elamises soojapuhureid. Korterites ahjusid ja
puupliite ei ole, aga see tekitab niiskust. Nii tuleb ette olukordi
kus kevadesoojadega peab korterisremonti tegema, sest seinad kipuvad
hallitama minema. Talviti temperatuur alla 7 soojakraadi reeglina ei
lange, päeviti on sooja 15-16 kraadi. Kortermajadel, millel on mitu
trepikoda, on eraldi numbrid, ehk siis kui esimese paraadna numbriks
on 128 (maja number) siis teise paraadna numbriks on 130. See tekitab
küll natuke segadust, aga inimene harjub kõigega. Porto vanalinnas
asuvad korterid ja poed vaheldumisi, näiteks korteri väliusksest
järgmine uks avaneb poodi ja ülejärgmine jälle korterisse.
Inimesed on sellega harjunud, neid ei häiri see süsteem. Korteri,
maja või poe põrandapesuvesi visatakse hommikuti peale pesemist
tänavale, kus kohast ta mööda muna kive renni voolab. Maris lausa
ehmatas ühel hommikul, sest oleks ühe suveniiripoe põrandapesuveega
vastu jalgu saanud. Teisel hommikul naine libastus pesuveele astudes,
aga õnnekes ei kukkunud.
Kuna rahvast elab Portos suhteliselt palju ja tänavatel ei ole
istepinke, ei häbene keegi istuda maja või korteri ukse ees
lävepakul või tänava äärekivil. Mitte keegi ei vaata viltu, see
on nii loomulik. Mägine linn väsitab liiklejaid ja inimesed
puhkavad jalga kus saab ning liiguvad edasi. Kuna aga tänavad on
kitsad ja sa võid istudes möödliiklejat takistada ning kui tõused
püsti, et möödujal oleks lihtsam, siis portugallane alati tänab
sind sõnaga „Obrigado,“ mis tähendab tänan. Nad on
üliviisakad. Tervitavad isegi tänavakivil istuvat inimest, kui
mööduvad. Ning alati on neil naeratus näol. Aga kuna Porto asub
Atlandi ookenai kaldal, on vaatamata soojadel ilmadele juba augustis
ja septembris merevesi kohalike jaoks küll, kuigi turistide jaoks
mitte. Atlandi ookeani külmad hoovused toovad ka jahedust Portugali
õhtusse, aga kunagi ei hakka päris külm ja piisab kui linna
jalutama minnes haarad õhukese õlasalli üle õla. Nendel ei ole
nii niisket külma nagu meil Eestis. Ja nii drastilist kraadide
langust ka mitte. Aga inimesed ei vajagi väga seda päevakuumust,
sellepärast on õhtuti ja öösiti rahvast kaldaääred tulvil.
Prügikotid asetatkse välisukse taha tänavale, kus kohast
prügiauto need peale korjab. Prügiauti tagumise stange peal seisab
kaks meest, kes asuvad koti juures sealt maha, kui juhtud koti
ligidal olema, tänavad, naeratavad, võtavad koti, viskavad autosse,
hüppavad autole ja kaovad.
Olles taas Portoga veidi tutvunud, otsustas Maris minna õhtul
minna Keskvälajakule, kupli alla, kus toimuvad kontserdid. Kõik
kontserdid on tasuta. Naine seadiski õhtuhämaruses, kui kohvikutes
ja poodides lõppesid siestad, Keskväljakule. Pigid olid rahvast
täis ja püstiseisjaid oli ka sadu kontserdile tulnud, mängisid
erinevad sümfooniaorkestrid, võimsad ja imelised. Rahvas nautis,
amaris ka. Küll kuulis ta oma seljataga soome keelt, küll vene-
küll ukraina keelt. Äkki tundis ta puudutust oma õlal ning
võpatas. Naerusuine Rinaldo seisis Marise seljataga ja naeratas oma
imeiusat naeratust. Tema hambad olid suus nagu valged pärlid, mis
helendasid õhtuhämaruses. Noortel oli rõõm taaskohtumise üle
ning ootamatult nad kallistasid. Ja Maris tundis ennast õnnelikuna,
kuna polnud tükk aega kellegagi suhelnud. Mis sest, et Rinaldoga sai
ta rääkida ainult inglise keeles, aga ikkagi suhtlus. Tegelikult
oli Maris ka hispaania keele kursustel käinud, aga puudus praktika
ja ta häbenes rääkida, sestap ei julenud ta seda ka Rinaldole
tunnistada. Kontserdi lõppedes küsis Rinaldo viisakalt, et kas ta
tohib Marisele õhtuses linnas teejuhiks olla. Mis sai Marisel selle
vastu olla, seltsis ikka lõbusam. Nii nad jalutasid mööda õhtust
linna, mis oli rahvast tulvil, iga tänava nurgal ja isegi veel
tihedamini tegid moosekandid muusikat. See oli nii mõnus tunne,
ammune naise unistus, kõndida meeldiva inimesega võõramaa öös,
öises melus ja ilus. Kogu Porto säras tuledes ja inimesed nautisid
neid imelisi hetki.
Rinaldo tegi Marisele ettepaneku jalutada Douro jõe äärde,
mille suue asub just Porto linnas. Jõgi saab alguse Ibeeria
mägedest ja voolab läände, suubudes Atlandi ookeani. Ta on
jõgi Euroopas Pürenee poolsaarel, kuid selle jõe kaldale jäävad
ka Hispaania linnad Zamora, Tordesillas, Soria ja Aranda de Duero.
Rinaldo tundis hästi ajalugu ja võis sellest Marisele pajatada
tundide kaupa, aga Marisel oli üks pirakas soov, katsuda palmipuud
ja saada varvas märjaks Atlandi ookeanis. Kui ta julges sellest
Rinaldole rääkida, tuli viimasel hea idee minna väiksele reisile
Porto lähistele. Plaanid järgmiseks päevaks paigas, saatis Rinaldo
Marise kenasti Belamonte tänavale koju, kalistas naist, naeratas ja
sammus mäkke.
„Ohh, kui vahva, et me Rinaldoga taaskohtusime! Jess! Ma olen
nii õnnelik! Ometigi saab suhelda!“ pidas Maris koju jõudes
enesega monoloogi. Teda ei huvitanud ka see mida korterinaabrid
võisid mõelda, ta oli siiralt õnnelik ja ootas juba järgmist
päeva. Aga nagu kiuste, ei tulnud Marisel tollel öösel und. Tuba
oli kuidagi väga palav, või vemmeldas temas veri, kes seda täpselt
teab, alles vastu hommikut sai Maris sõba silmale ja siis ärkas ka
õuest kostuvate häälte peale. Prügiauto oli oma teekonnaga
jõudnud suhteliselt nende kodu akna alla ja sealt kostus tugev
pudelite klirin. Maris pani padja pähe, lükkas akna kinni ja lõi
silmad lahti alles kella 11 paiku ning siis läks juba kiireks.
Rinaldo ootas Marist lausa maja ees, mis ehmatas naist, aga samas
tegi rõõmsaks. Suur lillekimp peos, mis pani Marise lausa sulama.
Nad kallistasid, Maris viis kiiresti kimbu tuppa vaasi ja juba nad
jõudsidki Säo Bento raudteejaama, suurde ja võimsesse, lae-
ja seinamaalingutega hoonesse. See on üks väga imeline ehitis,
mille vestibüülis on umbes 20000 keraamilisele plaadile maalitud
Portugali ajaloolised sündmused, maastikud ja etnograafilise
tähtsusega seigad elust. 1900. aastal algas ehitus, ning raudejaam
valmkis 5. oktoobril 1916. aastal, mille arhidektiks oli JoseMarques
da Silva. On ehitatud ühe vana kloostri asemele. Maalitud
kahhelkivid on maalikunstniku Jorge Caloco käsitöö. See on
maailma üks ilusamaid raudejaamu. Rongipiletid osteti raudeejaama
kassast nagu ikka. Saab osta ka automaatkassast, kuskohast saab 7.50
euro eest soetada „Siga“ nime kandva kaardi, mis tuleb enne
rongile minemist valideerida ja valideerida alati enne rongile
minemist. Tunnise rongisõidu järel jõudsid nad „Portugali
Veneetsiaks“ kutsutavasse Aveiro linna ja seal ostsid nad
bussist edasi-tagasi pileti, mis maksis 3.75 eurot, pooletrunnise
bussisõidu järel jõudsid noored Atlandi ookeani rannikuäärsesse
kuurorti Costa Nova do Prado või lihtsalt Costa Nova
linna. Edasi-tagasi pileti ostmine on seal maal tavaline. See
linn asub Põhja-Portugalis, Rio de Aveiros, Aveiro piirkonnas.
