VERBALISEERUNUD PISARAD - Heili Meibaum

Aitäh, Heili selle armsa kingituse eest! Loetud sai Heili Meibaumi debüütluulekogu. Mul käib kõik vist tagurpidi, enne loen uuemad raamatud ja pärast vanemad. Isegi triloogiaga on nii juhtunud. Aga põnev ongi, kuigi luuleraamatute puhul ei ole vahet. Lihtsalt vahe on selles, et see luuleraamat on mu kõige lemmikum Heili kolme ilmunud luuleraamatu hulgast. Lugesin seda mitu õhtut, ei tahtnud korraga kõike sisse ahmida. Ilmselt loen seda veel millalgi, sest neid luuleraamatuid, mis mulle korda lähevad ja mille taset ma tugevaks pean, loen korduvalt. Kui üldse millegi kallal norida siis need kaldkirjas tekstid seal luuletuste lõpus pole üldse vajalikud, need pigem võtavad selle salapära ära ja reedavad ridade vahele jäänud teksti. Aga see on pelgalt minu arvamus. Samas küsiks miks need seal üldse on? Nende "arvelt" saaks pigem luuletustele pealkirjad panna. Sisukorda sooviks nii väga-väga. Muu koha pealt olen kõigega nõus, ka sellega kuidas Heili abikaasa maalid teksti sulanduvad. Kõik on korrektne. Minu lemmikluuletusteks on luuletused, mis asuvad antud lehekülhgedel: 40, 55, 70 jne ... Neid on veel ja veel, aga just nende lehekülgede numbrid salvestusid lugedes mällu. Poetess Meibaumi loome kajastab ka meie ühiskonna pahupooli, mis on aus ja otsekohene, sest ega kõik siin ilmas ei olegi ilus ja värviline. Jätkuvalt naudin ma ka seda sõnade mängulisust ja kompat, mis teeb luuletusest luuletuse. Kõik on paigas, autor tunneb luuletehnikat. Seda ei ole vaja õppida, see tuleb seest, andekusest või loomulikust intelligentsist. Luuletajaks halaka ei saa, selleks sünnitakse. Lihtsalt mõnel jooksevad read paberile noorena, mõnel vanemas eas, aga need on kogu aeg meie sees. Sündiud luuletaja eristub neist, kes pastakast luulet välja imema hakkavad. Sündinud luuletaja luulel on hing sees. Ma tean millest räägin, sest minu luuleväravad avanesid juba 4 aastasena, pärast vanavanaema surma ja mul on luulestaaži tänaseks 50 aastat ehk pool sajandit. Heili, mul on nii hea meel, et oma annet jagad, ära väsi jagamast. Siirad ja suured tänud raamatu eest! Ja raamatu tutvustus. Heili Meibaumi debüütluulekogu „Verbaliseerunud pisarad” on segu meie kummalise aja peeglist vastu vaatavast maailmavalust, paradoksidest, märkamistest, kaduvusest, ilust ja võlust, mõtisklustest oleva ja tuleva ainetel. Luulekogu jaotub rubriikidesse - pisar, ajavahe, isamaaline, märkamisi, piiripealne, kole valus, ulme, rõõmupisar.5. detsember 2025. Vana-Rääma

SÕNASÖÖJA - Heili Meibaum

Ja loetud sai ka Heili Meibaumi järgmine luuleraamat. Tal on neid ilmunud 3 ja minul on loetud ning olemas 2. "Sõnasööja" on taas hea pealkiri, mitmemõtteline. Kui luuletusest leiab mitu mõtet on see juba ise hea näide ja fenomenaalne lähenemine luulekunstile. Ma ise armastan öelda, et ma ei ole sõnasööja aga tähenärija olen küll :) Oi, kuidas mul meeldib neid krõmpsutada! Eelmist Heli Meibaumi luuleraamatut arvustades ei puudutanud ma üldse Mait Meibaumi illustratsioone. No olen ta luulest nii vaimustuses, et ei tulnud lihtsalt meeldegi. Või siis lähevad selle luuleraamatu illustratsioonid mulle rohkem korda. Eba kumba. Või mõlemat. Aga Mait Meibaumi illustratsioonid ja Heili Meibaumi luuletused loovad ühise koosluse, täiendavad teineteist väga hästi. Selline võimas sünergia vaatab siit vastu, nagu oleks inimesed terve elu astunud ühte teed. Silmadel on minu elus suur roll, vaatan elus inimeste silmi ja ka portreesilmi. Vaatan otse hingepeeglisse.Siin on silmi. Näen nende sisse. Ja siin on ka ühiskonnakriitilisemat luulet, mis mulle väga korda läheb. Ega elu ei ole üksnes ilus ja lilleline ja ma tohutult austan, kui autor julgeb luuletuseks köita ka meie ühiskonna pahupooled, sest see ongi elu, pahupool on üks suur osa meie eluraamatust. Kui oleks kõik ainult mesimagus ja lilleline, siis oleks eksiteerimine ka kuidagi imal. Ikka peame otsima ja leidma tee, mis on meile astumiseks antud. Me ei pea kõndime teiste jälgedes, sest need on teiste jäljed, teiste tee, mis meid võib viia üldse eksiteele. "Mis maa see on" on väga aus ja lausa füüsilist valu tekitav luuletus. Aga ka õiglane ja appikarjuv. Täiesti aktuaalne ja igapäevane, ent ometi läheb see luuletus mulle väga korda ja hinge. Julgen julgelt anda soovituse selle luuleraamatu lugemiseks! Aitäh, hea Urmas, et kinkisid! Aitäh, hea Heili, et luuletad! Ja nüüd kopeerin tutvustava teksti. "Sõnasööja"pakub mitmekihiliselt maitsestatud mõtteteri, olles jätkuks luulekogudele "verbaliseerunud pisarad" (2021) ja "elumõttelõngakera" (2022). Leidub krõbedat ja soolast, kohati teravaid piprapuruseid kohti, aga ka mahedamaid maitseid ning magustoitu, peegeldusi lähemast ja kaugemast aegruumist. Raamat räägib nii sõnade söömise kurvastavast pahest, aga ka sõnadest, mis võiks olla hingetoiduks. Viimaste poole tasub püüelda. Kujundus on taotluslikult must-valge, piirdudes kunstilehtedel detailidega vaid ühe mehe ja ühe naise portreedest. Miks just nii ja mitte teisiti, jäägu lugeja avastada ja osalt eelmiste raamatute vihjeist järeldada. 24. november 2025. Vana-Rääma

ELUMÕTTELÕNGAKERA - Heili Meibaum

Nagu ma ennegi maininud olen, on luuleraamatutel minu öökapil eelisjärjekord. Nii on olnud ja nii ka jääb. Ma armastan luulet iga oma keharakuga, võib lausa öelda, et luule on mu eluarmastus. Vaadake, et te kallutatult ei mõtle, ikka väikese tähega luule :) Ok-ok, aga ma igaks juhuks mainin siia juurde kohe ka, et olen 100% hetero. Mine neid blogi lugejaid tea, hakkavad äkki veel sildistama ka. Nüüd kaldusin teemast kõrvale aga ma lihtsalt pidin. Eile õhtul hakkasin siis pusima elumõttelõngakera. Oi, no oli hea pusimine. Ausalt. Jah, eile kui hea Urmas mulle selle luuleraamatu kinkis, mainis ta, et ma olen luulekriitik. Kriitikuks ma ennast siiski ei pea, aga lembesõnadega kiitma ka ei hakka, kui loen luuleraamatut ja see ei sisalda luulet. Elumõttelõngakera sisaldab. Üleni sisaldab. See on kaugelt üle keskmise luuleraamat. Väga hea luuleraamat! No on. Lugege ise. Luule on ju nagu miniromaan, sellel peab olema sissejuhatus, sisu ja lõpp. Kompa peab paigas olema. Egas sõnade rittaladumine ei tee sõnaderägastikust luuletust. Kui teid huvitab sügavam luuleolemus, siis lugege häid luueraamatuid ja ühte ma soovitan kohe, sellest ma hetkel blogin ka. "Elumõttelõngakera-" vaadake kui poeetiliselt pealkiri juba kõlab, see on luuletus omaette. Lisaks poetess Heili Meibaum mängib sõnadega ja mängib osavalt ning vilunult, lõpuni välja, ei jäta luuletust lõpetamata, vaid võtab teema kokku omal viisil, vaimukalt ja üllatavalt. Lõpupuändid on omaette luuletused. Luuletus võib koosneda ka vaid mõnest sõnast. Kui sa ikka tunned hea luuletuse ära ja oskad head luulet kirjutada siis sa oskad seda ka tunnetada. Igale ühele ei ole antud. Ma igaks juhuks ei hakka ühtegi luuleraamatut siin välja tooma, aga olen lugenud ka selliseid raamatuid kus 80 minitekstist koosnevas raamatus on umbes 10 luuletust, teised on lõpetamata sõnaderägastik, milles puudub elu, milles puudub eluvaim, luule. Ma ei hakka siin ridu välja kirjutama, sest need ei jääks nagunii tulbana, nagu luuletusele kohane, sest mu blogi lihtsalt ei võimalda seda, aga ma mainin, et mu lemmikluuletused paiknevad lehekülgedel 85,86 jne... neid on palju. Väga palju vaimukat ja kergelt sotsiaalkriitilise alatooniga luuletusi, mis jätavad ridade vahele mõnikord isegi rohkem kui ridadesse endisse. Aitäh selle luuleraamatu eest! Aitäh, Heili, et kirjutad! Soovitan seda raamatut lugeda! Nagu pealkirjast aimdub, keerleb raamatu sisu inimolemise väärtuse ja mõtte ümber. Mis annab või võtab sisukuse, mis kaob, mis jääb, millele tasub toetuda. Raamat kutsub kaasa mõtlema, peeglisse vaatama ja kohati üsna keerulisi küsimusi esitama. Luulekogu jaotub rubriikidesse: elu, aeg, hargnemine, ilmaga ja ilmata, silmitsi, värvid, pahempidine silmus. Mõttelõngad seovad meie veidra muutliku aja valusid ja võlusid, paradokse ning oleva ja tuleva hapraid lõimesid. Raamatu illustratsioonideks on fragmendid minu abikaasa Mait Meibaumi maalidest.22. november 2025. Vana-Rääma