Esmaspäev, 31. august 2020

3 kärbest ühe hoobiga!


 Jaajaaa, nii juhtub kui sünnipäevad on järjestikku! ;)
Mis ma siin ikka pikalt lobisen, pidasime tüdrukutega ühissünnipäeva. Germo oli ka ja Ave kass ka! Fotod on kõnekad.

 Ülivinge õhtu oli. Aitäh, tüdrukud!

Fotod:
äge kamp! :)
Ave on süüdi :)
Miisu-nunnu :)
:)
:)
meid on 2 :) 
jäi üle ainult imestada :)
tants ja trall :)
ja tantsuks kiskuks ka :) 
:) 
aitäh! :)
aitäh! :)

ega pilt ei peta :D 
tüdrukutega :) 


31. august. 2020.a.
Vana-Rääma

Septembrikuu SaSa ja ML on ilmunud


 Endiselt teen ka koostööd ajakirjadega "Saatus & Saladused" ning "Müstilised lood."

 Septembri SaSasse  saatsin Marge Viirgi imelised haikud. Aitäh, Marge!
Lisaks kirjutasin sinna üks lühijutu.
Ka ML-sse kirjutasin ühe lühijutu.

 Oktoobrikuu numbri luuleveergu on mul juba luuletused olemas, kui keegi soovib et ta looming ilmuks selles ajakirjas, võtku minuga ühendust. Juba novembri numbrisse vajan uue autori loomingut. Aitäh!

 Kui sul on mulle mõni müstiline lugu rääkida, olen nõus selle kirja panema. Aitäh!

Fotod ikka ka:
Haikud. Marge Viirg
...
...
...


31. august. 2020.a.
Vana-Rääma

Laupäev, 29. august 2020

Vaata enda sisse

foto: https://elulife.ee/depressioon-ja-arevushaired/

VAATA ENDA SISSE

Ma usun et paljud on öelnud või kuulnud öeldavat;“issand, ma ei julge!“ Võtame näiteks situatsiooni kui sõber kutsub sõpra lennureisile või kuhu iganes, mis on sõbra jaoks hirmudega seonduv. Hirm on kurja jõud. Kui tunned pidevalt hirmu-elad negatiivse energa meelevallas, mis tekitab masendust, halvimal korral depressiooni, millel võivad olla veel kurvemad tagajärjed, sestap peaks iga indiviid vaatama enda sisse ja tegelema probleemiga, tegelema hirmudega, mis tema tervist laastavad.
Samas, kui lahata fraas; „issand, ma ei julge!“ lahti, võime seda mitmeti tõlgendada, üheks võimalikuks tõlgenduseks on pöördumine issanda poole, millele ilmselt hirmude küüsis elav inimene neid fraase välja öeldes ei mõelnud, ei tulnudki üldse sellise tõlgenduse peale. Need sõnad vupsasid üle ta huulte juhuslikult, enamasti jäävad sellised fraasid külge lapsepõlvest, neid on lausunud meie vanemad või vanavanemad, ei ole vahet kas ateistlike vaadetega hõimlased või jumalausklikud. Ilmselt ka nemad ei mõtle fraasidele süvitsi. Samas eksisteerib siin ilmas sõnumine, kuigi see on teine teema, on igal sõnal ja mõttel ka jõud. Ma ei taha vihjata tõigale kas issand kuuleb või kuulis seda appihüüdu või mitte, aga sõnumisele mõeldes, võis kuulda.
Sõna, kui teda pidevalt korrutada, hakkab oma elu elama, hakkab aktiivset elu elama, mille peale enamus indiviide üldse ei tulegi. Alatihti on ka negatiivstel sõnadel suur jõud ja vägi, vaata et tugevam võime, kui positiivsetel, sestap peaksime sõnadega väga ettevaatlikud olema. Ei, ma ei sunni ega õpeta kedagi vaikima, pigem vastupidi, just avatud hingega inimesed ei kogu endasse seda negatiivse energia kogumit, justkui suurt musta kera, mis teatud aja pärast võib lõhkeda ja paisate segi kogu elu, ka meie endi ootused ja lootused. Minu kogemuste põhjal on negatiivsuse meelevallas introvertsemad inimesed, ekstraverdid on õnnelikumad, aga ma ei taha kellelegi näpuga näidata, jagan vaid oma kogetut.
Võtame näiteks situatsiooni kus üks inimene kurdab teisele, et talle on liiga tehtud ning teine inimene, ilmselt kaitseinstinktist, sajatab „värdjas!“, mõtlemata selle sõna tagajärgedele. Ta ei oska aimatagi kuidas see negatiivne sõna võib tekitada bumerangi efekti ja tulla tema elu laastama. Kui inimene näeb värvide asemel vaid musta (valget) siis ilmselt on negatiivne energia ta enda meelevalda võtnud. Ta ei saagi näha värve, sest neid lihtsalt ei ole ta elus. Ma ei pea siin silmas neid, kes on värvipimedad, pean silmas neid, kes oskavad näha vaid negatiivet maailma. Aga negatiivsust tekitavadki needsamad hirmud, mis on su endasse haaranud ja elavad sinus aktiivset elu. Sestap tuleks endaga rohkem tegelda, võtta aeg maha ja vaadata enda sisse, mitte näha kolli seal kus seda pole iial olnudki.
Neutraalne energia laseb elada. Negatiivne energia (nagu ka positiivne) külvab negatiivsust ja me ei saagi ühel hetkel aru mis meiega toimub, süüdistame oma ebaõnnes teisi, tihtilugu just kõige lähedasemaid inimesi, ega näe tagajärgi. Isegi siis ei näe, kui kurvad tagajärjed on käes, ikka näeme süüdi olevat teised. Sestap peaks iga inimene tegelema enda hirmude vabastamisega, mitte salvama ja maha tegema kunagise ellujäämise õpetaja Lauule Viilma soovitusi, ega ka mitte teiste heasooviluke inimeste juhnööre. Eks neid õpetajaid ole ka ajaloost võtta. Üks minu vaieldamatu lemmik on muidugi Osho, kelle vaba maailm köidab väga paljusid, kes ei suru oma õpetustega inimesi raamidesse, annab pigem vabad mõtted ja käed, et inimene leiaks ise üles oma tee, oma raja.
Ka andmine ja võtmine võiks olla tasakaalus, mitte ei pea olema. Kui me tunneme, et peab, hakkame vääriti mõtlema ja see mõte jääb meid justkui raamidesse suruma. Jah, paraku väitel „ükski heategu ei jää karistamata“ on tõepõhi all, aga siin mängib taas rolli sõnumine ja mõttemaailm. Kui sa pidevalt kordad seda fraasi, hakkab see nagu painaja su meeli endasse haarama ja sa jääd nagu mõtteisse kinni. Pigem mõtesta see fraas enda jaoks ümber, kasvõi nii; „ükski heategu ei jää tänamata.“
Mind ajendas seda kõike kirja panema elu ise, nagu ikka. Kadedust on maailmas paraku liiga palju. Ma ei taha hakata siin rõhuma pandeemia peale, mida siiani ei ole kontrolli alla saadud. Juba enne pandeemiat oli inimkond hirmul, kas siis ette tundes või ise endale raskusi külge pookides. Jah, mitte keegi ei ole ideaalne, ühiskond ammugi mitte, aga just meie ise saame ühiskonna ja endi heaolu hüvanguks palju ära teha. Meie ise oleme on elu ja elumustri muutjad. Mitte keegi teine ei ole!
Üks mu tuttav kurtis hiljuti kuidas teda häirib üks inimene, kuidas see häiriv inimene tahab kõiki ja kõike tasuta. Huvitav miks see mind ei häiri? Miks ma pigem tunnen rõõmu kui tal õnnestub vajalikud asjad saada? Teame ju mõlemad, et neid asju vajab ta ühiskonna hüvanguks, mitte enda külluseks. Mind ei häiriks ka see kui ta vajaks neid enda heaolu hüvanguks. Sellised situatsioonid panevad minus n.-ö. ohutule vilkuma. Selle asja nimi on kadedus ja kadedus tuleb ka esile siis, kui inimeses on liiga palju negatiivset energiat. Selliselt tundvatele inimestele tahakski ma öelda, „vaata enda sisse!“
Tänan tähelepanu eest!

29. august. 2020.a.
Vana-Rääma

Reede, 28. august 2020

Tänases Nelli Teatajas


 Ostke täna ilmunud Nelli Teataja ja lugege!
Õudus kuubis!!!

 Kui ma üldse siin ilmas kedagi või midagi vihkan, on see ebaõiglus. Seda on liiga palju, aga ma ei kavatse enam käed rüpes istuda, tegutsen. Nii palju on elus valsklust, silmakirjalikkust ja ebaõiglust, kavatsen kõigest nendest, mis minu elu puudutavad, kirjutada ka edaspidi Nelli Teatajasse ja blogisse. Inimesed võiks enda elu elada, aga tundub, et paljud ei saa sellega hakkama, vaja on kogu aeg jamasid korraldada ja valet vanduda. Mõni selline elab ka meie hoovis.

 Edaspidi toon nimed ka avalikkuse ette, sest ebaõiglus peab maailmast kaduma. Jah, ma tean, et ka sina, kes sa sellel aastal mind lambist sõimasid, loed seda, olgu see hoiatuseks, mina enam ei vaiki!

