Olen Margit Peterson, kolumnist, literaat, poetess, kirjanik, lastekirjanik, Pärnu kirjandusõhtute peakorraldaja ja ema kahele täiskasvanud pojale. Minu sulest on ilmunud luuleraamatud: 1. "Õitsvate pärnade alleel" 2. "Avali aegadesse" 3. "Veerekese pääl" 4. "Külalood ehk vaaderpass" 5. "Ööde Tütar" 6. "Vana-Rääma uulitsal" Novellikogud: 1. "Virtuaalmees" Romaanid: 1. "Segavereline" 2. "Rist teel" (2015) 3. "Westoffhauseni häärberi saladus" (2017) Lasteraamat: 1. "PETU"
Kuvatud on postitused sildiga Ketlin Priilinn. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Ketlin Priilinn. Kuva kõik postitused
reede, 19. jaanuar 2024
LUMEHALDJAS - Ketlin Priilinn
esmaspäev, 10. veebruar 2020
ARMASTUSEGA FÄNNIDELT - Ketlin Priilinn
Ma ei ole kokku lugenud mitu Ketlin Priilinna raamatut läbi lugenud olen, aga sellel polegi tähtsust. Loen tema raamatuid hea meelega. Eriti lemmik on muidugi krimisari, millest vaid 1 raamat on lugemata. Antud raamat sellesse sarja küll ei kuulu ja tegu on pigem noorteromaaniga, aga kõlbab lugeda ka täiskasvanutel. "Armastusega fännidelt" on kirglik fänniromaan, kus peategelane on kiindunud ühte bändi, selle liikmetesse ning eriti naislauljasse.
Teades autori kiindumusest ühte naislauljasse, pole raske arvata kus kohast inspiratsioon pärineb, kuigi see on siiski ilukirjanduslik raamat (millesse on alati lisatud ka fantaasiat) ja ei tarvitse vastata reaalsele elule.
Mina igatahes nautisin selle raamatu lugemist. Usun, et meil kõigil on või on olnud omad eelistused muusikas ja muusikute hulgas, nii minulgi. Antud raamatus kirjutab 18 aastane peategelane oma kiindumusest ja armastusest teatud bändi ja selle liikmete vastu. Kuidas ta suisa 13 kontserdist osa võttis, autogramme ja silmsidet otsis ja leidis. Tulihingeline piiga kogub raha ja läheb bändiga maailmaturneele, kus kohtub ja tutvub teiste tulihingeliste fännidega. Teda ootavad ees põnevad seiklused ja ka pettumused.
See haaravalt kirjutatud raamat paneb nostalgitsema. Mäletan kuidas ma ise (peategelasega üheealisena) kunagi mõnda bändi fännasin. Näiteks ka Rootsi bändi Charizmat, nende kontserditel käisin ja ühtäkki toonases Kuld Lõvi trahteris ühe bändi liikmega tutvusin, mulle plaat koos pühendusega kingiti jne...Olid ajad! Siirad tänud, hea Ketlin, et viisid mind ajas tagasi!
Tutvustus:RAAMAT
ARMASTUSEGA FÄNNIDELT
Lisann oli üheteistaastane, kui temast sai maailmakuulsa bändi Dreamblue tulihingeline fänn. Nüüd, kaheksateistaastaselt, otsustab ta osaleda Dreamblue maailmaturneel, järgnedes bändile üheksasse riiki ja käies kolmeteistkümnel kontserdil. Oma teekonnal tutvub ta paljude värvikate kaasfännidega, leiab nii sõpru kui ka vaenlasi, satub täbaratesse olukordadesse ja hakkab mitmeid asju nägema uue pilguga. Reisi lõpuni ei kaota Lisann lootust, et täitub tema suurim unistus – kohata oma ebajumalaid silmast silma ja öelda nendele, kui palju ta neid armastab. „Armastusega fännidelt” on noorteromaan, mis pakub sissevaadet fännikultuuri ja tutvustab paljudele raskesti mõistetavat kirge, mis ühendab fänne nende iidolitega.
10. veebruar. 2020.a.
