Jaansoni rada 385.päev

Kuna ma täna unustasin ennast kirjutama, siis õhtul oli hädasti rajale vaja, sest liikuma ma pean, ilma ei oskagi. Nii me alles koju jõudsimegi, no käisime külas ka, aga kokku kepikõndisime täna 6 km ja 10 000 sammu. Vahepeal tõusis tuul, sestap me jõe äärtpidi täna ei läinud, mööda Vana-Rääma tänavat kulgesime Rohelisse, selle lõppu, Ehitajate teele, Ülejõe Selveri juurest keerasime Tallinna maanteele, sealt Kilgi kaudu Piiri tänavale, Piirist Ilvesesse, Tallinna maanteele, Vana-Rääma tänavale ja kodus me olimegi. Nüüd luban endale veel tunni käsikirjaga tegelemist ja siis lähen taas raamatuga voodisse. Homme on aega hommikul magada, enne lõunat ma nagunii ei kontakteeru, seega võib ennast lugema unustada. Või noh, eks näis kauaks ma nüüd ennast käsikirja unustan, iial ei või teada. Aga vähemalt sai liigutud, enesetunne on ülihea, kerge on astuda, ühtegi veava ei ole, õlaliiges ja vigastatud põlv ei ole isegi enam meeles ega anna kuidagi tunda. Kõik on hästi, elu on imeline ja kena soe sügis jätkub. Olge teie ka rõõmsad ja positiivsed ning muidugi ka terved! 30. september 2023. Vana-Rääma. Ahjaa, ebaküdoonia-õuna-piima-ananassi smuutit tegin täna :)

NAABRIVALVE - Lea Jaanimaa

Möödunud öösel panin öökapilt eriliste raamatute riiulisse kirjanik Lea Jaanimaa romaani NAABRIVALVE, mis kõneleb identsete kaksikõdede ja nende eaka sõbranna Milda elust. See kriminaalsete sugemetega psühholoogiline romaan pakub põnevust ka krimkasõpradele. Siin rullub taas lahti identsete kaksikute erinevus, millest ka mina olen korduvalt kirjutanud. Huvitaval kombel ongi nii, et identsed kaksikud on loomupoolest nagu öö ja päev, pigem sarnanevad iseloomult erineva munaraku kaksikud. Põnev, põnev! Lea Jaanimaale omaselt saame tegelaskujudega piisavalt tuttavaks ning alati paneb autor rolli ka olustikule, mis on ühe hea romaani puhul lausa vajalik. Kui ma ikka olustiku kohta lugeda ei saa, ei saa ma ka aru kus tegevus toimub. Erakust Milda satub saatuse sasipuntrasse, kuskohast ta omal käel enam väljapääsu ei näe. Eks kurikaelad haaravad ikka oma õngekonksu otsa pisut eluvõõraid ja sinisimseid tegelasi, aga lõpuks selgub, et Milda pole päris ullike, on tunduvalt targem, milliseks sõbrad teda pidasid. Väikesed seiklused Hispaanias lisavad asjale vaid vürtsi ning veidike on raamatus ka juhendeid läbi Frankfurdi reisiks. On tunda autori reisikirge. Aitäh, kallis Lea, selle mõnusa seikuse eest! Ja nüüd kopeerin ka Apollo lehelt tutvustava teksti ning soovitan seda raamatut lugeda! Kaksikud Luna ja Lenna on ühe vanadusse hääbuva Kesk-Eesti külakese ärkvelhoidjad. Lugu räägib piigade sõprusest eaka naabrinaisega. Suhtlus sai alguse ajal, mil tüdrukud tohtisid omapäi küla piire kombata ja sattusid metsaservas elava Milda-tädi õuele. Kuna naabruskonnas lapsi rohkem ei olnud, sai Mildast nende usaldusisik ja parim sõbranna. Aeg kulges omasoodu ja neiud asusid elama pealinna, kus anti ülikooliharidust. Milda tundis ennast üksikuna ning vastas raadio kaudu naist otsiva mehe kuulutusele. Üsna varsti levis külapoes uudis, et Milda abiellus. Selgus aga, et värske abikaasa Igor kuulub kelmide jõuku. Müüki läksid mets ja maa, oli minemas ka maja, ent kui Milda ei allunud käsule, võeti kasutusele äärmuslik julmus. Ühel külmal talvekuul naine kadus jäljetult, jättes küla kohale hõljuma hirmuloori. Kaksikud hakkasid tegema omal käel detektiivitööd. Nad said tunda nii politsei süüdistusi kui kurjategijate rünnakut, kuid neid ei takistanud miski. Ootamatu lõpuga juhtum liidab küla kogukonda ning muudab inimesi. Luuakse toimiv naabrivalve. Lea Jaanimaa looming: "Tagurpidi valed" 2011.a. "Tule eile meile" 2012.a. "Kuidas, palun?" 2013.a. "Äratundmishirm" 2014.a. "Maya" 2016.a. "Vikerkaare taga ja ees" 2017.a. "Maya ja värvid" 2018.a. "Jõulud juulis" 2020.a. „Ära ütle midagi“ 2023.a. 30. september 2023. Vana-Rääma

Tomat, ebaküdoonia ja aroonia

Täna oli selline eriliselt armas kodune päev. Kui hakkas külalisi tulema, tulid kõik ühel ajal. Ja armas Aili üllatas taas. Aitäh! Arooniatega läks lihtsalt, panin need portsudena sügavkülma, nagu ka ebaküdooniad. Mõlemad on ülivajalikud ja vitamiinirikkad, väidetavalt on ebaküdoonias ka sidrunihapet rohkem kui sidrunis endas. Naljakas mõelda ja välja öelda, aga see teadmine kummitab mind juba kaua aastaid. Moose on mul juba niivõrd palju sisse tehtud, et pole neid enam kusagile varsti panna ja neid ma ei söö. Aga külmutatud marjad on mulle hommikupudrule ja muidugi sobivad need ka Germole koos moosiga pudrule. Olen kogenud, et aroonia stabiliseerib vererõhku, mitte üksnes ei alanda, kui on kõrge - tõmbab madalamaks ja kui on madal - kõrgemaks. Stabiilsemaks. Minul enam hüpertooniat ei ole aga vahel kipub vererõhk isegi madalaks mimema, sestap peangi arooniaid tarbima. Tomatid marineerisin sisse. Sügavkülmas on ühes karbis tillid, teises tillivarred, mida ongi hea marinaadides ära kasutada. Muide, panen neid ka suppidesse ja kartulikeeduvette. Nii ma siis tomatid purki asetasin, sekka nelki, sinepiseemneid, tilli, terapipart ning marinaadi keetsin äädikaveest, millesse lisasin ka soola ja veidike suhkrut. Kõige raskem oli ebaküdooniaid puhastada, aga kui kohe samal päeval või paaril järgmisel, peale korjamist, puhastada, saab hakkama, siis ei ole need veel kivikõvad. Selline päev siis. Kasulik. Eks tulebki tagasi pöörduda talupoja tarkuse juurde, kui tahad elus püsida, sest iga päevaga elu üha kallineb ja ma ei kujuta üldse ette mis toimuma veel hakkab, aga meie pere vähemalt nälga ei jää, oma tehtud hoidised toidavad väga edukalt ära ja on maitsvad ikka ka! Tervislikud. Ilusat sügist! 29. september 2023. Vana -Rääma

Jaansoni rada 384. päev

Aitäh, kallid sõbrad, kes te ikka fb-s mu raamatureklaami jagate, nii leiavad raamatud uued omanikud ja viimasel ajal viin neid usunasti posti ning käiakse kodus ka ise järgi. Mul on nii hea meel, kui mu looming sõpradele sobib ja lugema kutsub. Ise teoseid kirjutades muutun vahel ka nii emotsionaalseks, et ... Ja Maimu, sind oli ka armas üle aasate näha! Tänud, et soetasid endale mu 5 raamatut! Postimajas käisime ka, seega oodake ja vaadake oma postkasti juba homme. Kepikõndisime ika ka ja lausa 8 km ning 13 200 sammu. Nii soe on, pakkisin ennast liiga sisse. Poole seitsme ajal õhtul näitas kesklinna silla juures 21 soojakraadi, suvi kestab veel! Natuke kurb päev on ka täna, käisin Estonia mälestusmärgi juures. Jäädvustasin ka. Rahu neile, kus nad iganes viibivad või ei viibi. Täna on Estonia 29 aastapäev. Mis seal ikka, blogipostitus on taas kirjas ja ees on ootamas teised toimetused, nagu ikka. Olge rõõmsad ja natukene kurvad ka, emotsioonid peab välja elama. 28. september 2023. Vana.Rääma

Jaansoni rada 383. päev

Ja lõpuks me saimegi rajale! Mul on kirjatööd palju olnud, kirjastan, kirjutan jne ... lisaks juhtus tõsiasi, et nädala eest seenemetsas olles said jalad nii märjaks, et lirtsusid ja ise olin üleni higine, jäin haigeks, mida pole 6 aasta jooksul rohkem juhtunud, kui vaid vahepeal kergekujulises koroonas olin. Muidu pole isegi nohu 6 aastat olnud. Aga mu põlve ravi kestis veidi üle kuu aja ja see tõmbas immuunsuse alla ja nii see haigus nõrka kohta ründaski. Aga täna ma enam ei kannatanud välja kodust trenni. Siseruumis treenimine pole kaugeltki see, mis õues värske õhu käes, aga tubastel päevadel ma olin sunnitud seda kasutama ning liikusin vähemalt 5 km päevas graatsiarõngal ja stepperil, aga enamasti ikka 6-7 km. Tänase raja pikkus tuli 13 km ja samme tuli kokku 22 000. Mingit väsimust ma ei tunne, õhtu on nii ilus, tegime Jaansoni raja ära ja enne olin ma ka juba mõned kilomeetrid treeninud. Alles jõudsime. Mõnusalt soe õhtu on. Ma pean vist lisaks ka jooksma hakkama, no ei saa ma oma liikumisisu täis. Germo pidas ka vapralt vastu. Üldiselt on mu õlaliiges korras ja jalaluu ka, ning seda ilma füsioteraapiate ja tontteabmilleta, kepikõnd on parim ravim, ei hakka mina raha eest kusagil käima, elu niigi kallis Mul oli ju põlveluu murd alles üle 4 kuu tagasi, lisaks veel kild väljas, aga ma teerin, kepikõnnin ja kasutan ka koduseid treeningvahendeid ja mu luud paranevad. Kips oli ju kõigest nädalajagu päevi peal, läks katki, ortoose ka pole kandnud, aitas eliastikside ja trenn. Mina usun liikumise tervendavasse jõusse, usu sinagi, oled positiivsem ja ei näe pindu teise silmas. Sõbrad, elame endale, onju!? Olge terved ja liikuge! 27. september 2023. Vana-Rääma

ÄRA ÜTLE MIDAGI - Lea Jaanimaa

No, tahaks kohe midagi öelda! :) Öösel sain loetud kirjanik Lea Jaanimaa romaani ÄRA ÜTLE MIDAGI ja mul on isegi kahju, et raamat otsa sai. 4 õhtut oli kenasti sisustatud. Jah, ma suudan ennast korrale kutsuda ja panna õigel ajal raamatu käest. Kunagi olid ka sellised ajad, mil ma raamatut enne öökapile tagasi ei pannud, kui läbi sai. Tegu on väga põneva psühholoogilise teosega, mille peategelaseks on naine, kes kasvas lastekodus. Merili, mis on peategelase nimi, saatus hargneb tasapisi lahti, selles on valu, on ilu ja väga palju õpetlikku. Lea Jaanimaale omasel viisil lahatakse lahti noore naise saatus, ka elu pahupooed ja keerdkäigud ning vahel pöörleb saatuseratas lausa eluohtlikel radadel, aga kange loomuga naine tuleb raskedest olukordadest eluga välja. Lisaks on tal sõbranna Jaanika, kes vahel teda ka niiöelda korrale kutsub. Õnneks lõppeb kõik kenasti ning hinge jääb helge tunne, kuigi selline saatus võib haiget teha kogu elu sest pagasi võtame me kaasa lapsepõlvest ja kulgeme sellega läbi elu. Aitäh, kallis Lea, et niivõrd südamliku raamatu kirjutasid! Ja nüüd kopeerin raamatukaupluse lehelt ka tutvustuse: Lugu räägib noorest naisest Merilist, kes sestpeale kui mäletama hakkas, on unistanud oma kodust. Teekond lastekodust täiskasvanute maailma on kulgenud käänuliselt, ent läbitud õppetundide abil saab Merili sama hästi või pareminigi hakkama kui paljud päriskodudes kasvanud eakaaslased. Ja Merili sugupuu? Ta ei tea sellest midagi, kuid asub uurima. Kangutab avali saladused, mis tema saatust sünnihetkest alates kujundasid, laob jupphaaval kokku oma perekonna pusle. Ent kuni selgub tõde, on lastekodukaaslane Jaanika ainus inimene, kellel on koht tema südames. Sõbranna toel lepib Merili teadmisega, et enam ei saa teha midagi muud kui andestada. Aga kuidas saab unustada ja andestada aega, mil ainsaks lohutajaks oli kaisuloom? Kaisukas, mis oli pisaratest niiske, kui laps uinudes üksindusest nuttis. Kui igatsus kallistuse järele oli nii suur, et tekitas füüsilist valu. Kui ei saanud aru, miks karistatakse selle eest, mida pole teinud. Kui ei teadnud, kuhu kuulud, ja kui oli teadmine, et mitte kusagil pole sinu jaoks kohta. Mitte kellegi juures. Siiski tõdeb Merili lõpuks, et tal on, mille eest lastekodule tänulik olla. Lastekodule ja kõigepealt iseenda sihikindlusele. Lea Jaanimaa seni ilmunud raamatud: „Tagurpidi valed” (2011), „Tule eile meile” (2012), „Kuidas, palun?” (2013), „Äratundmishirm” (2014), „Maya” (2016), „Vikerkaare taga ja ees” (2017), „Maya ja värvid” (2018), „Jõulud juulis” (2020). 27. september 2023. Vana-Rääma

Sõitsime seenele!

Elu on kuidagi väga aktiivne, pole enam aega arvutit avadagi. Olgu-olgu, hommikul jooksin ma siit läbi, kirjastasin kiiremad asjad ja siis me sõitsime päris mitmeteks tundideks linnast välja, jah, me sõitsime seenele! Sai ikka kaua maaõhku hingatud ja energiat laetud, ja loomulikult seeni korjatud. Neid on ikka sellel aastal meeletult. Mina, kes ka igapäevaselt neid korjaks, elaks meelsasti sügiseti maal, kus on seenemetsad ümber. Ma tõsti naudin nende korjamist, puhastamist, sissetegemist ja söömist. Kõike, mis seondub seentega. Seega ma jagan oma isiklikus blogis puhast rõõmu :) Eile õhtul ma marineerisin seeni. Täna, lisaks marineerimisele tegin mitu purki soolveega ja mitu pannitäit praadisin ja panin sügavkülma. Sinna läksid peamiselt lehterkukeseened (sekka ka mõni kummiseen) ja erinevad puravikud. Nämma. Ja Jaanikale saime veidi kärbseseeni ka. Tagasitulles kiikasime ka Jõulumäele, sealt korjasime hulgim männiriisikaid, kaseriisikaid, tavalisi kukeseeni ja nunnusid puravikke. Kõige rohkem sain ma lehterkukeseeni, need on mu lemmikud kukeseentest. Peaks seljankapõhjasid tegema ja lehterkukekaid sisse panema. Täna liikusin kokku 6,4 km ja 10 400 sammu. Lisaks sain ma eile oma kollektsiooni Ingleid juurde, neid tuli hulgim, aitäh, kallis Daisy! Oli armas istuda ja lobiseda! Aga mis ma siin ikka lobisen, täna enam ei kirjasta, ei kirjuta ka, sest kibelen ühte põnevat raamatut lugema. Aga enne laen kohustuslikud fotod blogisse. Enda ka ikka, kuigi olen meikimata ja ehtne SeeneMikk :D Olge rõõmsad ja terved! 25. september 2023. Ahjaa, eile praadisin suvikõrvitsat muna ja juustuga, nämma. See on hädavajalik info, nagu ka see, et trenn ootab enne raamatu kaisutamist :)