ÕNNEKÜTT - Riina Kangur

Möödunud öösel sain Riina Kangru "Õnneküti" lugemisega ühele poole. Kangru loomingut olen ka enne lugenud. See raamat tekitas vastakaid emotsioone. Algusest umbes veerand raamatut venis ja venis ja muutus juba tüütuks kuid äkki läks niivõrd põnevaks, tundsin kohati nagu oleks piltlikult minu mõtted ja emotsioonid paberile pandud, et kuidas ta ometi suudab öelda välja kõik selle, mida mina tunnen ja ma arvasin, et vaid mina tunnen nii. Seega suur äratundmisrõõm. Ootasin eilset õhtut väga, sest teadsin, et palju pole enam lugeda jäänud ja siis äkki .... vabandust, pettusin 100%. Vahepeal arvasin juba, et see on mu lemmiknaistekas, vahelduseks meestekatele ja ajalooraamatutele, aga siis tuli nii teistmoodi, lausa ulmeline lõpp, muinasjutt. Kole. Vastik. Mittesobilik. Ühesõnaga ma tean kui raske on vahel raamatut lõpetada ja mõnikord tuleb mitme erineva lõpu vahel kaaluda, olen kogenud, aga enda kogemustest ütlen, et see lõpuosa läks lappama, ja ikka kohe päris lappama. Vabandan, kui autorit solvan, aga minu jaoks lõppes see raamat umbes 30 lk enne lõppu. Nii on ja nii jääb. Mõtlesin enda tarvis uue lõpu :D Tõesti-tõesti, see blogipostitus ei ole mõeldud solvamiseks, aga ma olen liiga otsekohe inimene ja ma lihtsalt pidin selle välja ütlema. Üleüldse ma ei ole eriline naistekate fänn aga antud raamatut lugedes arvasin juba et olen :) Aga suured tänud ikkagi selle eest, et ma ikkagi väga nautisin vahepealset süzeed. Aitäh! Eks teie lugege ise, teile võibolla sobib kõik, kuid see on minu otsekohene arvamus. Süzeed ma ei reeda, nagunii kopeerin raamatu sisututvustuse kohe. Marie ja Eeva on olnud eluaegsed sõbrannad. Järjekordselt on Marie Eeva juures, lastes Eeval vääriskivide abil oma tšakraid avada, lootes sellest hingehädadele leevendust saada. Kahe naise jutuajamises avaneb Marie õnnetu abielu lugu, tema püüded meest kodu küljes hoida, et säilitada oma neljale lapsele turvalisus ja vanemlik armastus. Millised tagajärjed võivad olla sellel, kui kodust saab pidevate skandaalide ja arvete klaarimise koht, kus voolavad pisarad ja valitseb masendus - see on teema, mille üle arutleb autor oma uues romaanis. 9. veebruar 2024. Vana-Rääma

ÜHE SILMAGA TAEVASSE - Riina Kangur

 Sellised raamatud nagu seda on Riina Kanguri lühiromaan "Ühe silmaga taevasse" mõjuvad väga negatiivselt, need ei anna midagi, pigem võtavad ja jätavad raamatut sulgedes nii negatiivse tunde, kui vähegi saab. Ma ei saanud öösel isegi magama jääda, sest mõtlesin, et milleks üldse selliseid romaane kirjutada, mis pole harivad ja on tohutult negatiivsed, hüplikud, laiali valguvad ja segased. Täiesti vastuvõetamatu raamat minu jaoks!

 Algul arvasin, et ehk on autori näol tegu noore, kogematu emoplikaga, aga eksisin, selgus et Riina Kangur on aastates pedagoog. No ma ei tea. Mina olen saanud kaasa sellise teadmise, et positiivsus on edasiviiv jõud, mina on nii kasvatanud, olen ise selle mõttega kasvanud ja ka koolis rõhutati kaudselt seda. Aga tundub, et tänapäeval vist on asjad vastupidi. Ja ma olen nii kindel, et pedagoogi loomingu lugejad on enamasti õpilased. Selles raamatus ei ole küll midagi õpetlikku, midagi, mida õpilane peaks ellu kaasa saama, midagi mis harib. Kui see ongi mõne arvates õpetlik raamat, siis ma ei imesta, et iga aastaga üha enam maailm haiglasemaks muutub, inimesed suitsiidseks muutuvad või ...Ühesõnaga... see oleks nagu saatanakummardajate käsiraamat, sest sisu lihtsalt viitab sellele.