Artiklit saate lugeda SIIT!

 Fotod:
...

....
...


28. august. 2020.a.
Vana-Rääma

Kolmapäev, 26. august 2020

Taas omadega Vahenurmes


 Jälle varastati meid Pärnust ära, taas maale - Vahenurme! Aitäh, kallis Ave! Ja üleüldse oli teiega armas, mu head : Ave, Aet, Germo, Erika, Andrus, Kristjan, Velly, Aili, Christi, Kerli ja pisike piiga!
Koer Paula ikka ka! :)

 Maal on mõnus aeg-ajalt käia, aga elada ma vist enam maal ei suudaks. Andrusel ja Erikal on armas lehtla, kus külalisi võõrustada, just seal me mõned tunnid maaosooni hingasimegi. Nüüd oleme värskest õhust tulvil, rõõsad ja rõõmsad. Järgmisel korral tuleme taas pannkooke sööma :)

 Aga fotod tuleb blogisse jäädvustada:
kes tuu om? :D 
nunnu Paula
Erika küpsetatud pannkook :D :D :D 
Germo
Christi, Aili, Kerli ...
Christi, Kerli ja pisike piiga (sorry, vana inimene, unustasin nime) 
võõrustajad Erika ja Andrus :)
kui üks uneleb siis teine on ärkvel :) Velly ja Ave, 2 särasilma! 
tõmbasime Velly rajalt maha :)
kohustuslik selfi :)
Aet :)
aitäh, Erika! :)


26. august. 2020.a.
Vana-Rääma

Esmaspäev, 24. august 2020

Ägedad hetked Kristeliga


 Siis kui näitleja, kirjanik, poetess, muusik, pillimees, laulja, kunstnik ja muidu äge inimene Kristel Mägedi Pärnut väisab. Oot, kuidas see oligi, multitalent on inimene kellel on 7 annet? ;) Ma usun et Kristelil on neid andeid rohkem, mulle lihtsalt tulid osad meelde.

 Päris mitu aastat oli viimasest kohtumisest möödas, Kristel läheb iga päevaga nooremaks ja kenamaks. Onju? Vahva üllatuse tegid, igatahes!

 Kõik meie maja elanikud ja muud loomad võtsid Kristeli omaks, ausõna.

 Aga las fotod kõnelevad.
Uute kohtumisteni!
naabrimees ja koer Leedi

rõõmsad tegelased :)
Maarja, Nublu, Bella


Germo, Nublu, Maarja ja Kristeli lallud :) 

Kristel ja Morsa uksehoidjst lammas :) 

koduläve ees
naabrimees Juhan :)



koos ühe armsa hingega :) 


24. august. 2020.a.
Vana-Rääma

Pühapäev, 23. august 2020

Imeline päev armsa Seiliga


 Eile oli üks armas päev Pärnus. Lõuna paiku läksin armsale Seilile vastu. Paljud pärnakad teavad ja tunnevad Seilit ning on kuulnud tema imelist häält karaoket laulmas ja luulet lugemas. Meie polnud päris mitu aastat kohtunud. Viimati kohtusime Tartus, kui me Papaga käisime seal oma raamatuid esitlemas, aga sellest on ka juba mitu head aastat möödas. Ja pärnakatel oli võimalus Elvas elava Seili loomingust osa kirjandusõhtul Pärnus, neid korraldasin ma 7 hooaega. Aga millalgi blogin ma Seilist veel ja peagi kohtume taas. Aitäh, hea hing!

 Paljud teavad, et ma kogun tasse (kruuse) ja Seili kinkis eile mulle Iirimaa tassi. Olen nüüd taas rikkam. Siirad tänud! Kallid ka.

 Eile esitles Pärnus tegutsev luuleklubi "Luuletaeva-Latern" aasta algupoolel ilmunud luulekogumikku "Luuletaeva lambike,"mille esitlusele ka Seili hiljem suundus. Mina seal ise ei käinud aga selles raamatus on minu looming täitsa olemas ning minu käest on ka võimalik (veel) seda raamatut endale soetada. 10 eurot tükk. Aitäh luuleklubile selle võimaluse eest! Kuulusin ju minagi aastaid sellesse luuleklubisse, kuni hakkasin ise kirjandusõhtuid korraldama, ehk astusin edasi, oma rada. Üldiselt olengi selline isekulgeja, raamid mulle eriti ei sobi. Las ma siis olla lillelaps, kelleks mind vahel ristitud on :)

 Täna on juba uus päeva ja uued tegemised, mitteavalikud. Olge armsad!
meie ja Pärnu Koidula park ja esimene vihmane päev-
aitäh, Sess! :)

23. august. 2020.a.
Vana-Rääma