Loetud sai Enn Põldroosi romaan "Joonik kivi." Tegu on järjekordse raamatuga, mis on osalenud romaanivõistlusel ning noppinud sealt suisa 3. koha. Aastal 2002. Ütlen kohe alguses ära, et tegu on raamatuga, mis kohe kindlasti ei kuulu minu lemmikute hulka. Puudub see haaravus, kompaktsus ja kõik venib, kogu süžee venib, hakib, vajub laiali, jookseb minema. No ei ole üldse seda romaanile omast haaravust. Üks lõik räägib ühest ajastust, teine teisest, kolmas kolmandast. Sellise romaani juures oleks nummerdatud peatükid lausa hädavajalikud. Vabandust, aga sellise skeemi järgi kirjutatud raamatut on lausa vastik lugeda. Nagu ma aru saanud olen, on see erudeeritud ja tunnustatud kirjanikul (kunstnikul) ka ainus romaan, mille ta kirjutanud on. Ju ei sobinud see romaani formaat talle. Ega ei sobigi igale ühele. Romaani tuleb osata kirjutada. Paljud tänapäeva kirjanikud ei teagi mis asi see romaan on. Annavad raamatu välja, väidetavalt romaani, aga romaanist on asi väga kaugel, enamus on jutustused. Novellid samuti, aga romaane kirjutavad siiski vähesed. Palun, head proosakirjanikud, tehke omale selgeks romaani olemus! Polegi midagi nagu lisada, sest tegu on raamatuga, mida ma lugeda ei soovita ja pikemalt kommenteerima ka ei hakka, lisan vaid tutvustuse. Eks valik on teie. “Joonik kivi” on põnev ja intrigeeriv romaan, mis viib lugeja maailma täis saladusi, seiklusi ja ootamatusi. See raamat on täis põnevust ja mõistatusi ning jälgib peategelase Jooniku seiklusi, kui ta avastab müstilise kivi.
Teos saavutas 2002. aasta romaanivõistlusel III koha. 21. mai 2026. Vana-Rääma
