Täna kell 18.00 kogunes rahvas Raeküla Vanakooli Kogukonnakeskusesse Meibaumide pereansambli kontsertmõtisklusele "Keelest ja meelest," kus pereema Heili Meibaum mängis flööti ning muusikapalade vahele luges oma luulet. Peretütar Marta Meibaum mängis viiulit ning pereisa Mait Meibaum saatis neid klaveril. Kõlasid: Gerog Friedrich Händeli - La Rejouissance, William Corbett - Triosobaat nr 1 G-duur, Largo-Vivace-Grave-Presto, Johann Sebastian Bach - Aaria Goldbergi variatsioonides, Johann Sebastian Bach - Sonaat viiulile e-moll, Allegro-Adaigo ma non tanto, Wilhelm Popp-Cantilena, Margo Kölar - Martale, Hillar Kareva-Tuuled/Idatuul. Läänetuul., Tõnu Kõrvits-Unistus, Raivo Kõrgemägi-See väike maa ja Juhan Aavik-Hoia, Jumal, Eestit. Aitäh kutsumast, hea sõber Urmas! Oli väga hingestatud kontsert ja üks selle aasta suuremaid muusikaelamusi minu jaoks. Viiulipiiga Marta on geenius. Mulle väga meeldis ka Heili Meibaumi luuleesitlus, see oli veenev ja mõnusalt sügavamõtteline, luulelisest kaootiline, sõnamänguline ja mõtlemapanev. Andeka inimese andekad read. Raamatu lugemiseni jõuan ma ka varsti, sest hea Urmas kinkis mulle Heili luuleramatud;"Sõnasööja" ja "Elumõttelõmgakera." Ootan juba põnevusega lugemist. Filmiklippe ma ei teinud, nagu Heili palus aga blogi tarvis mõned jäädvustused pildistasin ikka. Olgugi, et üritus tundus rohkem kogukonnakeskne olevat, vähemalt mulle jäi selline tunne, tänan ma siiralt Urmas Saardi, et ta meid pojaga kontserdile kutsus. Mina omakorda kutsusin ka naabrinaise kaasa. Loodan väga, et sellest pahandust ei tule, et me kontvõõrastena majja saabusime. Ka Germo on positiivselt meeletatud ning tema lemmik oli viiulitüdruk Marta. Terve tee bussiga koju sõites muudkui pajatas. Mina isiklikult polnud Vanakooli hoones aastakümneid käinud. Kunagi väga ammu, vähemalt 20+ aastat tagasi, kui ma veel luuleklubisse "Luuletaeva -Latern" kuulusin, oli seal meil üks etendus. Aga siis vedas luuleklubi varalahkunud Maire Haas, luuletajanimega Tulilill, minu hea sõbranne. Ilusad mälestused jäävad sellesse aega ja tänane kontsert elavdas ka need. Veel läks mulle väga hinge kuidas poetess Heili Meibaum rääkis ka käimas olevast Eesti Raamatu Aastast. Ta mõtestas selle loosunglause nii kenasti lahti, jätsin omast arust meelde, aga nüüd blogides on kadunud... aga aitäh sellegi poolest. Raamatul on minu elus suur ja kandev roll, sestap iga raamatuga seoduv nüanss, toiming, tõlgenudus, väide, jmm...poeg mu hingesügavustesse. Kui vaid saaks, laseks poetessil oma sõnu korrata ja õpiks pähe. Igal juhul imeline õhtupoolik, mis jääb kauaks meeli paitama. Suur-suur aitäh! 21. november 2025. Vana-Rääma
P.S. See foto, millel oleme mina, mu poeg ja naabrinaine, on fotograaf Urmas Saardi tehtud.