 Andke mulle andeks, kui mu arvustus küünilisena tundub, aga ma kirjutan alati otse ja ausalt. Ja ma olen tundliku natuuriga inimene, ei salli julmust, vägivalda ja võikust. Seda see raamat tulvil just ongi.

 Üks haige ema (ma ütleks et lausa skisofreenik), kelle abielu jookseb karile, võtab oma kaks tütart ja hakkab nendega metsades elama. Noorem tütar Esperanza on põhimõtteliselt jalutu, teda tuleb kanda. Nii magab ema koos kahe tütrega põhimõtteliselt lageda taeva all. Vahel saavad nad ettejuhtuvates majades öömaja, kus ema laseb ennast vägistada tütarde kuuldes ja nähes. See kõik on nii jälk ja vastik, öökima ajav. Kuidas küll saab nii, et mitte keegi ei kuule, ega näe, ei võta asja üles, ei teavita kedagi sellisest haigest emast, kes rikub ka oma laste elu. Armastusega pole siin küll midagi pistmist, pigem peab selline tegelane vihkama oma lapsi, kui ta nendega nii käitub. Tagatipuks tapab see ema ennast ära, tapab võikalt. Lapsed leiavad ta seisundis kus emal on ühe silma asemel tühi auk ja üks jalg puudub. Ema leinates sureb ka noorem tütar ning vanem tütar Horensia on kõige vastu apaatne, nagu ta haige emagi oli. Talle isegi meeldib see võigas vaatepilt. Lõpuks tüdrukute isa lükkab ema jalaga madalasse liivaauku, asetades Esperanza ema peale. Jälk, jälk, jälk! Ma ütlen jälk!

 Kas on ka midagi positiivset? Nojah, emotsioone ju see raamat tekitas, küll vastakaid ja negatiivseid. Aga häiris ka see, et kogu raamat oli peaaegu  1 peatükk, vaid lõpu poole tulid mõneleheküljelised peatükid juurde. Et siis kokku 4 peatükki. Tundub nagu üle käe tehtud, sest minu nägemise järgi võinuks peatükke lausa 10 või enam olla. 

 Raamat on tohutult hüplik, ei saagi aru kes parasjagu oma muljeid jagab või mis üldse toimub. Pidevalt kõneldakse Atlandi ookeanist ja Vahemerest. Ootasin lugedes, et ehk on tegu üldse väljamaalasega, tütarde nimed sellised ja...aga ei, ei olnud. Pealegi oleks tahtnud tegelastega rohkem tuttavaks saada. Aga mis ma siin ikka seletan, tohutult negatiivne raamat. Mitte minu jaoks. Ja ma arvan, et ma enam selle autori teoseid ei loe ka. Lugege ise ja veenduge!

 Rahva Raamatu lehelt:

Raamat

ÜHE SILMAGA TAEVASSE

Autor: RIINA KANGUR

* * * * * * * * * * Loe arvustusi (0)

 1 Google +0  0 Share0

Riina Kangur
Oma neljandas raamatus käsitleb autor purunenud perekonna probleeme, mahajäetud naise hingevalu ja laste neurootilist käitumist. Kõik, mis oli kord turvaline kodu laste lemmikmänguasjade, ema raamatu- ja plaadikoguga, on ühtäkki laiali pillutatud, prügimäele sattunud. Hingeliselt murdunud ema ei suuda üksinda toime tulla laste eest hoolitsemisega ega leia oma elus pidepunkti.
Varem on Riina Kangrurilt ilmunud pere- ja armastusteemalised romaanid “Janu ja igatsus” (2004), “Elisa” (2007) ja “Õnnekütt” (2009).

ISBN	9789985658178
Ilmumisaasta	2010
Keel	eestikeelne
Formaat	Pehmekaaneline
Lehekülgi	124 lk
Mõõt	205x140x11 (mm)
Kirjastus	EESTI RAAMAT
Lisamise aeg:	08.11.2010

03. jaanuar. 2019.a.
Vana-Rääma