SÕNASÖÖJA - Heili Meibaum

Ja loetud sai ka Heili Meibaumi järgmine luuleraamat. Tal on neid ilmunud 3 ja minul on loetud ning olemas 2. "Sõnasööja" on taas hea pealkiri, mitmemõtteline. Kui luuletusest leiab mitu mõtet on see juba ise hea näide ja fenomenaalne lähenemine luulekunstile. Ma ise armastan öelda, et ma ei ole sõnasööja aga tähenärija olen küll :) Oi, kuidas mul meeldib neid krõmpsutada! Eelmist Heli Meibaumi luuleraamatut arvustades ei puudutanud ma üldse Mait Meibaumi illustratsioone. No olen ta luulest nii vaimustuses, et ei tulnud lihtsalt meeldegi. Või siis lähevad selle luuleraamatu illustratsioonid mulle rohkem korda. Eba kumba. Või mõlemat. Aga Mait Meibaumi illustratsioonid ja Heili Meibaumi luuletused loovad ühise koosluse, täiendavad teineteist väga hästi. Selline võimas sünergia vaatab siit vastu, nagu oleks inimesed terve elu astunud ühte teed. Silmadel on minu elus suur roll, vaatan elus inimeste silmi ja ka portreesilmi. Vaatan otse hingepeeglisse.Siin on silmi. Näen nende sisse. Ja siin on ka ühiskonnakriitilisemat luulet, mis mulle väga korda läheb. Ega elu ei ole üksnes ilus ja lilleline ja ma tohutult austan, kui autor julgeb luuletuseks köita ka meie ühiskonna pahupooled, sest see ongi elu, pahupool on üks suur osa meie eluraamatust. Kui oleks kõik ainult mesimagus ja lilleline, siis oleks eksiteerimine ka kuidagi imal. Ikka peame otsima ja leidma tee, mis on meile astumiseks antud. Me ei pea kõndime teiste jälgedes, sest need on teiste jäljed, teiste tee, mis meid võib viia üldse eksiteele. "Mis maa see on" on väga aus ja lausa füüsilist valu tekitav luuletus. Aga ka õiglane ja appikarjuv. Täiesti aktuaalne ja igapäevane, ent ometi läheb see luuletus mulle väga korda ja hinge. Julgen julgelt anda soovituse selle luuleraamatu lugemiseks! Aitäh, hea Urmas, et kinkisid! Aitäh, hea Heili, et luuletad! Ja nüüd kopeerin tutvustava teksti. "Sõnasööja"pakub mitmekihiliselt maitsestatud mõtteteri, olles jätkuks luulekogudele "verbaliseerunud pisarad" (2021) ja "elumõttelõngakera" (2022). Leidub krõbedat ja soolast, kohati teravaid piprapuruseid kohti, aga ka mahedamaid maitseid ning magustoitu, peegeldusi lähemast ja kaugemast aegruumist. Raamat räägib nii sõnade söömise kurvastavast pahest, aga ka sõnadest, mis võiks olla hingetoiduks. Viimaste poole tasub püüelda. Kujundus on taotluslikult must-valge, piirdudes kunstilehtedel detailidega vaid ühe mehe ja ühe naise portreedest. Miks just nii ja mitte teisiti, jäägu lugeja avastada ja osalt eelmiste raamatute vihjeist järeldada. 24. november 2025. Vana-Rääma