Vana-Rääma
pühapäev, 3. märts 2019
JENNY DAHLGREN - Ketlin Priilinn
Eile õhtul alustasin (näpistasin ööunest mitu tundi) ja täna lõpetasin Ketlin Priilinna Rebecca Lindebergi sarja 4. raamatu "Jenny Dahlgren" lugemise. Selles sarjas on tänaseks ilmunud 4 raamatut, millest 3 olen läbi lugenud, aga sarja 3. raamatut mul veel ei olegi, sestap hoidsin seda osa siin magustoiduks, kuni eile õhtul enam ei suutnud, nii kange tahtmine oli lugeda ning teadsin juba ette, et tuleb unetu öö, sest see on niivõrd põnev sari, et ma lihtsalt ei saa raamatut käest.
Eelnevad selle sarja raamatud, mille olen läbi lugenud, on: "Kas keegi kuuleb mind" ja "Enne kui on hilja."
Kolmas raamat ehk "Kommionu" on lugemata, aga küll ma ka selle endale soetan ja läbi loen ning mingi valemiga pean ka "Kommionu" raamatusse Ketlini pühenduse saama, sest need 3 olemasolvat raamatut on pühendusega ja ma mitte ei tahaks "Kommionu" eraldi riiulisse panna. Nagu olen ennagi maininud, on mul pühendustega raamatud eraldi riiulites ning "Jenny Dahlgren" läheb ka sinna, sest meil taas õnnestus Ketliniga raamatuid vahetada. Aitäh!
Emotsioonid olid lugedes laes, no ikka sajaga laes. Kuna võtsin selle raamatu lugemiseks öösel ja nädalavahetuse öösel, kus rahvast liigub akna taga hommikuste tundideni. Nii liikus ka eile veel kella kolme ajal. Rahvas vast tuli Aleksandri pubist, või kus kohast iganes. No igatahes ma olin vahepeal nii hirmul, et ei julgenud isegi tualetti minna, kuigi olen omast arust väga julge.
Mäletan, et kui ma kunagi, väga palju aastaid tagasi lugesin tööpostil (öine dispetšer või valvur või kes ma iganes olin) Sass Henno krimkat "Mina olin siin. Minu esimene arest." ei julgenud ma öösel isegi objektil liikuda. Samu emaotsioone tekitas ka Ketlini "Jenny" raamat. Üks juhus oli veel, kui hirm minust võitu sai, kui lugesin Ustimenkost, kes mäletab- see mäletab! Ja siis veel sõitsin Tartusse, Germoga arsti juurde, liinibuss otsiti läbi, just Ustimenkot otsitigi...aga see selleks, nüüd raamatu juurde.
Kätt südamele pannes võin öelda, et Ketlin Priilinn on mu lemmik krimikirjanik Eestis. Kohe kindlasti on. Just naisautorite hulgast. Teiste krimikirjanike teosed ei paku mulle üldse huvi, nad ei paku põnevust ja on kuidagi väga laialivalguvad, ei toimu midagi nii põnevat, nagu Rebecca Lindebergi sarjas. Ma ei hakka nimesid nimetama, aga paljud üles või üle kiidetud krimiraamatud ei ole pooltki nii põnevad kui see sari!
Ketlin Priilinn oskab sellist põnevust üleval hoida, et ta raamatuid ei saa käest pannagi. Kui peatükk lõppeb, mõtlen, et nüüd panen raamatu kinni, hommik juba käes, aga no pole lihtsalt võimalik! Ausõna!
Ja kui ma juba alguses hakkan krimiraamatuid lugedes kahtlustama igat tegelast kuriteos, on see raamat minu jaoks nagu bingovõit. Nii on ja nii jääb!
Ma olen terve elu armastanud krimkasid lugeda, aga mitte alati. Selleks peab valmis olema. Eile õhtul olin valmis ja täna olin nii valmis, et lükkasin elamise koristuse taas sujuvalt edasi.
Ma rohkem ei reeda, lugege ise! Rahva Raamatu lehelt reklaam juba ise reedab, aga kopeerin selle nüüd siia:
Aitäh, kallis Ketlin, et saa niivõrd põnevaid raamatuid kirjutad ja lugejale väga palju pakud! Suured ja siirad tänud!
JENNY DAHLGREN
Järve äärest leitakse
surnuks pussitatud noor naine. Keegi ei näi temast puudust tundvat, ka
ei leia politsei surnukeha juurest ühtegi dokumenti. Tüdruku taskus on
vaid üks hõbedane medaljon, millele on graveeritud rootsipärane nimi.
Uurija Rebecca Lindeberg on sünnituspuhkusel, kuid ei suuda vastu panna
soovile oma kolleege paeluva juhtumi lahendamisel aidata.
„Ühtäkki
oli tal tekkinud tunne, nagu oleks ta jälle tööl, nagu oleks ta taas
veel keegi peale selle ülimalt üksildase tulevase ema, kes viimased kuud
polnud inimestega õieti rääkinudki. „Martin... Räägi mulle sellest
tüdrukust veel. Kas te siis mingeid tema asju ei leidnud, mis oleks
aidanud teda tuvastada? Kotti, telefoni...?“
„Kotti
ega telefoni me ei leidnud, ehkki terve see piirkond sai läbi otsitud.
Võiks ju arvata, et tegu oli röövimisega. Samas, nende haavade järgi
otsustades oli tegemist ikka väga tahtliku tapmisega. Aga ühe asja me
siiski leidsime.“ Martin võttis oma pruunide kaantega mapi, avas selle
ja võttis välja mõned fotod. „Me leidsime tema taskust medaljoni. Näed,
sellise. See on hõbedast. Ja siia peale on graveeritud nimi.“
Fotolt
oli näha ovaalse kujuga ja kergelt laineliste äärtega medaljon, mille
keskele oli graveeritud väikeste korrapäraste trükitähtedega nimi. JENNY
DAHLGREN.“
Rebecca Lindebergi
sarjas on varem ilmunud raamatud „Enne kui on hilja“ (2015), „Kas keegi
kuuleb mind?“ (2017) ja „Kommionu“ (2017). „Jenny Dahlgren“ on sarja
eelviimane raamat.
| ISBN | 9789949854547 | ||
|---|---|---|---|
| Ilmumisaasta | 2018 | ||
| Keel | eestikeelne | ||
| Formaat | Pehmekaaneline | ||
| Lehekülgi | 286 lk | ||
| Mõõt | 204x147x18 (mm) | ||
| Kirjastus | TÄNAPÄEV | ||
| Sari | REBECCA LINDEBERG | ||
| Lisamise aeg: | 11.12.2018 |
Kaupluses püsikliendile:
21.66 €
Kaupluses:
22.80 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: homme, 04.03
|
3. märts. 2019.a.
Vana-Rääma
esmaspäev, 12. märts 2018
MIRACULUM- Ketlin Priilinn
Kui tihti me oleme elus endale esitanud küsimusi, mille vastuseid me teame või siis üldse ei tea? Elame edasi mälestustega mille on keegi teine (või meie lapsepõlv meile) loonud, teadmata asjade tegelikku käiku. Kui tihti me oleme mõelnud mis või kes on selle taga kui meie lähedasest saab alkohoolik? Näpuga näidata ja parastada on alati "hea" aga harva hakkab keegi kaitsma inimest kes on eluratta kodarate vahele jäänud ja sealt enam välja polegi saanud....
Tihti põlastatkse inimesi kes on joomakuradi õnge sattunud, aga paljud ei tule selle peale, et see õngekonksu küljes vegeteeriv inimvare võib just olla südamega isiksus, liiga pehme loomuga, kes vannub elule alla. Nii ütleb ühe tõe välja ka Ketlin Priilinn selles romaanis "Miraculum," mida ma (raamatut) kaua aega ei raatsinud endale osta, olles raamatu pealkirja suhtes skeptiline ja mittevaevudes seda pealkirja kasvõi isegi guugeldama. Pealkiri ei köitnud, raamatu kaaaned ka mitte, kuid olen hetkel kirglikul lugemislainel ja veebipoest piilusin, et selle saab kätte pmst tasuta, ostsin ära. Ja ma ei pidanud pettuma...Ja ma sain ühe sõna võrra rikkamaks...Ja ma sain teada miks see sõna on raamatu pealkirjaks...Ja ma sain sellise emotsiooni sellest raamatust, et ma vist ei saa isegi magada!
Olen päris mitmed Ketlini raamatud endasse ahminud ja pole kunagi pidanud pettuma. Kahtlemata on minu lemmik tema krimisari, millest kolmas raamat on veel lugemata, aga lugeda kõlbavad ka tema teised raamatud, mis on nii elutruud, haaravad, õiglased, valusad ja ilusad, et igal vabal hetkel kibeled neid lugema. Kuigi selle raamatu näol on tegu väga valusa raamatuga, pesitseb ridade vahel positiivsus, oma peidetud kujul. See raamat paneb elu järele üle mõtlema ja nägema elu eredamas valguses, nägema inimhinge tagahoovidesse, kuhu polegi kerge pääseda.
Ma ei hakka ümberjutustust kirjutama, aga mainin, et tegu on ühe (eba)õnnestunud pere looga, kus pere vanim tütar võtab pärast ema surma oma kasvatada õed ja venna. Kuidas ta sellega hakkama saab ja mis elul talle varuks on, seda lugege juba ise.
Mina soovitan soojalt!
Aitäh, armas Ketlin, et sa nii südamliku ja elutruu raamatu kirjutasid!
P.S. Eriti soovitan lugeda neil kelle ema on olnud alkohoolik, ehk paneb see raamat andestama ja teda ning elu paremini mõistma! Ma vähemalt loodan. Ise olen õnnelik, et olen korraliku ema laps!
Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT
MIRACULUM
Mirjam pidi terve oma lapsepõlve hoolt kandma nooremate õdede-vendade eest, sest alkoholilembesel emal polnud lastest sooja ega külma. Nüüd, lõpuks ometi iseseisev, naudib ta täiel rinnal vabadust ega taha kodus elatud aja peale mõeldagi. Kui aga ema ootamatult sureb ja ilmneb, et tema neljal alaealisel lapsel pole kellegi juurde minna, tuleb neiul seista silmitsi väga raskete valikutega. Kas saata õed-vennad lastekodusse või püüda kogu koormaga jälle ise hakkama saada – taas kord omaenda elu ohvriks tuues?
Ma pole kunagi tahtnud emaks saada. Mitte ealeski. Lapsepõlves kogetud pidevast emamängimisest oli enam kui küll ning üksnes mõtegi samasugustest kohustustest ja vastutusest tekitas minus tülgastust ja õudusvärinaid. Kodust lahkumine oli tähendanud mu jaoks imelist vabanemist, võimalust lõpuks ometi elada üksnes iseendale. Seda võimalust ei kavatsenud ma enam kunagi käest lasta. Minust pidi saama üksik, ainuüksi endast sõltuv ja ainuüksi oma isiklike vajadustega arvestav naisterahvas, kelle ellu kuulub töö, mõned toredad hobid, head sõbrad ja ehk ka mingi vahva lemmikloom, kes ei nõua palju tegelemist.
12. märts. 2018.a.
Vana-Rääma
teisipäev, 16. jaanuar 2018
ENNE KUI ON HILJA- Ketlin Priilinn
Hommikul kell 5.01 panin käest Ketlin Priilinna "Rebecca Lindebergi" sarja 1. raamatu. Mul käib see lugemine küll vastupidi, sest möödunud kevadel lugesin sama sarja 2. raamatu läbi ja nüüd ootan kannatamatult millal saan 3. raamatut lugema hakata, mis hiljuti ilmus.
Kaks magamata ööd on seljataga. Eile hommikul sain alles kell 6 magama, sest ma lihtsalt ei saanud aru kuhu tunnid kadusid. Kui sa loed ülipõnevat krimkat, siis sa ei saa teda käest ära, sest raamat haarab su endasse ja uni kaob. Umbes kella 3 ajal kobistas keegi vastu mu akent ja ma pidin infarkti saama, olin just ülipõnevas kohas oma lugemisega. Uhh!
Naabrinaisele ka ei saanud muljetada raamatust, sest kogu aeg oli tibutagi seljas. Ka naabrinaine kurtis, et seda raamatut lugedes ta ei maganudki. Ketlin, sa röövid lugejatelt une!
Tohutult põnev kriminaalromaan! Aitäh, andekas ja hea Ketlin, sa oled mu lemmik krimikirjanik! Ja seda päris tõsiselt. Eesti krimiseriaalid kahvatuvad selle raamatu ees!
Kopeerin siia raamatu tuvustuse Rahva Raamatu lehelt aga oma sõnadega öeldes, tegu on õõvastava krimiromaaniga kus kahe lapse ema ja abikaasa tapetakse ning prügiautol töötav mees leiab tükeldatud naise laiba oma töö käigus. Kes on selles kohutavas kuriteos süüdi? Loe! Mina igatahes jõudsin juba vahepeal kõiki tegelasi kahtlustama hakata. Uhh! Rohkem ma ei räägi. Lugege! Laenake raamatukogust või ostke poest! Poes on see kuu lõpuni veel ülidoodne ka.
Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT
ENNE KUI ON HILJA
Kahe väikese lapse ema kaob ootamatult ja peagi leitakse ta jõhkralt mõrvatuna. Juhtumiga hakkab tegelema alles äsja ametisse asunud noor uurija Rebecca Lindeberg, kes ei suuda esiotsa leida ainsatki põhjust, miks pidanuks keegi sellele pereemale halba soovima. Tasapisi hakkavad aga ilmnema veidrad ja kõhedust tekitavad asjaolud ning Rebecca taluvuspiirid pannakse tõsiselt proovile...
Järsku oli sealt kottidest paistnud verine käsi ja sassis juuksed ja tumesinine jope jälle tal silme ees, nagu oli tal silme ees ka see väike poiss, kes koos isaga alles paar tundi tagasi siin jaoskonnas oli viibinud, ja siinsamas laua peal lebas pilt, millel võis näha vormikat pruunide juustega naist rõõmsalt kaamerasse naeratamas. Rebecca haaras lauast kinni ja puhkes nutma, valjusti ja lapselikult nuuksudes, tundes samal ajal õõvastust, et tal ikkagi ei õnnestunud olla see robot, see professionaalne robot, kes suudab kõik enda isiklikud emotsioonid välja lülitada ja jääda vaid uurija rolli.
16.jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma
teisipäev, 2. mai 2017
Pudru ja kapsad ehk segablogid...
 |
| Ketlin Rauk (Priilinn) Foto tema fb profiililt. |
Viimasel ajal kipun oma blogimistega oma ajale jalgu jääma, kuid ometi soovin, et kõik sündmused, üritused, arvustused jne...oleks kenasti blogis koos. Nii ma siin nüüd segablogi kirjutangi.
Armas ja andekas kirjanik, ajakirjanik ja lastekirjanik Ketlin Rauk (Priilinn) andis mu lasteraamatule PETU tagasisidet. Tema blogisid saate lugeda SIIT.
Kopeerin selle teksti ka siia, et oleks kohe silmale nähtav. Ning tänan Ketlinit südamest! Aitäh!
Margit Peterson "Petu"
Haarasin selle raamatu suure huviga, kuna lapsepõlvelugusid - eriti eesti autorite omi! - on alati tore lugeda. Margit Petersoni autobiograafilise sisuga raamat ei valmista selles osas vähimatki pettumust. Lugu on ladusalt ja hästi mõnusalt loetavalt kirjutatud läbi mõneaastase tüdruku silmade, tema igapäevaelust, mõtetest ja tunnetest, tema kasvamisest ühes külakeses Pärnumaal. Väike Petu on hakkaja ja uudishimulik, pisut tormakas, unistaja, hea kujutlusvõimega laps, suure pere pesamuna. Hästi südamlikult on kujutatud lapse suhet loodusega, kuidas ta armastab päikest, hullata sopaloikudes ja kallistada puid.
See on selline raamat, mis sobib lugemiseks igale vanusele. Täiskasvanutel tuleb "Petut" lugedes meelde oma lapsepõlv, lastel aga on kindlasti põnev saada teada sellest, kuidas nendevanused kunagi elasid, mida mõtlesid, milliseid mänge mängisid. Ja et oli olemas suurepärane lapsepõlv ilma igasuguste tänapäevaste mänguasjakuhjade ning nutividinateta! :)
Minul oli natuke kahju, et raamat nii ruttu läbi sai. Oleksin suurima heameelega Petu tegemistest edasi lugenud, 40 lk tundus ikka liiga vähe, aga õnneks võib raamatu viimaselt leheküljelt lugeda, et autor on kirjutamas ka järge "Petu läheb kooli". Mina oleks need kaks lugu ilmselt kokku pannud, aga ilmselt soovis autor eelkoolieale pühendada päris eraldi raamatut. Igal juhul soovitan, armas lugemine!
Autor: Margit Peterson
Lehekülgi: 40 lk
Kirjastus ja aasta: Hea Tegu, 2016
Lemmiktsitaat/lõik raamatust: "Vana Kask oli talle uue kodu õuel kõige suurem sõber. Iga kord, kui tüdruk kiikuma läks, küsis ta Kaselt, et kas too tahab temaga mängida. Vana Kask tahtis alati, ka siis, kui Petul silm päikeseloojangut vaadates kinni hakkas vajuma ja ema kiigelt tuppa hõikas."
Tema raamatu "Kas keegi kuuleb mind?" kohta kirjutasin ka millalgi arvustuse ja kohe, kohe saan selle sarja järgmise raamatu omanikuks, ootan seda suure põnevusega. Tegu on krimisarjaga.
Minu arvustust sellest raamatust saada lugeda SIIT.
*********************************************************************
Olen strippar Marco Tasasele teinud juba päris mitmed laulusõnad ja alati on meie laul jõudnud youtubes vaadatavuse edetabelisse. Kindlasti jätkame koostööd, kuna minul pole vahet kas kirjutan sõnu punklaulule, diskole, koorilaulule või...Mulle lihtsalt väga meeldib kui inimesed ajavad oma asju hingega. Päriselt.
Nii tuli meie ühislugu "Ma vajan rohkem" vaadatavuselt youtube´i top 5. kohale. Jee!
Seda saad piiluda SIIT.
***********************************************************************''
Selle kuu numbrisse "Saatus & Saladused" toimetasin Ott Puija luule. Kui keegi veel tahab, et ta luule sellesse ajakirja jõuaks, saatku mulle oma 5 luuletust, mõned read endast ja foto. Juuninumbrisse on mul juba olemas, aga juuli pole ka enam mägede taga.
Oti luulelehekülg on siin:
2. mai. 2017.a.
Vana-Rääma
pühapäev, 12. veebruar 2017
"Kas keegi kuuleb mind?"-Ketlin Priilinn
Täna lõpetasin Ketlin Priilinna Rebecca Lindebergi sarja 2. raamatu "Kas keegi kuuleb mind?" lugemise. See on kriminaalromaani sari. Mina ja minu lugemine, eksole? Ikka ja jälle lugesin Rebecca perekonnanimeks Lindgren. Ja mitte ei saa sellest üle ega ümber. Minu kiiks.
Päris mitu õhtut krimka seltsis magama jäämine oli piinav, sest mitte kuidagi ei tahtnud raamatut käest panna ning lugesin varajaste hommikutundideni. Mida sellest järeldate? Mina tean mida mina arvan. Tegu on minu lemmikkrimkaga ja seda päris ausalt. Kui ikka tegelased tulevad sinuga unenägudesse kaasa ja hakkavad seal oma elu edasi elama, on tegu hea raamatuga. Ma tegin peale kaante sulgemist iluune ja olin kusagil Lasnamäe ühikamajas, otsisime Germoga oma 23 nr korterit, mille päranduseks saime. Meil ei õnnestunud seda üldse üles leida, sest iga õige numbriga uks avanes kas ööklubisse või pubisse kus üks raamatu tegelastest Jaak endale narkotsi süstis. Siis jõudsime taas trepikoja esimesele korrusele, postkastide juurde ja sealt valisin selle raamatusarja esimese ja kolmanda osa (kuigi Ketlin alles kirjutab kolmandat), võttes neid lausa mitu tükki, et sõpradele kinkida kuna need olid seal postkastide juures tasuta saadaval. Mina veel imestasin, et kuidas see võimalik on, aga narkarite punt kes seal kõrval mul seisid ja Germole liiga püüdsid teha, imestasid, et miks ma neid raamatuid tahan, kuna mitte keegi selle trepikoja ega maja inimestest polnud lähimatki huvi tundnud. Hakkasime majast välja tulema, kuna lootusetu oli oma korteri ust üles leida, kuid siis tuli juba meiega õiendama raamatutegelane Artjom, kui leebus, tahtis oma pampu meie kätte sokutda ning lubas, et ostib ise meie elamise üles. Leidiski. Siis hakkasid narkarid kogu aeg ukse taga raha pommimas käima, kuni tuli Arjom ja andis neile kolakat. Arjom kutsus ennast ise meile külla ja jäigi. Vot nii! Sähh sulle romaan! Ketlin, nüüd tead ka Arjomi edasisest saatusest. Ehk oligi hoopis see põhjuskes miks ta Kati juurest lahkus? :)
Mul on selle sarja esimene raamat lugemata, aga kavatsen selle kindlasti endale osta. Ja kolmandat raamatut ootan ka väga.
Ka Ketlin armastab lisada raamatusse hästi palju tegelaskujusid, aga mulle nii meeldib. Ongi mõnus kui pead vahepeal meelde tuletama kes keegi on, see aitab meenutada eelmisel õhtul loetut. Mina igatahes elasin mitu ööpäeva selle raamatu seltsis ja jaksasin isegi vahepeal Pärnu kirjandusõhtu peakorraldada.
Rohkem ei tihka avalikustada millest raamat kõneleb, muidu räägin kõik ära ja...Aga ühte ma ütlen, ma olen üliõnnelik, et selle raamatu endale sain, vahetasime Ketliniga.
Ahjaa, seda ka veel, et minu jaoks on krimka põnev, kui hakkan igas tegelases kolli nägema, no mitte igas just ja ka mitte kolli, aga kahtlustasin mõrvas juba ka neid kellel polnud sellega lähimatki kokkupuudet. Paranoia, ah? No, nii juhtub minuga ka krimisarju vaadates.
Kaanekujundus ja raamatu pealkiri on ka 100% teemasse. Ülihea kujundus Liis Karult! Ja veel need kaaned. Olen ka igatsenud, et mu mõnel raamatul oleks sellised n.ö. poolkõvad või poolpehmed kaaned. Usun, et ükskord mu unistus ka täitub.
Nüüd jään ka veel 3. raamatut ootama ja nagu mul kombeks, kopeerin Rahva Raamatu lehelt väikese raamatututvustuse ka siia.
Siirad tänud, Ketlin!
12. veebruar. 2017.a.
Vana-Rääma
- RAAMAT
KAS KEEGI KUULEB MIND
Kui 17aastane Stefan ootamatult kaob, arvatakse esmalt, et poiss on lihtsalt jalga lasknud. Asjalood võtavad aga jahmatava pöörde, kui metsast leitakse sadistlikult mõrvatud poisi laip. Nooruke Rebecca Lindeberg ja tema kolleegid asuvad asja uurima, kuid seisavad peagi silmitsi järgmise elajaliku mõrvaga. Seekord on ohvriks Stefani isa. Kui ka pereema jäljetult kaob, algab paaniline võidujooks ajaga – kas nad jõuavad vähemalt naise päästa? Ja miks peaks keegi üldse tahtma hävitada seda pealtnäha täiesti tavalist perekonda?„Esiotsa polnud võimalik täpselt kindlaks teha, millesse metsast leitud noormees oli surnud. Mõrvar oli kõvasti vaeva näinud sellega, et köita kinni tema käed ja jalad – neid oli kõvasti mässitud tugeva teibiga ning lisaks veel nööridega, samuti leiti tema suust väike sinine rätik, mida nähtavasti tropina oli kasutatud. Tema jopelukk oli eest lahti ning kaelalt ja ülesrullunud särgi alt võis märgata suuri verevalumeid ning põletusjälgi, ilmselgelt oli noormeest pekstud ja piinatud, kuid missugune vigastus osutus surmavaks, seda pidi otsustama lahanguraport. Kõige jubedam asi kogu vaatepildi juures olid aga surnud noormehe silmad. Täiesti avatud suurte ja selgete silmade täiesti kirjeldamatu õudust täis pilk sööbis Rebeccale mällu ning ta oli kindel, et see on üks järjekordne õõvastav asi, mis teda edaspidi unenägudes kummitama tuleb.”Rebecca Lindebergi sarjas on varem ilmunud raamat „Enne kui on hilja” (2015).
Tellimine:
Postitused (Atom)