Aitäh, hea Ivar Tröner, et nii hea raamatu koostasid ja tänud Helena, et selle mulle kinkisid! Vastu tänast sai see raamat loetud. Tegu ei ole ilukirjandusliku raamatuga, mida igal õhtul endasse ahmid. Tegu on siiski eluloo kategooriasse kuuluva teosega, mida sobib lugeda nn peatükkhaaval. Nii minagi ikka ja jälle Gunnar Aarma sõnadele mõeldes magama jäin. Ta on mu eeskuju olnud kaua aastaid ja mul oli au teda ka tunda. Lisaks on mul koduraamatukogus ka temast päris mitu raamatut. Kõige õhem on "Kõnelused Gunnar Aarmaga," mille andis välja 1998. aastal Intuitiivteaduste kool. Lisaks ilutsevad veel mu riiulis "Mõtlemise salapära" ja "Mida paljud ei tea." Kõik need on korduvalt loetud, sest Gunnari elutarkus kutsub neid ikka ja jälle lugema. Nüüd siis ka antud raamat, milles leiduvad elutõed ja tsitaadid on paljud mulle ammu tuttavad, aga korduvlugemisel mõjuvad nagu mantrad. Ja omaette mantra staatus on kallistamises, mida guru Gunnar Aarma ei väsinud oma loengutel ja ka päriselu kordamast. Nagu ka kõik muud teemad, mida raamat sisaldab. Minu jaoks sisaldab väga palju tuttavat, mis igal korduvlugemisel aina uuesti ennast meelde tuletavad. Kahtlemata oli Gunnar Arma üks elutark inimene, üks targemaid mehi üldse eelmisel sajandil ja selle sajandi alguses. Suurkuju, kellest räägitakse veel sajandeid. Küll oli neid armas koos Heljoga vaadata, alati armsalt käsikäes ja kallistades. Tingimusteta armastus armastatkse tänapäeval selle kohta öelda. Aitäh selle fantastilise elamuse eest! Ja nüüd kopeerin ka raamatut tutvustava teksti. Selle raamatu lehekülgedelt õhkub meelekindlust, rõõmsameelsust ja armastust. Ristteedel eksinu leiab siit oma hingele abi.
Teadjamees, ravitseja ja filosoof Gunnar Aarma (1916–2001) oli Eesti tuntud tekstiilivabrikandi August Abrami ja lauljanna Liisi Abrami (Aarma) poeg ja Westholmi Gümnaasiumi kasvandik.
Koguteosest leiab lugeja Gunnar Aarma loomingulise pärandi selle osa, mis on seni olnud varjul vaid erakogus või mida on korjanud ja säilitanud Eesti Kirjandusmuuseumi teadurid ning Rahvusarhiiv.
Aarma mõttevaramu kõrval on raamatus ka Gunnari abikaasa Heljo (1915–2009) mälestused, mis ilmuvad esmakordselt, nagu ka Jaak Lõhmuse pikk eluloointervjuu Gunnar Aarmaga. Esmakordselt on avaldatud ka Aarmate perekonna kirjavahetus ajast, mil nii Gunnari kui ka tema venna Sulho (1912–1987) perekonnad olid aastatel 1941–1957 sundasumisel Venemaal (Gunnar vahepeal ka vangilaagris Siberis). Mõlemad perekonnad vahistati Nõukogude repressiivorganite (NKVD) poolt 14. juunil 1941 ning küüditati Venemaale, Kirovi oblastisse. Perekonnalugu selles raamatus on lahutamatult seotud Eesti ajaloo ja eestlaste saatuse looga. Aarmate perekonna kirjavahetuses aastatel 1943–1955 räägitakse omavahel justkui igapäevastest asjadest. Ometi kiirgub neist kirjadest vaprust ja väärikust – Venemaa kolkaelu viletsused ja hädad jäid alla Aarmate pere sihikindlusele rajada isegi seal endale kodu. Perekonna omavaheline kirjavahetus ajal, mil Gunnar oli vangilaagris Siberis, on väga liigutav.
Raamatu koostamisel on kasutatud Gunnari ja Heljo poja August Aarma erakogu, Kirjandusmuuseumi ja Rahvusarhiivi kogusid. Ilmuvad paljud seni avaldamata unikaalsed fotod ja dokumendid. Kaks maakaarti köite sisekaantel on kõnekad – esimesel ajaloo ilu, teisel ajaloo traagika.
Gunnar Aarma: Kindlasti aitab kõiki inimesi positiivne ellusuhtumine.
Kallista oma partnerit, kui ta sul on olemas, iga tund. Ja kui teda ei ole, siis muretse ta endale. Kas või koera või kassi näol. Anna talle oma armastust edasi. 21. mai 2025. Vana-Rääma
