Mööda romaani "Kaks kuud Eestimaa Siberis" radu

Täna viis mu romaan "Kaks kuud Eestimaa Siberis" mind oma radadele. Jah, ma tõesti ei olnud enne käinud Varbla rannas. Kuigi just see väike ja armas küla Lääne(rannikul)rannas inspireeris mind seda raamatut kirjutama. Lisaks ka üks imearmas sõbranna lapsepõlvest. Ei, see ei ole meie elu ainetel kirjutatud, sest tegu on siiski ilukirjandusliku teosega, mis on fiktsioon. Kõik kokkulangevused on juhuslikud. Meie teekond, mille Germoga läbi jalutasime, tuli 10 km pikkune. Ma sain teada, kus asub ammustest aegadest teadatuntud Taaratamme talu, nägin, kus asub Villu Müüripeali ehitatud tamme laudadest püramiid ja püstkoda ja tõdesin et rannikul on ikka metsa taga meri, kus kohalikke tüdrukuidki kohata võib 😃 Tänusõnad saadan Villule, kes need postuumselt kindlasti kätte saab. Lõik ajakirjandusest: /Varbla valla Taaratamme talu peremees Villu Müüripeal jättis 9. detsembril maised rajad, kuid läheb viimase soovi kohaselt tagasi oma kätega ülesehitatud talukohta. Sinna, kus ta pöördumatust haigusest teadlikuna hakkas rajama kiviaeda, et mingigi jälg maha jääks. Nüüd on kiviaeda sadu meetreid. Töö alustaja Villu Müüripeal sündis 1937. aasta 17. juunil Varblas, õppis Tartus agronoomiks ja töötas selles ametis 1958.-1988. aastani Virumaal. Siis naasis ta lapsepõlvemaile, hakkas rajama Taaratammet. Aastatel 1995-1997 oli ta Riigikogu liige, maainimeste eest asus kostma aga juba 1989. aastast Maaliidu liikmena ning sai Rahvaliidu auliikmeks./ * * * Aitäh, kallis Kaie! 21. august 2026. Vana-Rääma

NELJAS VARBLANE - Varbla kooli almanahh

Ja loetud saigi viimane - neljas varblane! Minu arvestamise järgi sünnib viies varblane juba tuleval aastal, siis peaks Varbla koolil (mis tänaseks kuulub Lihula Gümnaasiumi alla) tulema 170. juubel. Nii palju olen targemaks saanud :) Aga asun kohe asja juurde. Esimesena jääb kohe silma 4. klassi tüdruku Brita Põldaru jutuke "Liina ja Siim lähevad kooli," mis on ilmselt inspiratsiooni saanud Punamütsikesest. Ja siis järgmised tekstid puudutavadki juba distantsõpet, sest kestis ju koroona aeg ning lapsed jagavad oma kogemusi, tundmusi ja arvamusi. Hea spikker tulevastele põlvedele. Lihtsalt võrratu maal Kirke Kaasikojalt, kes õppis siis 7. klassis. "Kiikuja talves" võiks maali nimeks olla. Ja selle maali kõrval on kohe väga hea arvamus Mareena Metsmaalt (8.klass), mis kannab pealkirja "Koolikiusamine ja -vägivald kui igapäevaprobleem." Ja ka Kirke Kaasikoja (8.klass) "Koolikiusamise vältimine" on hästi kirja pandud. Huvitav ja ka hea käega joonistus Otto Ulrich Horst Hartmannilt (9.klass). Robin Sireli "Kui ma oleksin kooli direktor" on ka omamoodi nägemus või unistus. "Eile nägin ma Eestimaad" luuletuste hulgast tõstaksin esile Bamela Suti (8.klass) oma. Patrik Lage (8.klass) "Eestlane enne ja nüüd" teksti lõpupuänt on omamoodi eriline aga tõene. Kregor Ojala "Eile nägin ma Eestimaad" on ilusvalus tõde, ajastu hõnguline luuletus. Selle kõrval on Kirke Kaasikoja (8.klass) võrratu joonistus rahvatantsuseelikust ja tennisejaltsitest. Ja kohe järgmisel leheküljel on mõnus udu sees maal Anett Ojalt (5. klass). Olen ennegi maininud, et Kirke Kaasikoja on tugev humanitaarainetes ja siin on hästi armas "Lugu konnadest, kes võtsid ette pika teekonna." Ja siis mõnus pisike ja paljuütlev luuletus "Karu" Adeele Adlerilt (2. klass). Ning veel tabavam lühiluuletus "Kanavaras" Piret Padult (2. klass). "Kolm kassi" Rivo Sireli sulest on ka mõnus ja õpetlik. Mirjam Arusalu puulehtedest tehtud pildike (jänes) on imekena. Kateriin Schäri (9.klass) luuletus "Talveööd" on juba nagu päris väljakujunenud luuletaja kirjutatud. Aplaus! Ja siis ülinunnu Lisette Nüüdi (3. klass) luuletus "Jõuluhommik." Ülivinge luuletuse "Jõuluvana tööpäev" on kirjutanud 5. klassi poiss Kaupo Kallasmäe. Ka stema jutuke "Seiklus," mille ta on kirjutanud 4. klassi õpilasena, on väga hea ja südamlik. Ly-Ann Liiva (9.klass) jutuke "Kolm hunti" on ka südalik ja armas. Mõnusalt piltik ja täpse kokkuvõtte väikesest Kihnu saarest on kirjutanud Anett Oja (5.klass) ja see kannab pealkirja "Reis Kihnu saarele." Aplausi teen veel ka Gregor Meriorule (9.klass) "Noored ja tervislik eluviis" eest. Aitäh armas Varbla kooli pere, et andsite mulle lugemist neljaks õhtuks! Olen nüüd 4 varblast kinni püüdnud ja lasen nad lendu tagasi! :) See, et kool neid almanahhe välja annab, on igati tänuväärne tegevus, mõnus mälestus ning ehk annab see mõnele lapsele ka tuule tiibadesse. Vähemalt mina, kes lapsena salja unistas kirjanikuks saamisest, olin väga põnevil, kui midagi minu sulest avaldati, see inspireeris ja motiveeris edasi kirjutama. Siiani tegelikult. Ja nii mu 41. raamatut sündinud ongi! Aitääääääh, võrratu Varbla! 3. veebruar 2026. Vana-Rääma

KOLMAS VARBLANE - Varbla kooli almanahh

Ja loetud sai "Kolmas varblane." Mida almanahh edasi, seda (otsin õiget kirjeldust) professionaalsemaks tekstid lähevad. Ausalt. Usun, et siia sõeluti neid ka natuke "karmima" pilguga, sest tegu on kooli 160. aasta sünnipäevaks koostatud kogumikuga. Ja tore on ka koostajate nimekiri on almanahhis, sest nemad teevad ja ka ikkagi suurt tööd. Ja minagi nüüd sain teada, kes neid armsaid Varbla kooli lapsi juhendab. Aitäh! Kohe üsna almanahhi alguses üllatab mind meeldivalt 2. klassi õpilase Brita Põldaru luuletus "Varblane," millel on kõik riimid, silbid ja ka rütm paigas, nagu riimiluuletusele omane. Super! Aplaus! Sellist asja kohtab harva! Tihtilugu kipuvad erinevad salmid olema erineva rütmiga ning ka silbiliselt ebakorrektsed, aga siin on kõik paigas, kõikides ridades on on 7 silpi. Lisaks on tore teada, et õpilased kirjutavad ka regivärssi ja vemmalvärssi, taas aplaus! Kahjuks neid värsivorme tänapäeval kasutatakse aina vähem. Hästi õnnestunud on ka Grete Albergi (6. klass) "K tähe jutt", ka Jaanus Põldaru luuletus "Kodu," Risto Brandmani (9.klass) luuletus "Sügis, sügis külmakene..." ja Ken Albergi (7. klass) joonistus, millel nime pole. Üldse on enamus luuletusi head. Väga inspireeriv on Kateriin Schäri (5.klass) meremaal purjekatega. Tüdrukul on hea käsi ja silm maalikunstis. Eestimaine ja sotsiaalse alatooniga jutuke "Mulle meeldib Eestis elada?" on ka 7. klassi tüdrukul Helina Valguril õnnestunud. Tema otsene tunnetus ja arvamus riigis toimuva kohta. "Eesti keele klassi unustatud õpik" on väga hea. Selle kirjutas 7 klassi õpilane Katrin Veinšteins. Lool on hing sees. Samuti ka 7. klassi õpilase Janno Põldaru jutukesel "Kuupäev tahvlil." Võrratu rõngastest koosnev pildike Helena Vallimäelt on imeilus! Oi, no ühe tuttava piiga jutukese leidsin ka siit. Kirke Kaasikoja (4.klass) ma ei teadnudki, et sa nii andekas humanitaarainetes oled! Küll on armas "Nõia lugu" siin! Reimo Lopsik ja Tauno-Priidik Tambre (9.klass) on vist kahepeale selle põneva loo "Õudne tagajärg" kirjutanud, nagu nimed kõneöevad. Õpetlik lugu, aga kurva lõpuga. Aga hingega kirjutatud, seda on tunda. Marie-Eliise Suti (5. klaas) joonistatud rasvatihane on nii loomulik, nagu tõuseks kohe siit pildilt lendu. Imeline! Ja taas Kirke Kaasikoja hästi kirjutatud jutuke "Imesõrmus." Kirke võiks kirjutamisega täitsa tegelda, annet jagub. Appike, no nüüd Biibe. Olgu siis mainitud, et Biibe ja Kirke on mulle tuttavad, aga mul ei olnud enna aimugi, et nad humanitaarainetes tugevad on. Pole jutuks tulnud. Kuid nüüd vaatab siit vastu Biibe Treli joonistatud portreemaal, see on usutav ja pilk kõneleb. Kersti Veinšteinsi jutuke "Klassiruumis ringi lendav kärbes" paneb ka mõtlema. Siis on siin mõningad luuletused, kus on pikad numbrid (arvud) sees. Üldiselt luuleuses oleks kenam numbreid ja arve tähtedega kirjutada, mitte numbritega, see teeb luuletuse kuidagi tehniliseks milline tegelikult luuletuse iseloom ei ole. Arvud ja numbrid jäägu matemaatikasse! Urmet Kaisi "Kumb on targem - inimene või loodus?" lugu läheb ka korda. Ja Helena Vallimäe ning Marian Shäri (9.klass) jutuke "Metsavaim" samuti. Tänase raamatu arvustus läks pikemaks, oli ka palju häid tekste. Aitäh selle lektüüri eest! 2. veebruar 2026. Vana-Rääma