Möödunud öösel sain loetud mammutjutustuse "Hüüdnimi eestlane 1," mis on sarja esimene raamat. Tänaseks on kirjanik Harry Raudverel selle sarjaraamatuid ilmunud juba 4 osa, aga kahjuks ma ei leia kusagilt enam 2 osa, tahaks nii väga kohe edasi lugeda ja seda sarja omada. Tegu on tõesti mahukate raamatutega ning antud raamatus on suisa 660 lehekülge lugemist. Tunnistan, et kui mulle see 2017. aastal kingiti, jäi lugemine poolikuks. Millegipärast ei tahtnud haakuda. Aga no nüüd, 6 aastat hiljem võtsin raamatu uuesti kätte ja väga meedis. Isegi väga-väga. Olgu öeldud, et see raamat kõneleb nõuka ajast, tolleaegsest elust Venemaal ja Eestimaal. Peategelane Toomas Jugapuu suunatakse Venemaale tööle ja raamat lahkab peensusteni lahti tolle aja elu, korruptsioonid ja mahhinatsioonid, valed ja võlud, Venemaa räiged roimad ja allilma tegevused. Toomas Jugapuu on ise üks paras pervert või koguni seksuaalmaniakk, kes paneks kõike pandavat ja ta teeb ka pmst seda. Haige tüüp, mis tõsti jätab eestlase halba valgusesse ja seda paljus mõtteis. Jah, ka mina olen nõuka ajal kasvanud, aga ma arvan (mitte üksnes ei arva), et tänapäeva noored ei loe sellist raamatut meelsasti, olen palju saanud tagasisidet. Ei huvituta enam lähiajaloost, kuigi raamatu tutvustuse algus väidab vastupidist või noh ma ei saa üldistada, inimesed on erinevad. Mind ennast näiteks küll huvitab igasugune ajalugu, ka keskaeg. Siin oli väga palju äratunmist ja mina ei saa öelda, et mul oleks raske lapsepõlv olnud, vastupidi, väga tore oli. Antud tegelased külastavad isegi mu lapsepõlveküla Kablit. Aga enamjaolt toimub ikkagi tegevus Venemaal. Eriti põnev on see episood, kus Toomas Jugapuu satub taga Venemaale ning seab ohtu oma elu ning on sunnitud ka mõned tegelased maha põmmutama, ehk siis raamatus on kõike, ka kriminaalseid sugemeid. Üleküllastus on seksuaalaktidest, no ausõna, see on ülepakutud, sest ükski eestlane pole poolt ka nii tempermentne kui venelane. Haige värk. Loll mees, rumal ja haige. Aga ometi on raamat loetav ja mul on plaanis kõik 4 osa läbi lugeda. Aga nüüd kopeerin ka raamatupoe lehelt tutvustuse: Minu lapsed on korduvalt küsinud, kuidas te seal nõukogude ajal ikkagi elasite. Sellele küsimusele ei ole ühest vastust. Nii palju, kui on tolle aja inimesi, nii palju on ka erinevaid kogemusi. Olid erinevad ajad ja kombed. Erinevad ametid ja arusaamad. Mina ei ole oma silmaga näinud stalinismi kuritegusid ega tundnud repressioone. See oli siis juba ajalugu. Mina nägin teistsugust Nõukogude Liitu. Nägin riiki, mis sõi iseennast sabast ning sedagi, mis selles riigis kiiva kiskus.
Nõukogudemaal võis leida kõike. Oli taevani küündivat ülekohut ja hukutavat lauslollust. Oli kurbust ja leina ning armastust. Oli asju, mida oli sõnadegagi võimatu seletada, ja asju, mis olid sõnadetagi selged. Inimesed elasid vaatamata igapäevastele raskustele, ja uskusid. Uskusid helgemat tulevikku ja vihkasid sõda. Kuid üks on kindel. Need, kes austasid tööd, kellel oli pea õlgadel ja käed ei kasvanud tagumikust välja, need elasid tolle aja kohta hästi. Eriti veel siis, kui ei ületatud õhkõrna punast joonekest, millest üleastumine oleks esile kutsunud
riigi pahameele.
Raamatu “Hüüdnimi Eestlane” tegevus põhineb tegelikkuses aset leidnud sündmustel. Ka nii elati. Kui keegi lugejatest peaks end samastama mõne tegelaskujuga, siis lohutage end teadmisega, et tegemist on ilukirjandusliku teosega. 28. detsember 2023. Vana-Rääma
