LITTERARIA 20. KAASTEELISED.BERNHARD KANGRO JA GUSTAV SUITSU KIRJAVAHETUS 1944-1955 - Eesti Kirjandusmuuseum

No oli põnev lugemine! Ma olen tihti mõelnud, et ma oleksin võinud vähemalt poole sajandijagu päevi enne sündida ja seda raamatut lugedes tundsin seda jälle. Küll on põnev lugeda ajaloolisi raamatuid, mis kätkevad endas kirjanduse ja kirjastamise teemat, mis on mulle niivõrd hingelähedane, võiks öelda, et suurim elu osa. Aga kuidas selle kõigega said hakkama meie eellased, seda need kahe kirjaniku vahelised kirjad suuremal määral sisaldavadki. Tõsi küll, kirjutamine ja kirjastamine käis tollel raskel eluperioodil kirja teel ja mitte Eestis, aga sellised ajad olid. Lihtsalt nii suure ja pehme pai teeb hingele see, et ka sellisel perioodil ei jäetud kirjandust, kirjutamist. Eemal kodumaast, Rootsis, hinges igatsus ja valu, suutsid vaprad kirjanikuhärrad hoida Eesti kirjandust au sees ja mitte üksnes Eestis. Kangro ja Suitsu loomingut olen minagi korduvalt lugenud ja nüüd peaks uuesti lugema, tekkis tunne nagu oleksin nüüd nende mõlemaga päristuttav. Vaat, selliseid emotsioone võib üks dokumentaalraamat tekitada. Lugege teie ka, see hoiab hinge puhtana ja lisab positiivset energait. Mina tean millest räägin, ma loen, liigun ega istu ninapidi telekas, sest sealt tuleb enamasti negatiivseid uudiseid, mida ma endasse ahmida ei soovi. Nii lihtne see ongi. Raamatu tutvustus on lühildane: Kaasteelised: Bernard Kangro ja Gustav Suitsu kirjavahetus. Litteraria: Eesti kirjandusloo allikmaterjale. Vihik 20. Koostanud, eessõna ja kommentaarid kirjutanud Eve Annuk, toimetanud Rutt Hinrikus. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum. 173 lk. 13. detsember 2024. Vana-Rääma

LITTERARIA 18. ELSBET PAREK - Eesti Kirjandusmuuseum

No see oli üks põnev lugemine. Eesti Kirjandusmuuseumi poolt välja antud lektüür täisnimega "Litteraria 18 Elsbet Parek. Mälestusi aastaist 1939-1044 Pärnus." Teos kõneleb antud aastavahemiku ajal elust Pärnus. Mõistagi olid siis keerulised ja rasked ajad. Just noil aastail elas peategelane Elsbet Parek Pärnus ning tolle aja sisse jääb ka sõda ja 1944. aasta dilemmaga "Minna või jääda?" Parek oli tuntud kultuuritegelane, kes kaotas nii kodu kui poja. Raamatut lugedes koorusid lahti valupunktid tollest ajast, mobilisatsioonist, juttu on Hiltlerist, Stalinist ja nende võimuga seonduvast. Mõistagi kajastab suurem osa raamatust tollast elu Pärnus ja Pärnu ümbruses. Näiteks Audrus, Kihlepas, Kõimas (Koonga ligidal) ja võimuvahetusest. Kas kõige selle juures jäi peategelane ka ellu? Eks lugege ise, põnev on. Tutvutus on napp: Litteraria: eesti kirjandusloo allikmaterjale, 18. vihik 9. detsember 2024. Vana-Rääma

Hommik ei olnud just kõige õnnelikum

   Eile õhtul kadus meie pereliige. Otsisime teda igalt poolt ja peas vasardasid igasugused kur(v)jad mõtted. Küll sai otsitud kappidest, kõikvõimalikelt riiulitelt, voodite alt jne...kuid ikka ei leidnud. Jäin magama alles öösel kell 3 ja juba poole kaheksast lõin silmad lahti. Tõsi, ma armastan hommikuti kaua magada ja olengi öölane, aga....eile kadus meie perekass, pisike Zorro.

  Igal õhtul, kui ma magama lähen, tuleb Zorro minuga mängima, kuni lõpuks väsib ja ennast mu tekile magama keerab. Hommikuti küll ärkab Germo kaisust. Ju ma siis öösel sahmerdan palju. Juba paar nädalat teeb Zorro mulle hommikuäratust. Hakkab mu varvaste ja sõrmedega mängima. Täna hommikul seda kõike ei juhtunud, juhtus vaid see, et silmi avades ei suutnud ma enam uinuda...

  Kui oli köögis hommikukohvi joomas, meenus mulle, et Germo pani eile kuuriukse alles pimedas lukku, et ehk lipsas Zorro kuuri nii, et poiss ei näinud. Võtsin võtme ja ennäe imet, Zorro lausa hüppas mulle kuurist toolilt sülle, hakkas nurruma ja enam sülest maha minna ei tahtnudki. Samal hetkel tuli ka postiljon rõõmustava kirjaga, Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivu juhataja Vilve Asmer oli mulle fotod posti pannud, mille nende autor Alar Madisson kenasti plaadile oli tõmmanud. Suured tänud!

  Tuppa jõudes Zorro lausa neelas kausitäie kanalihast konservi alla, kuigi see talle eriti ei maitse. Ja siis keris kerra, ise nurrudes nii kõvasti, et terve elamine kajas. Laps oli kodus tagasi ja õnnelik.
  Tegelikult looma võttes, võtame endale ju uue pereliikme ja tema kadumine tekitab sama tunde, nagu kaoks lähedane inimene. Kassipoeg ju veel ei oska nii hästi ohte aimata ja selliseid asju juhtub ikka. Täna ta ongi põhimõtteliselt söönud ja maganud, eriti õues ka ei püsi, nõuab hellust ja silitamist nii Germolt, kui minult. Ja seda ta ka saab.

  Keetsin täna portsu sülti valmis. Saigi kuu viimasest keetmisest eile mööda. Germo armastab väga sülti. Võikarbitäis sülti kartuli kõrvale sööb ta lausa ära. Tänane sült koosneb:

pool seapead
1 seakoot
2 suur sibulat
4 küüslaugu küünt
1 suur porgand
vesi
piprasegu
sool
loorber

  Metsa tahaks veel minna, ikka seenele. Tegelt pean mõnel päeval minema ploome korjama, kui on veel mida korjata, sest juba puu otsas kipuvad need mädanema sellel aastal. Aga purgid on kodust otsas. Hoidiseid on oma 80 purki sisse tehtud, kuid vaaritamiskirg pulbitseb endiselt minus. Moosi teeks veel, kuna mõlemad poisid armastavd seda. Ise olen ma väike moosi sõber, vahel harva vaid mekin. Kui kellegil on purke (ja kaasi) ülearu, siis tänud ette! Tänan!

  Oihh, unustasin ennast kirjutama, nüüd ruttu Emale helistama.


31. august. 2016.a.
Vana-Rääma

Fotosessioon Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivile

 Fotode autor: Alar Madisson. Pildid tegid parajaks (suuruselt) Siiri Metsamägi ja Jyri. Tänud kõikidele asjaosalistele!
  Tegelikult plaanisin jalgupidi vette minna, ilma kroksideta. Krokse ma piltidele ei tahtnud, need panin jalga vaid selleks, et oleks mugav. Aga väljas oli laussadu ja fotograaf ei tahtnud, et ta kallis aparaat märjaks saab, seega plaanid muutusid, tegime fotosessiooni seene all ja ikka jäid kroksid peale...

  25-26. august. 2016.a.
Vana-Rääma

mina ja Pärnu rand

mina ja Pärnu rand

Projekt "Kirjanik ja tema keskkond" vol 1

sain kahe raamatu võrra rikkamaks. aitäh,Vilve!

   27. juulil sain emailile kirja Eesti Kirjandusmuuseumist, et nad soovivad minust fotosessiooni teha. Kaalusin veidike seda asja ja siis andsin nõusoleku. Võibolla paljudele ei tehtagi kunagi sellist ennepanekut, seega nn haarasin härjal sarvist. Sellega täiendab Eesti Kirjandusmuuseum kultuuriloolise arhiivi fotokogu kaasaegse pildimaterjaliga kirjanikest, luuletajatest, tõlkijatest ja kirjandusteadlastest, pildisteades neid nende endi poolt valitud kohas, niinimetatud oma keskkonnas. Tänaseks on nad käinud pildistamas juba kõikjal üle Eesti, ka Rootis väliseesti kirjanikke. Neid on kutsutud pildistama suvilatesse, kodudesse, töökohtadesse, metsa, mere äärde, parkidesse, kohvikutesse, raamatukogudesse, linnatänavaile ja mujale- seega igaühe jaoks temale sobivasse keskkonda. Pildistajaks on muuseumi fotograaf Alar Madisson.
  Sellel korral külastasid nad Hiiu-, Lääne- ja Pärnumaad.

  Minuga võttis isiklikult ühendust Eesti Kultuuriloolise Arhiivi juhataja Vilve Asmer, kes kinkis mulle ka paar raamatut mäletuseks. Fotograaf Alar Madisson lubas reedeks pildid valmis teha, kui midagi ette ei tule. Fotograafeeritavad saavad ka kõik fotod endale ning meeleldi lubab fotograaf neid levitada ka sotsiaalmeedias, aga autori nimi tuleb kenasti alla kirjutada, nagu ikka. Seega nädala teises pooles jagan mina neid Facebookis ja siin blogis ka. Loodan, et tulid kenad pildid, kuigi ilm oli nutune ja aeg piiratud. Tegime fotosessiooni Pärnu rannas, selle nn seene juures. Oli tore. Aitäh! :) Loomulikult kinkisin Vilvele ja Alarile ka oma romaani "Segavereline" (pühendusega).

  Eelnevalt on nad pildistanud pärnakatest kirjanikke Kaupo Meielit, (:)kivisildnikku ja Toomas Raudamit. Ulmekirjanik Tiit Tarlap ütles neile viisakalt ära, kuna ta ei soovi meedia tähelepanu pmst üldse.
Kokku on nad tänaseks pildistanud umbes 300 kirjanikku, luuletajat, tõlkijat, kirjandusteadlast jt...
Kui meie omadega ühele poole jõudsime, kiirustasid nad veel Mihkel Ulmaniga kohtuma ühte Pärnu kohvikusse.

minu juuksed ju eriti vihma sisse ei võta, kuigi rannas oli laussadu ja pidin pildistamiseks ka veega "mängima" :)

 Mõnus on Pärnus, vihmane ja müstiline ilm. Rand oli muidugi inimtühi ja meid piiras ajanappus, kuid mina nautisin sajaga, ehkki jalgupidi vette ei saanud, sest fotokas ei tohtinud vihma saada jne...Ma panin spetsiaalselt veel kroksid jalga, et oleks mugav ära võtta. Aga ootame siis üheskoos reedet, siis tulevad fotod.

Kena kolmapäeva!

17. august. 2016.a.
Vana-Rääma