Kas ma naeratan taas?

  Viimased poolteist kuud olen ma Pärnu Hambapolikliinikus nii tihe külaline olnud et ma ei pea registratuuris isegi oma nime enam ütlema. No tuntakse juba ära. Täna sain uued proteesid kätte (suhu).
  Palun ärge helistage mulle, ma lihtsalt ei saa suhelda. Telefon on päev läbi tirisenud aga ma lihtsalt ei saa...

 Kas olen rahul? No loomulikult olen rahul et sain proteesid kätte, aga juba praegu on mu igemed nii katki ja valusad et hetk tagasi eemaldasin proteesid suust. Eks ma katsetan ja kannan neid ikka, panen ööseks taas suhu. Aga lihtsalt nii valus on ja juba läks pisike vill katki ... Ja süüa ma nendega ei saa mitte kuidagi, isegi kohvi juua ei saa. Kõik vajab harjumist ja ma jään seda hambamaja külastama veel ja veel, arvan et juba esmaspäeval lähen, helistan ja lähen. Nii kohutav on. Kui te vähegi saate, säilitage oma hambad ja käige hambaarsti juures regulaarselt et ei peaks selliste ebameeldivustega kokku puutuma.

 Üleüldse on väga keerulised ajad, enda tervis, Germo tervis, rajale ei saagi ..Jah, ma tahtsin juba minna, sest pole kuu ja paar päeva kepikõndima saanud, kuigi täna käisime jalgsi Germoga Kesklinna Perearstikeskuses ja Hambapolikliinikus. Mina saaksin juba rajale, aga Germo ei saa nii peagi. Ma ei hakka pikemalt rääkima, esmaspäeval saan Germo analüüside vastused ja siis selgub mis edasi. Küll me terveneme ja kepikõnnime taas!

 Muidu on kõik endine, kirjutan aktiivselt oma kirjatükke. Mida sa muud selle pika ja pimeda sügikaamose ajal ikka teed. Kell 16.00 on juba väljas pime ...

 Olge hoitud ja terved!

olemas need ju on, aga...

...

Germo dr. Anne Teeääre ukse taga

16. november. 2018.a.
Vana-Rääma