See on portugallaste lemmikrand, eriti veel purjalaudurite
lemmikpaik, püüda võimsa Atlandi ookeani laineid. Kuurotrtlinn on
kuulus maalitud vertikaalsete ja horisontaalsete joontega majade
poolest, millel on kasutatud valge-sinise, valge-punase,
valge-rohelise või teiste värvide kombinatsioone. Rannikuäärt
kaunistavad palmide alleed ja hoovides kasvavad lisaks palmidele ka
teised troopilised taimed, akaavid, tääkliiliad, aaloed, need puud
mida meie Eestis toataimedena tunneme. Linnas asub palju
kalarestorane, turge ja poode. Noored sõid Portugali
rahvusrooga-tursapraadi. Tegelikult ostavad kohalikud tursa Norrast,
kuivatavad liha ära ja enne prae tegamist leotavad kuivatatud liha 3
päeva vees. Maitseb normaalselt, kuid selles ei ole midagi erilist,
kui vaid pisut kuivatatud maitset on tunda. Eelroaks pakuti saia ja
erinevaid psteete, juustu ja võid. Kuid nende eest tuli eraldi
maksta. Prae valmimist tuli oodata lausa 45 minutit. Kui Marisel tuli
pärast prae söömist magusaisu, pidi ta pettuma, kuna magusa valik
on nii väike ja kohalikud panevad magusa söömisele vähe rõhku.
Rahvusmagustoiduks on välimuselt bezeed meenutav, seest oranzi
värvi, magusa munana maitsev maius. See ajas Marisel südame pahaks
ja ta ei söönudki. Kuid ta ei tahtnud kaaslasele näidata oma
reaktsiooni, hoidis maiust põses ja läks sülitas tualetti. Maiuse
nimeks on Galo de barcelos.
Mööda mägiseid linnatänavaid kulgesid noored Atlandi ookeani
suunas ja lõpuks, mööda laudteed jõudsid nad ülivõimsate
lainetega Atlandi ookeani äärde. Ookean kohises kõrvulukustavalt
ja rannik oli nagu hiigelpirakas tuulte pesa. Lained mühisesid ja
laksusid turbokiirusel ning iga korraga muutus laine rahutumaks ja
ligines noortele. Rinaldo hoiatas Marist lainete eest, sest need
võivad inimese kaasa viia ja tema elu ohtu seada. Aga Marisel ei
andnud hing rahu ning ta lasi ikka varbad märjaks teha, ikkagi
esimest korda elus ookenai kaldal ja veel Atlandi ookeani kaldal.
Seda tuli varbaga silitada ja käega katsuda. Ujumismõnude
rahuldamiseks asub samas linnas kanal, kus kohalikud ujumas ja
veemõnusid nautimas käivad.
Maris korjas Atlandi ookeani kaldalt mäletuseks kaasa mõningad
huvitavamad teokarbid ning ühe kivi. Sest kui inimene satub uude
randa, kus ta pole enne käinud, nopib sealt kaasa kivi ja kannab
seda oma taskus või ridikülis, laeb see teda läbi aasta hea
energiaga. Aasta pärast tasub rituaali korrata, asetades eelmisel
aastal korjatud kivi uude randa, võttes sealt uue kaasa. Juba vana
rituaal, pärit aegade algusest. Ookenailt puhuvad hoovused on
suhteliselt jahedad ja muutlikud ning, erinevalt igasugustest
lahesoppidest ja erinevatest merekallastest, ei käida hiigelvõimsate
lainetega ookeanis ujumas ega selle kaldal ka päikest võtmas. Selle
tarvis ongi teised kohad.
Atlandi ookeani kaldalt naastes jalutasid noored kanali äärde,
mida ääristas palmide allee. Vot nüüd tundis Maris ennast maailma
õnnelikuma inimesena, kuna ta sai esimest korda elus palmipuud
kallistada. Palmiallee seal kaldal on ikka ülivõims ja kõnekas,
maailma ilusamaid alleesid. Maris lasi Rinaldol endast koos palmidega
pilti teha ja muu oli tema jaoks hetkel teisejärguline.
Paari tunni pärast astusid nad bussile ja sõitsid Aveirosse.
22. november. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar