Nonii, tõusin öösel juba kell 4.00, sest läksin õhtul ülivara, ehk kell 22.00 magama. Ja juba kell 5.00 sidusin oma haava, sest side ei tahtnud mitte kuidagi peal püsida. Puhastasin antiseptilise sprei- Aseptiga ning panin Braunovidonise plaastri peale. Mis seal ikka, juba peale kella 8.00 tuli ju bussiga (Germoga) kirurg H.Lättekivi vastuvõtule sõita.
Selgus et Germol on sama diagnoos, nahaabstsess, nagu mul, mida eile minul EMOs lõigati. Dr. Lättekivi saatis Germo sidumistuppa ning tegi väikse lõikuse. Vaene Germo, ta pidi sama süsti(rohu) valu taluma, mida mina eile, aga veel hellemas kohas. Jah, nüüd võin öelda, et Germol lõigati kubemes asetsevat nahaabstsessi ja pandi dreen sisse ning kirjutati kuuepäevane antibiootikumi kuur välja. Dr. Lättekivi imestas, et miks Germo JUBA antibiootikume ei võta. Germo oli väga vapper, mind lubati kogu protsessi juures olla, nägin kõike pealt, ka lõikust ja dreeni panemist. Mulle sellised asjad meeldivad, kui nii üldse öelda kõlbab. Ja tuttav sidumisõde oli ka, tema juures käisin umbes poolteist aastat tagasi lausa kaks kuud järjest oma mädast (peas) ateroomi sidumas. Mul on hea meel, et sattusime ka Germoga Terje juurde. Juba esmaspäeval läheme taas siduma, aga kui nädalavahetusel peaks plaaster pealt ära tulema, seon ise. Dr. Lättekivi mainis, et päris mitmel korral peame sidumas käima, nii ma siis jagan ennast haigla, kodu ja hambapolikliiniku vahet, kuigi käimine on mul ikka väga vaevaline. Aga küll ma hakkama saan. Germo tarbib Duracef 500 mg, 2 tabletti päevas.
Tore oli teiega haiglas kokku joosta, Kristi ja Irene! Jah, kummalised kohad viivad inimesed kokku. Irene on mu peagi ilmuva luuleraamatu toimetaja, me polnud kunagi kohtunud ning täna haiglas jooksime kokku, Irene tundis mind ära. Armas oli. Uute kohtumisteni! Ja juba praegu võin öelda, et luuleraamatu toimetamine ei jää Irene poolt viimaseks (minu raamatuks). Muideks, Germo räägibki kogu päeva nüüd sinust.
Peale dr. Lättekivi juurest lahkumist, läksime kolmandale korrusele, kus mõningad viimased päevad on haiglas veetnud Erika. Ma siiralt loodan, et oled nüüd juba kodus. Dr. Kortspärn ju andis lootust päeval. Igal juhul tõhusalt paranemist!
Umbes paari tunni eest läks mu haav ja selle ümbrus tohutult paiste ja punaseks. Helistasin kiirabisse, et nõu küsida. Pole ju mõeldav et ma haiglasse lähen. Aga mind lausa hirmutas sealpool kõneleja, lausa noomis et mul võib veremürgitus tulla ja ta saadab kiirabi kohale. Mis seal ikka, saatiski. Ega kiirabi ei teinudki midagi, kõik vahendid on mul endal olemas, aga hea õde Siiri (keda ma noorusajast tunnen) soovitas mul paistes koha peal kasvõi märga käterätikut hoida. Haav on õnneks lahti ja ehk kaob ka paistetus. Lihtsalt jälle hakkas sama jama, jalale ei saa toetuda ja varbad surisevad ja surevad. Mõtelsin et napsan juba Germo antibiootikumi, kuna see ravib sama haigust mis Germol on, aga arst ei lubanud, nii ma siis katsun Braunovidoni ja Dicloberliga (ning märja kätekaga) hakkama saada. Ja peale blogimist lähen viskan kummuli, koos raamatuga muidugi, sest jalale toetuda pole kasulik. Nii, et oleme Germoga mõlemad ühe ja sama diagnoosiga kodused, aga esmaspäeval juba peab liikuma haiglasse, pole pääsu.
Olge terved!
Mõned fotosüüdistused ka:
 |
| medikamendid välja ja .... |
 |
| öösel kell 5.00... |
 |
| öösel kell 5.00 sidusin... |
 |
| Erikale head paranemist! Germo sai üllatuse osaliseks peale lõikust, Erikale külla ... |
 |
| antibiootikumid Germole ... |
 |
| haav siis selline... |
 |
| praegu siis selline punetus ja paistetus ümber ... |
23. november. 2018.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar