Siin on üks raamat, mida ei saa ega ei tahagi ühe hingetõmbega läbi lugeda. Lugesin seda mitu nädalat lausa, sest üle paarikümne lehekülje korraga ma ei lugenud, meelega ja heameelega. Tõsi on seegi, et ma muudkui kõnnin kirjanik Karl Ristikivi radadel, kes sündis Sipkta talus, Uue-Varbla asunduses, Saulepi vallas, Varbla kihelkonnas, Läänemaal. Ta suri küll 19. juulil 1977. aastal Rootsis, Solnas, aga ta urn tuhaga toodi 15. septembril 2017. aastal Eesti Kirjanike Liitu ning maeti 28. oktoobril 2017. aastal Paadremaa kalmistule. Karl Ristikivile püstitati 1987. aastal mälestusmärk Varblas. Tartus tegutses Karl Ristikivi muuseum Tähtvere linnaosas aadressil Hermanni 18 aastail 1987–2007.[6] 2003. aastal kavandati ka Uue-Varbla mõisa eraalgatusel Ristikivi muuseumi. Ühesõnaga Vikipeedias on piisavalt infot tema elutee kohta, uuri ise lähemalt. Mina nautisn lugemist, sest selliseid raamatuid suudab ja oskab kirjutada üksnes tark inimene. Teema on ka väga spetsiifiline, ulatub 14. sajandisse ning tegevus toimub põhiliselt Toskaanas ja peategelaseks on jumalakartlik piiga, lihtne ja kirjaoskamatu pühak, kes suudab muuta maailma. Nii võtaksingi sisu kokku. Ise nõuka ajal sündinud ja kasvanud inimesena paelub mind väga jumalakartlike teema, mis justkui nõuka ajal oleks tabu olnud. Oligi. Igal juhul põnev lugemine ja tark raamat. Võta kätte ja loe sinagi. Nüüd kopeerin siis ka sisututvustuse. Katarina, kellele kord oli valu teinud, kui Niccola Giannelli oli kasutanud vandesõnu, ei pannud nüüd enam tähelegi, missuguse sõnastusega vana krahv oma tõotuse andis. Selle sisu oli tähtsam kui vorm, ja polnud põhjust hakata arutama, missugune samm vana kirikuründaja ümberpööramisel pidi olema esimene.
Räägitakse, et Francesco Saracini pidi auväärset isa Benedettot mööda kloostriõue taga ajama, et temalt lepitust otsida, sest viimane oli kindlas arvamises, et krahv tuli kurjade kavatsustega. Sellest võib järeldada, et isa Benedetto ei olnud Sienas eriti armastatud ja et Saracinid talle vahest põhjuseta viha ei kandnud. Aga selle lõpus oli igatahes ühe vana ja paadunud patustaja pöördumine ning nüüdsest peale ei seisnud vanahärra enam eemal, kui Katarina sõbrad ta tuppa kogunesid, vaid viibis sageli nende keskel. Vaatamata oma muutunud meelelaadile, oli ta siiski veidi reserveeritud jutlustajavendade suhtes, kes järjest suuremal hulgal Katarinat külastasid. Seda isalikumalt suhtus ta aadlinoormeestesse, nagu Neri või Francesco Malavolti. Eriti viimane muutus talle südamelähedaseks, sest tuliseloomuline noormees, kelle süda ja suu alati asusid väga lähestikku, näis talle meenutavat ta enda noorust. Ta oli sellepärast niisama kurb kui Katarina, kui Malavolti külaskäigud äkki katkesid.
Ja siis ilmus ta ühel päeval jälle Saracini majja, otsides seekord üles vana krahvi. Ta oli kahvatu ja õnnetu näoga ega teadnud, kust otsast juttu alustada.
Karl Ristikivi ajaloofilosoofiliste romaanide sarja biograafilise triloogia avateos jutustab 1347-1380 elanud ja 1461 pühakuks kuulutatud Caterina Benincasa eluloo.
Triloogia järgmised romaanid on «Rõõmulaul» ja «Nõiduse õpilane». 15. oktoober 2026. Vana-Rääma
