Kui sa oled mõningad tunnid pidanud paigal istuma, on päramine aeg ennast liigutama minna. Tegimegi 5 km ära. Kuidagi nii kiireks on päev kujunenud, et ma pole isegi tuld ahju jõudnud teha, aga samas eile hommikul kütsin ja mul on veel 20 soojakraadi toas. Vaatan. Liikusime kesklinnas ja Räämal ka. Mõnus on, sest lund enam Pärnus ei ole, õnneks. No juba homseks võib tagasi olla, aga ega mina seda talve ei igatse. Ma ei tea ka mis on sügismasendus, sest tegelen asjadega, mis ei pane grammigi sügist masendavana nägema ega tundma. Tegele sina ka. Ausalt öeldes ma ei ole kunagi aru saanud miks sügiskaamos masendust või lausa depressiooni tekitab. nagu väidetakse. Ma usun, et kõik on meie enese sees, sealt see kõik ka algab. Kui ma niisama kodus konutaksin ning pidevalt maailma ja valitsust kiruksin, ilmselt muutusksingi äkki depressiivseks? No ei tea. No ei tahagi teada. Meeleolu on mõnus, enesetunne ka üldiselt. Blogin selle blogipostituse ära ja tegelikult peaksin ühe veel kirjutama. Vaatan. Olge ka teie rõõmsad, õnnelikud ja tegusad, siis tunnete samamoodi nagu mina- et pole olemas depressiivset aega, kõik on vaid meie endi ajusagarate vahel kinni. Olge terved! 22. november 025. Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar