Loetud sai poetess Julia Legatavitšute debüütraamat "Armastus kõndis meist mööda." Julia värsid jäid mulle silma pikkade aastate eest Poogen.ee saidil. Sealt algas ka meie suhtlemine. Mul on siiralt hea meel, et ta otsustas viimaks need raamatuks köita. Nagu eessõna autorid Urmas Lattikas ja Lauriito mainisid, on Julia luule naiselik ja õrnutsev. Minu jaoks isegi äraolev ehk eemal viibiv. Jah, Julia palus ka minul eessõna kirjutada, aga kahjuks ma ei saanud sellega hakkama, olen ilmselt liiga enesekriitiline, praegu juba suudaks. Aga seekord läks nii. Aitäh usaldamast! Kuna ma ei ole oma blogi korda saanud, ei hakka ma luulenäidet sisse trükkima (jääb pika joruna), lisan oma lemmikluuletusega foto. Aitäh, hea Julia selle elamuse eest! Jään uusi raamatuid ootama! Rahva raamatu lehelt kopeerin siia info: Julia Legatavitšute esimene luulekogu "Armastus kõndis meist mööda" on teekond läbi armastuse mitmetasandilise olemuse. Siit leiab end alasti kiskunud vastuolulisi tundeid salajastest igatsustest, laenatud õnnest, pettumustest ja lootustest. Südaöiseid sisevaatlusi. Sõnu, mis jäid ütlemata. ----------
"Nii naiselik, isiklik, eepiline, nukker, kaunis, sügav, aimamisi. Puudutas ja kõnetas mind."
Urmas Lattikas
----------
"Väikeste Tüdrukute siirast ja puhast luulet on võimatu arvustada. Päevikut, millesse on peidetud varjatumad mõtted, haigetsaamised ja kuivanud pisarad, salajased unistused ja muinasjutud, ei saa ju kritiseerida? Võib olla vaid tänulik, kui tekib võimalus heita pilk sellesse võlumaailma, kus ümbritsev ilu ja valu saab läbi tundliku tõlgendaja sõnadeks. Luuleks, mille malbe erootika on kirglik, kuid leebelt endasse mähkiv, õrnusega vallutav."
Lauriito 10. märts. 2021. Vana-Rääma
