Olen Margit Peterson, kolumnist, literaat, poetess, kirjanik, lastekirjanik, Pärnu kirjandusõhtute peakorraldaja ja ema kahele täiskasvanud pojale. Minu sulest on ilmunud luuleraamatud: 1. "Õitsvate pärnade alleel" 2. "Avali aegadesse" 3. "Veerekese pääl" 4. "Külalood ehk vaaderpass" 5. "Ööde Tütar" 6. "Vana-Rääma uulitsal" Novellikogud: 1. "Virtuaalmees" Romaanid: 1. "Segavereline" 2. "Rist teel" (2015) 3. "Westoffhauseni häärberi saladus" (2017) Lasteraamat: 1. "PETU"
kolmapäev, 25. detsember 2024
Jaansoni rada 601. päev
"Emps-emps, vaata, päike ärkas!" hüüdis Germo hommikul rulood akna eest tõmmates. Jah, seal ta säras. Päike on tõesti nüüd pesast välja tulnud, nii me kohe energiast pakatasimegi ja 10,9 km pikkuse teekonna ette võtsimegi, sest kusagile peab ju ometi selle energia rakendama. Samas olen ma öelnud, et rada mind grammigi ei väsita, saan pigem energiat juurde. Nii ka täna. Olgugi et samme tuli 18 000 ja me olime üleni märjad koju jõudes, isegi aluspesu läks kohe vahetamisele. Germo naeris, et vihm pesi näo puhtaks ja nii ka oli. Nüüd on juba tuba saunasoe, ahi ja pliit köetud ning maks praetud, ootan bingot, ehk tuleb see peavõit ka lõpuks ära :) Sooja on 5 kraadi. Meie sattusime uuele teele, ehk siis alles pooleli olevale, mis kulgeb Sauga alevikku välja, meie jõudsime Hirvelasse. Keerasime Kuuse aiandi taha ja voilaaa, üllatus missuune. Pärnu tõesti kasvab imekiiresti, me ei jõua sammugi pidada, kuigi oleme ja ka pidevat rajal. Seda uut teed on nii vaja, juhub suurema liikluse meie kandist eemale. Üsna lai tee tuleb ka. Nii armsat rehielamut meenutava vana talumaja leidsin uue tee juurest, enne ei teadnudki selle olemasolust. Nostalgia. Aga omanikele nii nostalgia ilmselt mitte, sest uus tee kulgeb nende talust mööda ja see müra ...vaikusel on lõpp. Aga, nagu ma ennegi mainisin, viis uus tee meid Hirvelasse, nii me üheltmaalt Gaudi maja juures olimegi, Germo tundis auto ära jne... Tagasi kulgesime teiselt poolt, ehk liikusime Hirvelast Tallinna suunas siis Pärnu poole tagasi, tulime ehitusjärgus oleva tunneli alt läbi, mis viis meid otse Sauga Coopi juurde ja sealt siis juba otse mööda jalgakäijate teed koju. Nii-nii mõnus on ennast aktiivselt liigutada, sekka kirjatööle, mida ma ka igapäevaselt teen. Aga ma tõesti ei suuda paigal istuda, pean saama liikuda sama palju kui hingata! :) Me oleme juba ju tippsportlased, teeme trenni rohkem kui paljud sportlased :) Aga mis seal ikka. Laen pildid ära, nagu teen kirjatööd ja aiis asun bingotama. Nii armas, et päike taas ärkas, olgugi, et kohe olid ka vihmapoisid kohal, ju tulid teda tervitama. 25. detmseber 2024. Vana-Rääma
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar