VARJU ALL - Siiri Laidla

Loetud sai Siiri Laidla romaan "Varju all." Tundub et ka suvel ei tule mul lugemispausi. Ei oska enam üldse ilma raamatuta magama jääda. Tegelikult oleneb raamatust, mõnda ma ei suuda üle paarikümne lehe korraga lugeda ja mõne loen ühe õhtuga kaanest kaaneni läbi. Oleneb kas raamat haarab, köidab või üleüldse. Muidugi tempo paneb ka asja paika, sest osad raamatud on hoogsamad, osad niiöelda ajaviiteromaanid, viidavadki aega. Siiri Laidla romaane olen ennegi lugenud, aga see siin tekitas suurt segadust, sest tegu on lühiromaaniga aga tegelasi on mitme romaani jagu. No ei saa, ikka tuli uuesti ja uuesti hakata lugema kellest jutt käib ja ma usun, et sellega jäi nii mõnigi infokild poolikuks või uduseks. Kirjanik alustab igat peatükki (vihje pealkirjale ka) teatud tegelase kirjendamisega ja neid tegelasi on tõesti üliliigapalju. Ei saanudki seda romaanile omast kompaktsust kätte, kõik jäi harali ... valgub igalt poolt üle äärte. Jah, eks meil kõigil ole paremaid ja halvemaid raamatuid ning iga lugeja on ka erinev, kes eelistab üht stiili ja kes teistsugust. See stiil lihtsalt ei ole mulle sobilik.Nii ongi. Blogin alati ausalt. Ma küll ei julge väita kas mu kriitika konstruktiivsena kõlab, aga ma ei saa kiita ka raamatut, mis minu jaoks on toores ja ei haaku. Samas ma tean, et kirjanik Laidlal on ka väga häid raamatuid. Aga eks otsustage ise, kas tegu on armastusromaaniga (mida ma siit ostsisin tänu raamatut tutvustavale tekstile) või sulaselge (puht füüsilise ja ka vaimse) hooramisega, millel pole armastusega mingit pistmist. Seekord siis nii. Austus kirjanikust kolleegi vastu jääb alles. Kopeerin ka raamatut tutvustava teksti. VARJU ALL on psühholoogiline armastusromaan tänapäeva Eesti ühiskonnast - laste, nende vanemate ja õpetajate keerulistest omavahelistest suhetest, toimetulekust ja siseheitlustest. Lugeja ette ilmub toredasti koonduv galerii inimsaatusi, mis küll nii erinevad, samas aga üksteisega otsekui nähtamatute niitidega seotud, justkui asuksid nad ühe varju all: õpetajad, kunstnikud, lihtsad maainimesed... Huvitav on märkida, et ehkki romaani Varju all adressaatideks on täiskasvanud lugejaid, on paljud tegelased lugejatele juba tuttavad Siiri Laidla noorsoojuttudest Pärnaõietee, Pärnaõietee II ja Pärnaõietee III. 20. juuli 2026. Vana-Rääma

LAVASTAJA - Siiri Laidla

See on kirjanik Laidla romaanidest kolmas, mille läbi lugesin. Vähemalt bloginud raamatutest olen, sest ega kogu elu jooksul läbi loetud raamatute kokkuvõtet mul siin blogis ei ole. Nii nagu iga autori puhul mõni raamat kõnetab vähem, mõni rohkem. "Lavastaja" mulle meeldib väga, sest see on psühholoogiline romaan. Minu lemmikžanr. Olgugi, et peategelase näol on tegu ebastabiilse endise koorijuhiga, kes kohati on nii juhm, et paneb mõtlema kuidas ja kuskohast ta selle hariduse üldse sai. Tundub, et ta tütred, kellega tal head suhet ei ole, on ka temast targemad. Samas on ka teine peategelane, kelle näol on tegu erudeeritud lavastajaga, kes küll huvikorras veel lavastab, on samasugune ebastabiilne tegelane. Natuke häiribki just see nagu oleks loomeinimesed peadpidi pilvedes ja kohtlased, mis on vale. Ei ole ikka küll. Aga seda raamatut lugedes just sellised karakterid autor välja toob. Uhh! Samas süžee on hästi üles ehitatud, on sündi, on surma, on seksi. On ... Mina lugesin selle 407 leheküljelise raamatu vaid mõne õhtuga läbi, sest haaras mind. See ongi oluline. Miski ei veninud, kõik kulges tempokalt. Ja jätkuvalt kiidan kirjanik Laidla sõnavara, sest see on rikkalik. Igal juhul oli sisukas ja haarav lugemine. Aitäh! Keskikka jõudnud Eret on tammumas ummikteel. Juhuslik kohtumine kunagi tuntud, nüüd vananeva üksildase lavastajaga lisab naise ellu värsket hingust ning avab uusi väljavaateid. Ent kas me tegelikult ikka soovime seda, millest unistame? Kas oleme kindlad, et lavastame stseene oma elust ise? Või leidub kuskil Suur Lavastaja, kes ainsana otsustab, kas osaleme draamas või tragikomöödias? Kes ainsana teab, millal on õige aeg tõmmata ette eesriie? 16. veebruar 2026. Vana-Rääma

