Vaim sõgeneb ...

  VAIM SÕGENEB ...

vaim sõgeneb ja küünte all on laibad
ma tormlen nagu maru sügisöös
mul akna ees on ehtsad kaltsuvaibad
ja surnu juuksed punutud on vööks

ma eile tapsin kolmteist musta kassi
ne`nahkadest sai põrandale vaip
ja veretilgad tilgutasin tassi
nüüd olen ise sombi elav laip

seob sügiskaamos ajud lausa sõlme
ja valu kurjam aina süveneb
ma olen eland kaksteist inimpõlve
kui elan veel siis ära põgenen

te palun andke andeks minu kiiksud
ja kui ei anna on mul savi suht
ei koti mind kui kobised ja piiksud
ma olen Margit mul on oma koht

vaim sõgenend on juba mitu kraadi
ma varsti langen ise alla tuult
mu elu lihtsalt ongi sellist laadi
ei kukkunud ma eile alla kuult

kolm pihutäit vaid musta roosi õisi
sa aseta mu valge sargale
ei taha mina lilli ühtki teisi
need pane naabrimehe hauale

ja kui siis ükskord elu Maal saab otsa
siis kobi tagasi sa Marsile
kuid ära arva luksust ei saa osta
taas pugema pead põhku parsile



20. november. 2018.a.
Vana-Rääma