VII Sügislaat Lavassaare staadionil

Täna toimus juba VII Sügislaat Lavassaare staadionil. Saime meiegi sellest osa. Armas Vally müüs ka laadal oma imelist keraamikat. Aitäh, kallis Gaud, et meid kaasa võtsid! Eks fotod kõnelevad. Rohkem rõhku panime me endises Rabakontoris asetsevale ajutisele kohvikule Jõhvikas, kus kohalikud naiskad laada puhul ühepäevakohvikut peavad ning head ja paremat pakuvad. Teiega oli nii tore aega veeta, kallid Sveta, Liia, Merike jt! Uute kohtumisteni ning tänud selle positiivse rõõmuenergia eest! Germo on siiani rõõmus ja muljetab :) Ja loomulikult ei saanud ma üle ega ümber oma kunagisest töökohast, dispetseri-valvuri putkast, kus sai päris mitmeid aastaid öösiti tööd tehtud, sest üksnes nädalavahetuseti olid päevased vahetused. Nüüd see putka seisab ja laguneb ilmselt ... aga kui palju mälestusi! Nostalgia! Ja oma kunagise kodu akende all sai ka Germoga fotod jäädvustatud. Aitäh, kallis sõbranna Gaud! Meie sõprus ja tutvus sai kunagi just sellest armsast pisikesest alevist alguse 1995. aastal. Varsti saame juubelit pidada :) Tagasi sõites põikasime ka Audrust läbi, endise Kirbu baari juurest, teadagi miks, onju? ;) Üks armas päev on alanud, see lõppeb ka positiivset, sest mu ümber on positiivsed inimesed ja ma olen selle üle teile väga tänulik. Armastan! 17. september 2023. Vana-Rääma P.S. Kodus ootas mind küllus. Aitäh, kallis!

Jaanitulel Lavassaares

Jaanituled on alanud. Vähemalt ühte neist on peetud ning see toimus eile, 17. juunil Pärnumaal Lavassaares alevikus. Gaud on süüdi, et me Germoga sinna jõudsime. Peasüüdlane. Siin tuleb välja jälle see, et unistada tuleb suurelt. Teades, et sõber Ergo seal esineb ja salamisi unistades ka kohal olla, läks tänu kallile sõbrannale Gaudile meie unistus täide, kuigi see oli ekspromt minek ja Gaud tõmbaski meid otse rajalt maha :) Me olime kepikõndimas ja parasjagu Ehitajate teel jälle, kuid mitte uuest sillast kaugel, kui keerasime metsa ja jõudsime Ojja, nagu eelmises blogis mainisin. Ja mööda Vana-Rääma tänavat kepikõndides nägme kuidas sõbranna autoga hoovi keerab. Oh seda õnne! Oli see alev ju kunagi ka meie perele koduks ning just seal tutvusime ka kunagi 28 aastat tagasi Gaudiga, kui meie ühine sõber Marco, kes nüüd ammu juba Ameerikas elab, helistas Gaudile ning kirjendas mind ning soovis, et Gaud mind üles otsiks ja telefonile kutsuks. Otsiski, nagu siiani näha on :) Aga nüüd jaaniõhtust ka ikka. Teid kõiki oli üliarmas näha, Raili, Riina, Almi, Vova, Priit, Maarit, Ülle, Sass, Krista, Sveta, Aili, Kerli, Kadri, Lisett, Merike jt ... Hästi soe tunne jäi hinge, aitäh! Ja loomulikult nautisime sajaga Ergo esinemist, mis tõi piskutki jaaniõhtu meeleolu. Ainult, et Lavassaare sääsed tahtsid meid ära süüa. Ma pole aastaid nii palju sääski unes ka näinud :) Germo on nii õnnelik siin, särab nagu juudi jõulupuu. No ausõna. Esiteks saada kahel õhtul järjest osa ühe oma lemmiklaulja Ergo kontserdist, näha ja kallistada Gaudi ja ka teid, kallid sõbrad ja tuttavad seal Lavassaares, seda ei juhtu igapäevaselt. Ööuni jäi küll umbes 5,5 tunniseks, aga väsimust me ei tunne, pigem on tõesti emotsioonid laes. Aitäh mu kallid sõbrad, et te olemas olete! Aili ja Kerli, saadan teile fotod postkasti ka, ehk keegi oskab neid heledamaks tuunida, praegu on nad väga tumedad ja vaevu aimatavad. Kallistan 18. juuni 2023. Vana-Rääma

Lavassaare ajalugu - Lavassaare

Pärnumaal, rabade ja soode keskel asub Lavassaare mägi, mis on 31 m üle merepinna. On tekkinud jää-ajal. Täna asub selle mäe (künka) otsas üks puhtamaid ja armsamaid Eestimaa aleveid - Lavassaare, mis oli kunagi 10 aastat koduks ka minule. Armsad mälestused on sealt. Nooremal pojal algas seal ka koolitee, Lavassaare algkoolis. Just sellest pisikesest armsast alevist üle 16 aasta tagasi meie perega Pärnusse elama naasesimegi. Tänud raamatu eest võlgnen kallile kooliõele Ailile, kes selle mulle kinkis. Ausalt öeldes ma ei mäleta kas olen seda enne lugenud aga lugesin huviga, eile õhtul sain loetud. Eks ma nägemise pärast ju piiran ja piinan ennast siiani lugemise suhtes. Igal õhtul tahaks raamatu kätte haarata. Antud raamat on sisukas ja huvitav, vähemalt minu jaoks. Eriti lähevad mulle korda Ülle Variku ja Liia Gentaleni artiklid, just nende inimestega olen rohkem suhelnud ja suhtlen siiani. Mõlemad on armsad hinged. Ülle on toimetanud ka ühe mu raamatu, millega olen väga rahul ning Liia on kahel korral kutsunud mind Lavassaare raamatukokku raamatuid esitlema, kus ta ise juba alates 1984. aastast töötab. Siirad tänud! 1999. aastal ilmus see raamat ning esikaanefoto on siiski Lavassaare vanast asulast, kus hetkel asub Raudteemuuseum või Muuseumraudtee, erinevatel kohtadel nimetatakse erinevalt. Seal seisab (vähemalt mõne aasta eest seisis) ka võigas vagun, mille sees inimesi Siberisse küüditati. Ühel aastal juhtusime ühel ajal Oviiride nimeliste inimestega sinna, nemad vestlesid sellest. Kui ka sina oled mingilgi määral seotud Lavassaarega siis soovitan sul seda raamatut lugeda. Aitäh! 19. oktoober. 2021.a. Vana-Rääma

Käisime Lavassaares laadal

Väliharf

 

 Täna on suisa suveilm, mis soosib ka laatade pidamist, vähemalt Pärnus ja Pärnumaal. Meie võtsime ette teekonna Lavasaare alevikku, kus toimus päris mahukas laat. Väliharfi sai ka veidi aega nauditud. Mõnus!

 Ka mõnda tuttavat sai kohatud, ikkagi kunagine kodualev, nostalgia. Ja meie kunagisel koduaknal ilutseb suur silt MÜÜA! 

 Minu lemmikuks on vanavara, nii just sellest mõned pildid ka jäädvustasin. Aga kauplejaid oli meeletult ja üleüldse oli rahvast ikka murdu. Imekenas alevis ei olnud eriti parkimiskohtigi autole, aga saime hakkama. 

 Mõnus nostalgia on hinges, aitäh korraldajatele! 

 Mõned jäädvustused ka:

...

...

Germo ikka ka

...

...

...

20. september. 2020.a.

Vana-Rääma