kolmapäev, 22. november 2017

ELU PÄRAST ELU 2. (10.pt)

  1. peatükk
  Maris oli üliõnnelik, sest nüüd tal õnnestus esimest korda näha oma silmaga palmipuud, kuigi see jäi aia taha ja eravaldustesse ta minna ei julenud. Aga juba mõte sellest, et elad maal, linnas kus kasvavad palmipuud, andis naisele nii palju head energiat, et ta tahnuks seda kellegagi jagada. Palm on Marise lemmikpuu ja seda juba lapsest saati. Mõelda vaid, nüüd on ta põhimõtteliselt palmipuu all!
  Kuna Portugal on soe riik ja seal on ka talviti soojakraadid, siis vahel harva kasutatakse elamises soojapuhureid. Korterites ahjusid ja puupliite ei ole, aga see tekitab niiskust. Nii tuleb ette olukordi kus kevadesoojadega peab korterisremonti tegema, sest seinad kipuvad hallitama minema. Talviti temperatuur alla 7 soojakraadi reeglina ei lange, päeviti on sooja 15-16 kraadi. Kortermajadel, millel on mitu trepikoda, on eraldi numbrid, ehk siis kui esimese paraadna numbriks on 128 (maja number) siis teise paraadna numbriks on 130. See tekitab küll natuke segadust, aga inimene harjub kõigega. Porto vanalinnas asuvad korterid ja poed vaheldumisi, näiteks korteri väliusksest järgmine uks avaneb poodi ja ülejärgmine jälle korterisse. Inimesed on sellega harjunud, neid ei häiri see süsteem. Korteri, maja või poe põrandapesuvesi visatakse hommikuti peale pesemist tänavale, kus kohast ta mööda muna kive renni voolab. Maris lausa ehmatas ühel hommikul, sest oleks ühe suveniiripoe põrandapesuveega vastu jalgu saanud. Teisel hommikul naine libastus pesuveele astudes, aga õnnekes ei kukkunud.
  Kuna rahvast elab Portos suhteliselt palju ja tänavatel ei ole istepinke, ei häbene keegi istuda maja või korteri ukse ees lävepakul või tänava äärekivil. Mitte keegi ei vaata viltu, see on nii loomulik. Mägine linn väsitab liiklejaid ja inimesed puhkavad jalga kus saab ning liiguvad edasi. Kuna aga tänavad on kitsad ja sa võid istudes möödliiklejat takistada ning kui tõused püsti, et möödujal oleks lihtsam, siis portugallane alati tänab sind sõnaga „Obrigado,“ mis tähendab tänan. Nad on üliviisakad. Tervitavad isegi tänavakivil istuvat inimest, kui mööduvad. Ning alati on neil naeratus näol. Aga kuna Porto asub Atlandi ookenai kaldal, on vaatamata soojadel ilmadele juba augustis ja septembris merevesi kohalike jaoks küll, kuigi turistide jaoks mitte. Atlandi ookeani külmad hoovused toovad ka jahedust Portugali õhtusse, aga kunagi ei hakka päris külm ja piisab kui linna jalutama minnes haarad õhukese õlasalli üle õla. Nendel ei ole nii niisket külma nagu meil Eestis. Ja nii drastilist kraadide langust ka mitte. Aga inimesed ei vajagi väga seda päevakuumust, sellepärast on õhtuti ja öösiti rahvast kaldaääred tulvil.
  Prügikotid asetatkse välisukse taha tänavale, kus kohast prügiauto need peale korjab. Prügiauti tagumise stange peal seisab kaks meest, kes asuvad koti juures sealt maha, kui juhtud koti ligidal olema, tänavad, naeratavad, võtavad koti, viskavad autosse, hüppavad autole ja kaovad.
  Olles taas Portoga veidi tutvunud, otsustas Maris minna õhtul minna Keskvälajakule, kupli alla, kus toimuvad kontserdid. Kõik kontserdid on tasuta. Naine seadiski õhtuhämaruses, kui kohvikutes ja poodides lõppesid siestad, Keskväljakule. Pigid olid rahvast täis ja püstiseisjaid oli ka sadu kontserdile tulnud, mängisid erinevad sümfooniaorkestrid, võimsad ja imelised. Rahvas nautis, amaris ka. Küll kuulis ta oma seljataga soome keelt, küll vene- küll ukraina keelt. Äkki tundis ta puudutust oma õlal ning võpatas. Naerusuine Rinaldo seisis Marise seljataga ja naeratas oma imeiusat naeratust. Tema hambad olid suus nagu valged pärlid, mis helendasid õhtuhämaruses. Noortel oli rõõm taaskohtumise üle ning ootamatult nad kallistasid. Ja Maris tundis ennast õnnelikuna, kuna polnud tükk aega kellegagi suhelnud. Mis sest, et Rinaldoga sai ta rääkida ainult inglise keeles, aga ikkagi suhtlus. Tegelikult oli Maris ka hispaania keele kursustel käinud, aga puudus praktika ja ta häbenes rääkida, sestap ei julenud ta seda ka Rinaldole tunnistada. Kontserdi lõppedes küsis Rinaldo viisakalt, et kas ta tohib Marisele õhtuses linnas teejuhiks olla. Mis sai Marisel selle vastu olla, seltsis ikka lõbusam. Nii nad jalutasid mööda õhtust linna, mis oli rahvast tulvil, iga tänava nurgal ja isegi veel tihedamini tegid moosekandid muusikat. See oli nii mõnus tunne, ammune naise unistus, kõndida meeldiva inimesega võõramaa öös, öises melus ja ilus. Kogu Porto säras tuledes ja inimesed nautisid neid imelisi hetki.
  Rinaldo tegi Marisele ettepaneku jalutada Douro jõe äärde, mille suue asub just Porto linnas. Jõgi saab alguse Ibeeria mägedest ja voolab läände, suubudes Atlandi ookeani. Ta on jõgi Euroopas Pürenee poolsaarel, kuid selle jõe kaldale jäävad ka Hispaania linnad Zamora, Tordesillas, Soria ja Aranda de Duero. Rinaldo tundis hästi ajalugu ja võis sellest Marisele pajatada tundide kaupa, aga Marisel oli üks pirakas soov, katsuda palmipuud ja saada varvas märjaks Atlandi ookeanis. Kui ta julges sellest Rinaldole rääkida, tuli viimasel hea idee minna väiksele reisile Porto lähistele. Plaanid järgmiseks päevaks paigas, saatis Rinaldo Marise kenasti Belamonte tänavale koju, kalistas naist, naeratas ja sammus mäkke.

  „Ohh, kui vahva, et me Rinaldoga taaskohtusime! Jess! Ma olen nii õnnelik! Ometigi saab suhelda!“ pidas Maris koju jõudes enesega monoloogi. Teda ei huvitanud ka see mida korterinaabrid võisid mõelda, ta oli siiralt õnnelik ja ootas juba järgmist päeva. Aga nagu kiuste, ei tulnud Marisel tollel öösel und. Tuba oli kuidagi väga palav, või vemmeldas temas veri, kes seda täpselt teab, alles vastu hommikut sai Maris sõba silmale ja siis ärkas ka õuest kostuvate häälte peale. Prügiauto oli oma teekonnaga jõudnud suhteliselt nende kodu akna alla ja sealt kostus tugev pudelite klirin. Maris pani padja pähe, lükkas akna kinni ja lõi silmad lahti alles kella 11 paiku ning siis läks juba kiireks. 
   Rinaldo ootas Marist lausa maja ees, mis ehmatas naist, aga samas tegi rõõmsaks. Suur lillekimp peos, mis pani Marise lausa sulama. Nad kallistasid, Maris viis kiiresti kimbu tuppa vaasi ja juba nad jõudsidki Säo Bento raudteejaama, suurde ja võimsesse, lae- ja seinamaalingutega hoonesse. See on üks väga imeline ehitis, mille vestibüülis on umbes 20000 keraamilisele plaadile maalitud Portugali ajaloolised sündmused, maastikud ja etnograafilise tähtsusega seigad elust. 1900. aastal algas ehitus, ning raudejaam valmkis 5. oktoobril 1916. aastal, mille arhidektiks oli JoseMarques da Silva. On ehitatud ühe vana kloostri asemele. Maalitud kahhelkivid on maalikunstniku Jorge Caloco käsitöö. See on maailma üks ilusamaid raudejaamu. Rongipiletid osteti raudeejaama kassast nagu ikka. Saab osta ka automaatkassast, kuskohast saab 7.50 euro eest soetada „Siga“ nime kandva kaardi, mis tuleb enne rongile minemist valideerida ja valideerida alati enne rongile minemist. Tunnise rongisõidu järel jõudsid nad „Portugali Veneetsiaks“ kutsutavasse Aveiro linna ja seal ostsid nad bussist edasi-tagasi pileti, mis maksis 3.75 eurot, pooletrunnise bussisõidu järel jõudsid noored Atlandi ookeani rannikuäärsesse kuurorti Costa Nova do Prado või lihtsalt Costa Nova linna. Edasi-tagasi pileti ostmine on seal maal tavaline. See linn asub Põhja-Portugalis, Rio de Aveiros, Aveiro piirkonnas. See on portugallaste lemmikrand, eriti veel purjalaudurite lemmikpaik, püüda võimsa Atlandi ookeani laineid. Kuurotrtlinn on kuulus maalitud vertikaalsete ja horisontaalsete joontega majade poolest, millel on kasutatud valge-sinise, valge-punase, valge-rohelise või teiste värvide kombinatsioone. Rannikuäärt kaunistavad palmide alleed ja hoovides kasvavad lisaks palmidele ka teised troopilised taimed, akaavid, tääkliiliad, aaloed, need puud mida meie Eestis toataimedena tunneme. Linnas asub palju kalarestorane, turge ja poode. Noored sõid Portugali rahvusrooga-tursapraadi. Tegelikult ostavad kohalikud tursa Norrast, kuivatavad liha ära ja enne prae tegamist leotavad kuivatatud liha 3 päeva vees. Maitseb normaalselt, kuid selles ei ole midagi erilist, kui vaid pisut kuivatatud maitset on tunda. Eelroaks pakuti saia ja erinevaid psteete, juustu ja võid. Kuid nende eest tuli eraldi maksta. Prae valmimist tuli oodata lausa 45 minutit. Kui Marisel tuli pärast prae söömist magusaisu, pidi ta pettuma, kuna magusa valik on nii väike ja kohalikud panevad magusa söömisele vähe rõhku. Rahvusmagustoiduks on välimuselt bezeed meenutav, seest oranzi värvi, magusa munana maitsev maius. See ajas Marisel südame pahaks ja ta ei söönudki. Kuid ta ei tahtnud kaaslasele näidata oma reaktsiooni, hoidis maiust põses ja läks sülitas tualetti. Maiuse nimeks on Galo de barcelos.
  Mööda mägiseid linnatänavaid kulgesid noored Atlandi ookeani suunas ja lõpuks, mööda laudteed jõudsid nad ülivõimsate lainetega Atlandi ookeani äärde. Ookean kohises kõrvulukustavalt ja rannik oli nagu hiigelpirakas tuulte pesa. Lained mühisesid ja laksusid turbokiirusel ning iga korraga muutus laine rahutumaks ja ligines noortele. Rinaldo hoiatas Marist lainete eest, sest need võivad inimese kaasa viia ja tema elu ohtu seada. Aga Marisel ei andnud hing rahu ning ta lasi ikka varbad märjaks teha, ikkagi esimest korda elus ookenai kaldal ja veel Atlandi ookeani kaldal. Seda tuli varbaga silitada ja käega katsuda. Ujumismõnude rahuldamiseks asub samas linnas kanal, kus kohalikud ujumas ja veemõnusid nautimas käivad.
  Maris korjas Atlandi ookeani kaldalt mäletuseks kaasa mõningad huvitavamad teokarbid ning ühe kivi. Sest kui inimene satub uude randa, kus ta pole enne käinud, nopib sealt kaasa kivi ja kannab seda oma taskus või ridikülis, laeb see teda läbi aasta hea energiaga. Aasta pärast tasub rituaali korrata, asetades eelmisel aastal korjatud kivi uude randa, võttes sealt uue kaasa. Juba vana rituaal, pärit aegade algusest. Ookenailt puhuvad hoovused on suhteliselt jahedad ja muutlikud ning, erinevalt igasugustest lahesoppidest ja erinevatest merekallastest, ei käida hiigelvõimsate lainetega ookeanis ujumas ega selle kaldal ka päikest võtmas. Selle tarvis ongi teised kohad.
  Atlandi ookeani kaldalt naastes jalutasid noored kanali äärde, mida ääristas palmide allee. Vot nüüd tundis Maris ennast maailma õnnelikuma inimesena, kuna ta sai esimest korda elus palmipuud kallistada. Palmiallee seal kaldal on ikka ülivõims ja kõnekas, maailma ilusamaid alleesid. Maris lasi Rinaldol endast koos palmidega pilti teha ja muu oli tema jaoks hetkel teisejärguline.

  Paari tunni pärast astusid nad bussile ja sõitsid Aveirosse.


22. november. 2017.a.
Vana-Rääma

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar