Ma ei tea kuidas mujal ilmaolud on, aga Pärnusse on suvi jõudnud, sest me kepikõndisime täna üle 12 km. Sooja ilmaga ma lausa naudin enda liigutamist. Germo oli vahepeal t-särgi väel suisa, Lemmetsas. Vana-Pärnusse jõudes pani pusa selga tagasi. Algul plaanisime lennujaama ja tagasi kepikõndida, sest tean, et meie kodust sinna ja tagasi tuleb täpselt 10 km. Kõik on ära mõõdetud. Aga siis 1 km enne lennujaama plaanid muutusid, keerasime otse Audru suunas. Issver, isegi see vana raudtee sild on veel alles! Olen seal kunagi üle 20 aasta tagasi oma Nissan Stanzaga üle sõitnud, päris kõhe oli. Täna jooksime üle, sest üks auto tuli parasjagu vastu, aga ta jäi kenasti sinna taskusse seisma ja ootama. Ja siis olimegi juba otsapidi Lemmetsas. Siis Papsaares ja sealt läksime vana teedpidi (Kambi mõis) linna suunas, kuid keerasime vasakule, sealt jõudsime vanale tuttavale niiöelda metsarajale, kus autodega ei sõideta ja läbi Vana-Pärnu me koju naasesimegi. Veepudel oli kenasti kaasas, aeg-ajalt tegime joomispause ja ma tihti küsisin kuidas Germol on. Ta ei kurtnud üldse, ega ta ei kurdagi kunagi. Mina tunnen kerget väsimust, see on nii mõnus. Mõned aastad ma üldse ei tundnud, võisin päev läbi kõndida, aga nüüd on kaalu tagasi tulnud ja tunnen. Jääks ometi pidama! Ma ei taha taas hiiglaseks saada! Liigun palju, söön tervislikult, hoian igati režiimi ja muudkui kilod tulevad. Täitsa õudne! Ausalt! Arsti juurde ka ei saa, sest mul ei ole haigekassat. See on see meie riik, üldse inimestest ei hoolita. Mina omast taskust ei jaksa neid arstide vahet käimisi kinni maksta. Juuni lõpus nagunii tuleb maksta, sest siin lähen hambaarstile. Aga kallis Urmas maksab selle kinni. Lihtsalt nii kallis on see Eesti elu, pole ime kui siit minema joostakse...Ma ei taha halada, aga vaatan tõele näkku ja ütlen seda, mida ma tunnen ja kogen. Kuigi just liikumine teeb mind rõõmsaks ja lisab positiivset energiat juurde. Liikuge ka, siis saate teada! Nüüd aga suur fotogalerii ka siia ja saabki blogitud. 19. mai 2026. Vana-Rääma
