ÄRA ÜTLE MIDAGI - Lea Jaanimaa

No, tahaks kohe midagi öelda! :) Öösel sain loetud kirjanik Lea Jaanimaa romaani ÄRA ÜTLE MIDAGI ja mul on isegi kahju, et raamat otsa sai. 4 õhtut oli kenasti sisustatud. Jah, ma suudan ennast korrale kutsuda ja panna õigel ajal raamatu käest. Kunagi olid ka sellised ajad, mil ma raamatut enne öökapile tagasi ei pannud, kui läbi sai. Tegu on väga põneva psühholoogilise teosega, mille peategelaseks on naine, kes kasvas lastekodus. Merili, mis on peategelase nimi, saatus hargneb tasapisi lahti, selles on valu, on ilu ja väga palju õpetlikku. Lea Jaanimaale omasel viisil lahatakse lahti noore naise saatus, ka elu pahupooed ja keerdkäigud ning vahel pöörleb saatuseratas lausa eluohtlikel radadel, aga kange loomuga naine tuleb raskedest olukordadest eluga välja. Lisaks on tal sõbranna Jaanika, kes vahel teda ka niiöelda korrale kutsub. Õnneks lõppeb kõik kenasti ning hinge jääb helge tunne, kuigi selline saatus võib haiget teha kogu elu sest pagasi võtame me kaasa lapsepõlvest ja kulgeme sellega läbi elu. Aitäh, kallis Lea, et niivõrd südamliku raamatu kirjutasid! Ja nüüd kopeerin raamatukaupluse lehelt ka tutvustuse: Lugu räägib noorest naisest Merilist, kes sestpeale kui mäletama hakkas, on unistanud oma kodust. Teekond lastekodust täiskasvanute maailma on kulgenud käänuliselt, ent läbitud õppetundide abil saab Merili sama hästi või pareminigi hakkama kui paljud päriskodudes kasvanud eakaaslased. Ja Merili sugupuu? Ta ei tea sellest midagi, kuid asub uurima. Kangutab avali saladused, mis tema saatust sünnihetkest alates kujundasid, laob jupphaaval kokku oma perekonna pusle. Ent kuni selgub tõde, on lastekodukaaslane Jaanika ainus inimene, kellel on koht tema südames. Sõbranna toel lepib Merili teadmisega, et enam ei saa teha midagi muud kui andestada. Aga kuidas saab unustada ja andestada aega, mil ainsaks lohutajaks oli kaisuloom? Kaisukas, mis oli pisaratest niiske, kui laps uinudes üksindusest nuttis. Kui igatsus kallistuse järele oli nii suur, et tekitas füüsilist valu. Kui ei saanud aru, miks karistatakse selle eest, mida pole teinud. Kui ei teadnud, kuhu kuulud, ja kui oli teadmine, et mitte kusagil pole sinu jaoks kohta. Mitte kellegi juures. Siiski tõdeb Merili lõpuks, et tal on, mille eest lastekodule tänulik olla. Lastekodule ja kõigepealt iseenda sihikindlusele. Lea Jaanimaa seni ilmunud raamatud: „Tagurpidi valed” (2011), „Tule eile meile” (2012), „Kuidas, palun?” (2013), „Äratundmishirm” (2014), „Maya” (2016), „Vikerkaare taga ja ees” (2017), „Maya ja värvid” (2018), „Jõulud juulis” (2020). 27. september 2023. Vana-Rääma