teisipäev, 15. juuni 2021

Jaansoni rada 208. päev

Nonii, taas jõudsime rajalt. Mõnusalt tuuline ilm on, jahutab aga samas on soe, sestap taas mööda Jaansoni rada kepikõndisimegi. 4,3 km on paras teekond. Eks homme peaks mõne teise suuna võtma, või ülehomme. Üks ja sama tüütab ära aga samas ma ei pea siis pedomeetrit tööle panema, Jaansoni raja vahemaad on juba pähe kulunud. Mis seal ikka, taas on + kirjas. Oleme terved! 15. juuni. 2021.a. Vana-Rääma

esmaspäev, 14. juuni 2021

Legend? väärikast vanahärrast

Legend? Väärikast vanahärrast Marios lonkis mööda kaldakaid. Erakordselte eredad päikeekiired panid silmi kissitama aga päikeseprille noormehel ei olnud. Need olid kaotsi läinud eelmisel õhtul koos noormehe mäluga. Hea et ta veel teadis kes ta on ja kus ta on. Marios teadis seda ka et tema ja alkohol kokku ei sobi, kuid ikka ja jälle tuli ette olukordi, mil noormees ennastunustavalt seda vägijooki pruukis, väites et nii suudab vabaneda taagast, mis teda päevast päeva ja ööst öhe rõhub, isegi hinge matab. Luupainajatesse noormees ei usu, kuigi ööd ei ole ammu enam tema sõbrad, või oleks õigem öelda et uni on noormehe maha jätnud. Ühel juunikuu ööl, pärast raju jaaniõhtut, mil Marios ja ta sõbrad taas ennastunustavalt vägijooke pruukisid, avastas seltskond hommikul et kaks sõpra on nende pundist kusagile kadunud. Kogu mets kammiti kambaga läbi aga Tennot ja Maidot ei leidnud, kuigi viimase auto seisis endises kohas, kuusepuude varjus. Seda polnud õnneks keegi purjusena paigast nihutanud. „Jooge rohkem, lõpetate põrgus!“ sajatas Maido pruut, naine, kelle sõnu kardeti, sest nendes oli vägi. Nende on vääramatu jõud ja maagia. Naine lausub väesõnu harva, sest need lähevad täide. Jah, ta on teistsugune inimene ning ta julgeb seda tunnistada ja olla see, kes ta on. Erinevalt paljudest teistest esoteerikahuvilistest, kes vaid omaette kodus kotil olles posivad. Mariosele meenuvad ikka ja jälle kadunud sõbra pruudi sõnad ning iga kord kui need sõnad teda üles leiavad, tunneb Marios et peab meelemürke tarbima, olgu selleks alkohol või kanep, mida ta muidu ei tarbi. Tegelikult Marios lausa vihkab suitsu, aga mingil hetkel poeks nagu saatan ise ta sisse, siis tegutseb noormees juskui kellegi teise sunnil. Siis muutub Marios sõnakaks meheks, mittevõimaldades selskonnast kellelgi teisel sõna võtta. Kogu maailm koosneks justkui ainult temast ja ainult temal on õigus, kõik teised valetavad või kujutavad asju ette. Selline loomus on omane vaid mustale inglile, kes saatanaga endaga mestis on, Lutsiferi käsilasele. Selliseid inimesi liigub meie hulgas palju, aga nad ei tunnista oma pahet, reeglina peavad nad ennast valgeks maagiks, mida nad kindlasti kohe ei ole. Üleüldse on tegelikult eestlastel loll komme liigitada esoteerikuid valgeteks ja mustadeks maagideks. See pole õige, nagu pole ka õige et kõik musta maagigaga tegelevad indiviidid on saatana käsilased. Need tuleks lihtsalt ära tunda. Või siis ei tuleks. Kunagi väitis üks nõid Mariosele, et noormees on torkinud maailma, ms pole tema jaoks. Tegelikult nii see ei ole. Küll aga võivad igasugused väekad sajatused, mis on tugeva jõuga, jääda juhtima su elu. Tõsi ta on, et inimesed, kes ei tohiks paotada võõra maailma uksi, võiks seda mitte teha, sest portaalide uksed võivad avaneda ning sulgeda suudavad neid vähesed. Marois tunneb noil hetkeil kadunud sõprade kohalolu. Ta isegi lööb visuaalselt Tenno ja Maidoga pitsi kokku ning kõneleb nendele ilmas toimuvast. Ükskord kui Maroise ema poja sellisele meeleseisundile peale sattus, ehmus ta niivõrd et püidi juba kiirabi kutsuma. Kuid ema nähes, muutus noormees silmapilkselt ja küsis nagu pailaps kunagi;“emmeke-kallike, kuidas saaan sulle abiks olla?“ Seda „mina ja maailm“ situatsiooni tuleb elus ikka ette, sest osad inimeseed ihkavad rohkem tähelepanu kui teised. Aga kui sa surud kogu aeg ennast peale, nägemata et on ka teistsugune maailm, uskumata et ka testel võib õigus olla, nüristub su vaim, sa haigestud, jääd üksi oma kapslsse vegeteerima. Sa vajad abi kud ei lase ennast aidata, väites et sinuga on kõik korras, et kogu maailm valetab ja tahab sulle halba. Marios oli oma eluga puntras. Tema uskus et vaid tema teab täit tõde, et kõik teised valetavad ja silmakirjatsevad. Öösiti said ta kaaslasteks undröövivad tegelased, päeviti kõneles ta iseendaga. Nii vegeteeris ta lausa pool aastat, kuni lõpuks lihtsalt kokku kukkus ja ennast piiritulõhnalisest ruumist leidis. Haigla seinte vahelt naastes, viskas Marios antidepressandid prügikasti, nööpis lahti kevamärja purgikese ja sukeldus taas oma maailma. Ühel pärastlõunasel ajal, kui noormees pargis pingil vegeteeris ja mittemillegagi tegeles, astus talle ligi üks taevasiniste silmadega väärikas vanahärra. „Müts pange pähe. Soovitavalt sinakas, sest lilla värvi tähendus on tänapäeval ära rikutud.“ lausus vaahärra ja läks oma teed. Marois vaatas mehele tagant järgi ja ühelt maalt see tegelane haihtus ni äkki, nagu poleks teda kunagi olemas olnudki. Järgmisel päeval ostis Marios endale sinakaslilla mütsi ja pani selle pähe ning enesele uskumatult tundis ennast ülihästi, sama hästi nagu enne Maido pruudi sajatust. Marios ei tea siiani kas väärikas vanahärra, keda ta kohtas, üldse olemas on, aga sellest kohtumisest saati on ta täiesti meelemürgivaba noormees. Legend väärikast vanahärrast elab edasi. 14.juuni. 2021.a. Vana-Rääma

Jaansoni rada 207. päev

Vahel tuleb elus ette sinust mitteolenevaid takistusi ja sa ei saa ega saa teha seda, mida ihaldad. Hirmus vajadus oli ennast liigutada pärast nädalajagu päevi kodus istutud aega. No kilod kipuvad ka tagasi tulema ja raske on nii ennast liigutada. Tundub et asi on korras, saame ehk taas trenni teha. Hillar, mingil päeval kohtume, täna tuli trenni isu. Ja kui juba paus sisse tuli, kepikõndisime täna 4 km, sellest täitsa piisab. Mõnusalt tuuline on Pärnus, eriti jõe kaldal. Jahutabki. Enesetunne on nüüd parem, ehk homme taas. Olge terved! 14. juuni. 2021.a. Vana-Rääma

laupäev, 12. juuni 2021

LUULEKEVAD 2021 - Eesti Luuleliit

Ilmunud on järjekordne Luulelidu kogumik. Siia on koondatud kevadise luulevõistluse paremik. Paljud on küsinud miks ma osalen sellel. Aga selle pärast et see on saanud mulle juba traditsiooniks, olen osalenud juba eelmisest sajandist, seega 22 aastat on mu loomingut trükitud Luuleliidu vihikutes, mis tänaseks on nn kaustikuteks kasvanud ja, nagu näha, on ka kaanekujundust sellel aastal muudetud. Minu riiulis on üle 40 (selle sarja) raamatu, kus on mu loomingut avaldatud. Lisaks siis mu enda 27 raamatule. Nostalgia. Kunagi, üheksakümnendatel avaladas Pärnu Postimees mu loomingut tihti. Oma raamatu trükkimist lükkasin ikka aastakümneid edasi. Aga jah, eelmise sajandi lõpus tulin avalikkuse ette, võttis ikka kaua aega. Nüüd on hea üha täienevat riiulit vaadata. Ja ma olen ülitänulik teile, mu kallid lugejad, positiivsest tagasisidest saaksin juba paksu raamatu kokku. Kirjanikule on oluline kui ta raamatuid ostetakse, laenutatakse ja loetakse. Mina kurta ei saa. Sellel aastal pole möödunud ühtegi nädalat kui mul poleks kodust raamatuid ostmas käidud. Armastan teid! :) Lisan siia raamatu tutvustuse, mille kopeerisin Rahva Raamatu lehelt. Oma luuletust lisada endiselt ei saa, blogi süsteem on rikkis, jääb üks pikk tähtede rodu. Aga siin ta on: Luuleklubide liidu iga-aastase luulevõistluse paremik annab ülevaate sellest, mida tunnevad ja mõtlevad luuletavad inimesed üle Eestimaa, kooliõpilastest pensionärideni. On nii romantlist õhkamist kui ajakaja. 12. juuni. 2021.a. Vana-Rääma

teisipäev, 8. juuni 2021

RINGIGA TAGASI - Heli Künnapas

Paari päeva eest tõi armas Heli mulle ja minu juurde müüki (saadaval 4 raamatut ja 10 eurot tk) oma uue lühiromaani sarjast "Mõni õhtu romantikat." No selles naistekas on romantikat parasjagu. Mõnus ja ladus lugemine. Jaotasingi selle õhukese raamatu lugemise kahe õhtu peale. "Ringiga tagasi" sobiks ka sarja nn lõpuraamatuks, kuid ma ei arva et autor seda nii mõtles. Päris põnev on läbi mitme aasta ooadata ja lugeda sda sarja, mille 12 raamatut on Heli Künnapase enda kirjutatud. Mina blogin oma emotsioonidest, mis ei pruugi igal lugejal samad olla. Ütlen ausalt, ladus, loogiline ja unistama panev naistekas, milline üks naistekas olema peaks. Kas on ka midagi häirivat? On üks kivi visata toimetaja kapsaaeda, või isegi kaks kivi. Vihjeks on sõnaseade, kus seadet muutes on mõningas lauses jäänud sõnade kordused kustutamata. Aga selliseid asju ikka juhtub. Ei ole häirivad, pigem mina olen tähenärija :) Võibolla tuleb see sellest et kirjutan se ka ja vaatan kõiki kirjutisi kriitilise pilguga (grammatika suhtes) aga samas olen inimene kes enda täheapsakaid ei näe. Aitäh, kallis Heli! Ja Rahva Raamatu lehelt tutvustus: Julia on ringiga tagasi väikelinnas, kus veetis vanaema juures kõik koolivaheajad. Koos seitsmeaastase tütrega asub ta elama vanaema majja, et see lagunemisest ja müügist päästa. Mälestused ja kohustused mineviku ees varjavad ennast aga igal nurgal. Kuigi Julia uskus, et endise ülemuse Indekuga seotud tunded on tuhmunud, tuleb naisel vanad lahendamata teemad siiski läbi käia. Kelle süü on aga suurem? Kes kellele rohkem haiget tegi? Millised on süüteod, mida ei saagi andeks anda? Ja kõige olulisem küsimus – kus sa oled siis, kui oled ringiga tagasi? Heli Künnapas on rohkem kui kahekümne avaldatud raamatu autor. Sarja ,,Mõni õhtu romantikat" raamatud on kõik eraldiseisvalt loetavad. 8. juuni. 2021.a.Vana-Rääma

kolmapäev, 2. juuni 2021

Rada 206.päev

Kes ei saa vedama ja kes ei saa pidama. Meie ei saa pidama ja ei tahagi saada. Tänane trajektoor: Tallinna mnt - Voorimehe - Saugamõisa tee - Pärlimõisa tee - Ankru - Vana-Saugu (lõpujupike) ja siis üle Sauga jõe Vana-Pärnusse ja sealt koju. Kokku tuli 6,2 km. Täitsa paras ringike. Ausalt öeldes ma sedakaudu enne Vana-Pärnusse jalgsi polnudki läinud, et siis esmakordselt käisime kepikõndimas seda rada. Eks Pärnu ümbrus ole terviseradu täis, me järjest avastame neid. Nüüd sain teada kus kaudu te Vana-Pärnus poes käite, Eve :) Peaaegu oleksime läbi tulnud aga ma mõtlesin ümber. Nii ilus õhtu on, minge tervisesportima! Olgeme ikka terved ja õnnelikud! 2. juuni. 2021.a. Vana-Rääma

teisipäev, 1. juuni 2021

Rada 205.päev

Mõnus õhtu. Tänane trajektoor: Tallinna mnt - Voorimehe - Rõugu - Vana-Sauga - Õli - Kitse - Loode - Jannseni ja kodus me oleme. Ühed ja samad rajad tüütavad ära, peab erinevaid teekondi ette võtma. Kokku tuli küll vaid 4,4 km aga oleme rahul. Natuke sääskledele söödaks läksime aga elame üle. Ja sooja sain ka, niigi pool päeva oli külm ja külm. Palun, taevataat, suvekuu on, saada suvi meile! Mis seal ikka, oleme terved! 1. juuni., 2021. a. Vana-Rääma

LEONORA - Urve Tinnuri

Öösel panin käest öökapile Urve Tinnuri värske romaani "Leonora," mis läheb mu eriliste raamatute riiulisse sest see on pühendusega raamat. Mul on kõik kirjanik Tinnuri romaanid olemas ja kõik asuvad just selles imelises riiulis. Ma ütlen et Urve romaanid lähevad iga korraga aiva põnevamaks, aga ma ei võrdle neid iial veiniga, sest vein, nagu ka ükski teine alkohoolne jook, pole hea. Vuihh! Ausõna, ma ei saa ühegi alkohoolse joogi kohta hea öelda, veelvähem võrrelda seda nii hea raamatuga, nagu seda on "Leonora." Kui mitu korda segas pisaratevool, mille see raamat esile kutsus, lugemist. Kui mitu korda panin raamatu käest rinnale ja lihtsalt mõtlesin, lihtsalt adusin ja tajusin üksiku Leonora hingevalu, mida põhjustasid talle ta kõige lähedasemad - poeg ja tütar. Kui valus, aga reaaalne see kõik on. Väga paljud viivad kahjuks oma esivanemad sunniviisiliselt vanadekodusse, et oma sünnikodu rahaks teha. Inimesed oleks nagu robotid, neile ei ole miski ega keski enam püha, isegi oma kallid vanemad, tänu kellele lapsed ilmavalgust näinud on. Karm reaalsus. Kohutavalt karm. Jah, maailm (jättes välja selle pandeemia teema) on avatud, piirid valla, inimesed reisivad. Väga inetu on aga nende käitumine, kes lähevad ja jäävad, unustades ära oma esivanemad ... Väga karm on kui su võsukese jaoks on tähtsam raha kui ta oma sünnikodu, oma lihane ema ... oma. Jube! Aga vaatame tõele näkku, nii see on. "Leonora" on väga südamlik ja tõene raamat, mis lahkab lahti ühe vana naise hingeelu, loe ja mõtle. Kui see raamat kedagi külmaks jätab, pole sellel inimesel südant sees. Hea testimisraamat. Aitäh, kallis Urve! Ja kopeerin siia ka teksti Rahva Raamatu lehelt: (kuigi blogi jätab selle taas ühe joruna, on siiski arusaadav) Üksildane, kibestunud Leonora elab väikeses ääremaa külas, looduslikult kaunis paigakeses. Olles üle kümne aasta lesk, pole talle jäänud midagi enamat peale vana maja, mille ta armastatud abikaasa oma kätega ehitas. Nüüd tahetakse seegi Leonoralt võtta, koos mälestuste ja kõige muuga, millest ta ahtake maailm koos seisab. Juhuse tahtel ilmub Leonora ellu neljajalgne sõber, kelle ustaval toel leiab vana naine hingerahu, nii et elu omandab hoopis teistsuguse värvingu. „Leonora” räägib põlvkondadevahelistest keerulistest suhetest, päranduse pinnal tekkivatest pingetest, hoolimatusest ja omakasust, mis viib sildade lõpliku põlemiseni. Siiski leidub kusagil inimlikku soojust, mis suudab hääbunud õnnetunde uuesti ellu äratada. 1. juuni. 2021. a. Vana-Rääma

Juunikuu numbrid on ilmunud

Nii ta on, juunikuu numbrid on tõesti juba ilmunud. Räägin endiselt ajakirjadest "Saatus & Saladused" ehk SaSa ja "Müstilised lood" ehk ML. Endiselt teen ma ka nende ajakirjadega koostööd ja seda juba kaua aastaid. Sellel korral on SaSa luuleveerus avaldatud minu luuleread, aga kui soovid et ka sinu luuleread jõuaks sellesse ajakirja ning juba juulikuu numbrisse, võta minuga ühendust juba täna. Aitäh! Lisaks on SaSas minu jutuke " Eluküünla taht kustub mõnel liiga noorelt." Ajakirjas ML on avaldatud minu lühinovell "Nimede kokkukõla." Mõnusat lugemist, armsad sõbrad! 1. juuni. 2021.a. Vana-Rääma