Loetud sai ühe oma lemmikkirjaniku Herta Laipaiga 6 jutukesest koosnev kogumik. Tõsi küll, lugemise käigus avastasin, et olin seda raamatut enne ilmselt lugenud. Mis muu selgitaks tõsiasja, et need lood on tuttavad. Või on ta neid ka mujal avaldanud? Igal juhul oli palju äratundmisrõõmu. Ja no kirjanik Laipaiga käekiri on klass omaette. Tema loomingus on kõike, pisut ka kriminaalseid sugemeid, müstikat ja elu ennast, kõige ehedamas tähenduses, ilma maskideta. Ma vist ei väsi iial ta teoseid lugemast. Lugesin just üle, mu koduraamatukogus on suisa 9 kirjanik Herta Laipaiga teost. Need lihtsast satuvad mu teele, kas taaskasutuskauplustest või netipoest Kaemus.ee. Ise ma naeran, et jätan Laipaiga raamatud magustoiduks ja tihtilugu nii ka teen. Selle raamatu lemmikuim on minule nimilugu, et "Pipratoosi tondid," mis kätkeb endas kurba lugu ühest lastekodulapsest. Rohkem ma ei reedagi, lugege ise, väga soovitan. Ja nüüd siia ka raamatut tutvustav tekst: Kogumikus on kolm päevateemalist ja kaks ajaloolist jutustust ning üks muinasjutt.
Jutustusest «Nõiavits» kiirgub kodusoojust ja põlvkondade järjepidevuse turvalisust. Kahes järgmises tänapäevaloos valutab autor südant tõusikluse, sellest tuleneva südametuse pärast ning lastekodulapse kiivakiskunud lapsepõlve pärast. Nii ajalooainelistes jutustustes kui ka muinasjutus on ilmne rõhk eetikaprobleemidel. 27. september 2026. Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar