No oli põnev lugemine! Ma olen tihti mõelnud, et ma oleksin võinud vähemalt poole sajandijagu päevi enne sündida ja seda raamatut lugedes tundsin seda jälle. Küll on põnev lugeda ajaloolisi raamatuid, mis kätkevad endas kirjanduse ja kirjastamise teemat, mis on mulle niivõrd hingelähedane, võiks öelda, et suurim elu osa. Aga kuidas selle kõigega said hakkama meie eellased, seda need kahe kirjaniku vahelised kirjad suuremal määral sisaldavadki. Tõsi küll, kirjutamine ja kirjastamine käis tollel raskel eluperioodil kirja teel ja mitte Eestis, aga sellised ajad olid. Lihtsalt nii suure ja pehme pai teeb hingele see, et ka sellisel perioodil ei jäetud kirjandust, kirjutamist. Eemal kodumaast, Rootsis, hinges igatsus ja valu, suutsid vaprad kirjanikuhärrad hoida Eesti kirjandust au sees ja mitte üksnes Eestis. Kangro ja Suitsu loomingut olen minagi korduvalt lugenud ja nüüd peaks uuesti lugema, tekkis tunne nagu oleksin nüüd nende mõlemaga päristuttav. Vaat, selliseid emotsioone võib üks dokumentaalraamat tekitada. Lugege teie ka, see hoiab hinge puhtana ja lisab positiivset energait. Mina tean millest räägin, ma loen, liigun ega istu ninapidi telekas, sest sealt tuleb enamasti negatiivseid uudiseid, mida ma endasse ahmida ei soovi. Nii lihtne see ongi. Raamatu tutvustus on lühildane: Kaasteelised: Bernard Kangro ja Gustav Suitsu kirjavahetus. Litteraria: Eesti kirjandusloo allikmaterjale. Vihik 20. Koostanud, eessõna ja kommentaarid kirjutanud Eve Annuk, toimetanud Rutt Hinrikus. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum. 173 lk. 13. detsember 2024. Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar