PARDIKE JA MOONIÕIS - Siiri Laidla

Loetud sai Siiri Laidla romaan "Pardike ja mooniõis." tegu on siiski täiskasvanuetele mõeldud romaaniga, lastel ma seda küll lugeda ei soovita. Olgugi, et sellel autoril on enamuses ilmunud raamatutest just lasteraamatud, kirjutab ta ka täiskasvanuetele ja see on tema teine romaan, mille ma läbi lugenud olen. Romaane kirjutatakse väga vähe, mis on mu lemmikžanr proosas, aga Laidla kirjutab. Enamus meie enda autoreid, kes väidavad, et kirjutasid järgmise romaani, kirjutavad tegelikult jutustusi ja ainult jutustusi, neil žanritel on ikka väga suur vahe. Viige ennast kurssi. Antud raamat on küll minu lemmikžanris kirjutatud ja kahtlemata on kirjanik Laidlal rikkalik sõnavara, aga mind häirisid seda raamatut lugedes need ülipikad kirjeldused, mis panid vahepeal isegi unustama millest süžee kõneleb. Ma ise leian, et need pikad kirjeldused ei anna midagi juurde, pigem venitavad teksti pikemaks, seega väldin. Piisab paarist lausest kirjeldamiseks. Ja noh, see kalmistusseiklus, piinlik hakkas, no ausõna ... ei taha isegi mainida, lugege ise. Ühesõnaga naudin antud kirjaniku sõnavara aga see raamat ei lähe mu lemmikute hulka. Kogu austusest kirjaniku vastu ütlen, et mõne seiga võiks kirjutaamta jätta, mina olen niivõrd empaatiline inimene, et mul hakkab lugedes lausa halb, eriti kui tegu on kalmuaia rahu rikkumisega, rüvetamisega. Vabandust, aga vastik! Ja vanuritel peaks ikka juba mõistus peas olema. Ja nüüd kopeerin raamatut tutvustava teksti. Romaani tegelasteks on erinevas vanuses inimesed kooliõpilastest pensionärideni, nende rõõmud ja mured on ühtaegu tavalised ja samas nii ainulaadsed - nagu meil kõigil. Värvikaks mustriks põimuvad tegelaste elusaatused pakuvad muhedaid muigeid, kaastunnet ja nukrat äratundmisrõõmu. Toimuva üle peab valvet elutarkusest pakatav tõupuhas krants František, kelle õpetussõnad perepoeg Velvole kõlavad nii: "Peaksid endale selgeks tegema, mistarvis sa tegelikult õpid. Mina näiteks tean alati, mistarvis paremaid palukesi peidan ja matan. Nii tee sinagi: haridus on nagu peidetud kont, mida tulevikus võib vaja minna!" 22. aprill 2025. Vana-Rääma

NÕGESNURME - Siiri Laidla

Öösel sain loetud Siiri Laidla romaani "Nõgesnurme." Mulle meeldib üle kõige just romaane lugeda ja ka ise kirjutada. Romaane on vähe, sest enamus autoreid kirjutab siiski jutustusi. Neil kahel kirjandusžanril on vahe vahel, 2 täiesti erinevat žanri. Kahjuks tänapäeval paljud (isegi autorid ise) ei tee neil vahet ning reklaamivad, et neil sai järgmine romaan valmis. Ei ole ikka nii küll! Soovitan ennast kurssi viia, kes veel ei tea mis vahe neil on. Muide, minul on kõik romaanid, vaid üks jutustus on pooleli, ehk ilmub kunagi. Siiri Laidla "Nõgesnurme" on nagu kaasaegne "Kevade" raamat, sest mitmel korral seda sisukat ja mahukat romaani lugedes leidsin ennast just "Kevadet" lugemast. Ilmselt on see raamat või koguni film olnud autori inspiratsiooniallikaks. Mõnikord me ise ei teagi kuidas üks ja teine kugu meie loomet mõjutab. Kindlasti ei ole tegu plagiaadiga, kuigi osad seigad võivad klišeena kõlada. Uusn, et autor on taotluslikult need teosesse põiminud. Aga kirjanik Laidlal on rikkalik sõnavara ja ta kasutab seda kenasti, noid sõnauselt tulnud sõnu, mida meie ise, - eesti inimesed - oleme välja pakkunud. See kogupere romaan on loetav kõigile, süžee on pisut psühholoogiline ja õrnas eas noorukite hingeelu puudutav. Soovitan lugeda kogu perel ning ka puberteedieas noorukitel. Miks ka mitte meestel. Aitäh selle ladusa, lihtsa ja loetava ning akasahaarava emoytsiooni eest! Nüüd kopeerin ka raamatupoe lehelt tutvustuse, nagu ikka. Soovitan lugeda! Kui Juljuse suhted kasuisaga ei suju ja ta tervis halveneb, saadetakse teismeline poiss elama maale vanavanemate juurde, et ta saaks rahulikus ümbruses ja väikses koolis oma haiget südant turgutada. Loodetud rahulikku kulgemist Julli jaoks aga ei tule. Seda „segab“ uus klassiõde Maria, kes on koos oma vaibakunstnikust emaga asunud elama lähedalasuvasse vanasse talusse. Selgub, et süda võib valutada mitte üksnes haiguse, vaid ka tüdruku pärast ... „Nõgesnurme“ on eelkõige lugu keerulistest peresuhetest, aga ka armastusest ja vihkamisest ning väikestest rõõmudest ja suurest valust. Juljuse elusündmusi raamistab kirev tegelastegalerii. Oluline tegelane selles loos on ka kauni looduse keskel olev Nõgesnurme talu koos oma asukatega, alates mammast-papast kuni küülikute ja külanõiani. 31. oktoober 2024. Vana-Rääma