Nagu ma ennegi maininud olen, on luuleraamatutel minu öökapil eelisjärjekord. Nii on olnud ja nii ka jääb. Ma armastan luulet iga oma keharakuga, võib lausa öelda, et luule on mu eluarmastus. Vaadake, et te kallutatult ei mõtle, ikka väikese tähega luule :) Ok-ok, aga ma igaks juhuks mainin siia juurde kohe ka, et olen 100% hetero. Mine neid blogi lugejaid tea, hakkavad äkki veel sildistama ka. Nüüd kaldusin teemast kõrvale aga ma lihtsalt pidin. Eile õhtul hakkasin siis pusima elumõttelõngakera. Oi, no oli hea pusimine. Ausalt. Jah, eile kui hea Urmas mulle selle luuleraamatu kinkis, mainis ta, et ma olen luulekriitik. Kriitikuks ma ennast siiski ei pea, aga lembesõnadega kiitma ka ei hakka, kui loen luuleraamatut ja see ei sisalda luulet. Elumõttelõngakera sisaldab. Üleni sisaldab. See on kaugelt üle keskmise luuleraamat. Väga hea luuleraamat! No on. Lugege ise. Luule on ju nagu miniromaan, sellel peab olema sissejuhatus, sisu ja lõpp. Kompa peab paigas olema. Egas sõnade rittaladumine ei tee sõnaderägastikust luuletust. Kui teid huvitab sügavam luuleolemus, siis lugege häid luueraamatuid ja ühte ma soovitan kohe, sellest ma hetkel blogin ka. "Elumõttelõngakera-" vaadake kui poeetiliselt pealkiri juba kõlab, see on luuletus omaette. Lisaks poetess Heili Meibaum mängib sõnadega ja mängib osavalt ning vilunult, lõpuni välja, ei jäta luuletust lõpetamata, vaid võtab teema kokku omal viisil, vaimukalt ja üllatavalt. Lõpupuändid on omaette luuletused. Luuletus võib koosneda ka vaid mõnest sõnast. Kui sa ikka tunned hea luuletuse ära ja oskad head luulet kirjutada siis sa oskad seda ka tunnetada. Igale ühele ei ole antud. Ma igaks juhuks ei hakka ühtegi luuleraamatut siin välja tooma, aga olen lugenud ka selliseid raamatuid kus 80 minitekstist koosnevas raamatus on umbes 10 luuletust, teised on lõpetamata sõnaderägastik, milles puudub elu, milles puudub eluvaim, luule. Ma ei hakka siin ridu välja kirjutama, sest need ei jääks nagunii tulbana, nagu luuletusele kohane, sest mu blogi lihtsalt ei võimalda seda, aga ma mainin, et mu lemmikluuletused paiknevad lehekülgedel 85,86 jne... neid on palju. Väga palju vaimukat ja kergelt sotsiaalkriitilise alatooniga luuletusi, mis jätavad ridade vahele mõnikord isegi rohkem kui ridadesse endisse. Aitäh selle luuleraamatu eest! Aitäh, Heili, et kirjutad! Soovitan seda raamatut lugeda! Nagu pealkirjast aimdub, keerleb raamatu sisu inimolemise väärtuse ja mõtte ümber. Mis annab või võtab sisukuse, mis kaob, mis jääb, millele tasub toetuda. Raamat kutsub kaasa mõtlema, peeglisse vaatama ja kohati üsna keerulisi küsimusi esitama.
Luulekogu jaotub rubriikidesse: elu, aeg, hargnemine, ilmaga ja ilmata, silmitsi, värvid, pahempidine silmus. Mõttelõngad seovad meie veidra muutliku aja valusid ja võlusid, paradokse ning oleva ja tuleva hapraid lõimesid.
Raamatu illustratsioonideks on fragmendid minu abikaasa Mait Meibaumi maalidest.22. november 2025. Vana-Rääma