PARDIKE JA MOONIÕIS - Siiri Laidla

Loetud sai Siiri Laidla romaan "Pardike ja mooniõis." tegu on siiski täiskasvanuetele mõeldud romaaniga, lastel ma seda küll lugeda ei soovita. Olgugi, et sellel autoril on enamuses ilmunud raamatutest just lasteraamatud, kirjutab ta ka täiskasvanuetele ja see on tema teine romaan, mille ma läbi lugenud olen. Romaane kirjutatakse väga vähe, mis on mu lemmikžanr proosas, aga Laidla kirjutab. Enamus meie enda autoreid, kes väidavad, et kirjutasid järgmise romaani, kirjutavad tegelikult jutustusi ja ainult jutustusi, neil žanritel on ikka väga suur vahe. Viige ennast kurssi. Antud raamat on küll minu lemmikžanris kirjutatud ja kahtlemata on kirjanik Laidlal rikkalik sõnavara, aga mind häirisid seda raamatut lugedes need ülipikad kirjeldused, mis panid vahepeal isegi unustama millest süžee kõneleb. Ma ise leian, et need pikad kirjeldused ei anna midagi juurde, pigem venitavad teksti pikemaks, seega väldin. Piisab paarist lausest kirjeldamiseks. Ja noh, see kalmistusseiklus, piinlik hakkas, no ausõna ... ei taha isegi mainida, lugege ise. Ühesõnaga naudin antud kirjaniku sõnavara aga see raamat ei lähe mu lemmikute hulka. Kogu austusest kirjaniku vastu ütlen, et mõne seiga võiks kirjutaamta jätta, mina olen niivõrd empaatiline inimene, et mul hakkab lugedes lausa halb, eriti kui tegu on kalmuaia rahu rikkumisega, rüvetamisega. Vabandust, aga vastik! Ja vanuritel peaks ikka juba mõistus peas olema. Ja nüüd kopeerin raamatut tutvustava teksti. Romaani tegelasteks on erinevas vanuses inimesed kooliõpilastest pensionärideni, nende rõõmud ja mured on ühtaegu tavalised ja samas nii ainulaadsed - nagu meil kõigil. Värvikaks mustriks põimuvad tegelaste elusaatused pakuvad muhedaid muigeid, kaastunnet ja nukrat äratundmisrõõmu. Toimuva üle peab valvet elutarkusest pakatav tõupuhas krants František, kelle õpetussõnad perepoeg Velvole kõlavad nii: "Peaksid endale selgeks tegema, mistarvis sa tegelikult õpid. Mina näiteks tean alati, mistarvis paremaid palukesi peidan ja matan. Nii tee sinagi: haridus on nagu peidetud kont, mida tulevikus võib vaja minna!" 22. aprill 2025. Vana-Rääma

NÕGESNURME - Siiri Laidla

Öösel sain loetud Siiri Laidla romaani "Nõgesnurme." Mulle meeldib üle kõige just romaane lugeda ja ka ise kirjutada. Romaane on vähe, sest enamus autoreid kirjutab siiski jutustusi. Neil kahel kirjandusžanril on vahe vahel, 2 täiesti erinevat žanri. Kahjuks tänapäeval paljud (isegi autorid ise) ei tee neil vahet ning reklaamivad, et neil sai järgmine romaan valmis. Ei ole ikka nii küll! Soovitan ennast kurssi viia, kes veel ei tea mis vahe neil on. Muide, minul on kõik romaanid, vaid üks jutustus on pooleli, ehk ilmub kunagi. Siiri Laidla "Nõgesnurme" on nagu kaasaegne "Kevade" raamat, sest mitmel korral seda sisukat ja mahukat romaani lugedes leidsin ennast just "Kevadet" lugemast. Ilmselt on see raamat või koguni film olnud autori inspiratsiooniallikaks. Mõnikord me ise ei teagi kuidas üks ja teine kugu meie loomet mõjutab. Kindlasti ei ole tegu plagiaadiga, kuigi osad seigad võivad klišeena kõlada. Uusn, et autor on taotluslikult need teosesse põiminud. Aga kirjanik Laidlal on rikkalik sõnavara ja ta kasutab seda kenasti, noid sõnauselt tulnud sõnu, mida meie ise, - eesti inimesed - oleme välja pakkunud. See kogupere romaan on loetav kõigile, süžee on pisut psühholoogiline ja õrnas eas noorukite hingeelu puudutav. Soovitan lugeda kogu perel ning ka puberteedieas noorukitel. Miks ka mitte meestel. Aitäh selle ladusa, lihtsa ja loetava ning akasahaarava emoytsiooni eest! Nüüd kopeerin ka raamatupoe lehelt tutvustuse, nagu ikka. Soovitan lugeda! Kui Juljuse suhted kasuisaga ei suju ja ta tervis halveneb, saadetakse teismeline poiss elama maale vanavanemate juurde, et ta saaks rahulikus ümbruses ja väikses koolis oma haiget südant turgutada. Loodetud rahulikku kulgemist Julli jaoks aga ei tule. Seda „segab“ uus klassiõde Maria, kes on koos oma vaibakunstnikust emaga asunud elama lähedalasuvasse vanasse talusse. Selgub, et süda võib valutada mitte üksnes haiguse, vaid ka tüdruku pärast ... „Nõgesnurme“ on eelkõige lugu keerulistest peresuhetest, aga ka armastusest ja vihkamisest ning väikestest rõõmudest ja suurest valust. Juljuse elusündmusi raamistab kirev tegelastegalerii. Oluline tegelane selles loos on ka kauni looduse keskel olev Nõgesnurme talu koos oma asukatega, alates mammast-papast kuni küülikute ja külanõiani. 31. oktoober 2024. Vana-Rääma