ÕNNEKÜTT - Riina Kangur

Möödunud öösel sain Riina Kangru "Õnneküti" lugemisega ühele poole. Kangru loomingut olen ka enne lugenud. See raamat tekitas vastakaid emotsioone. Algusest umbes veerand raamatut venis ja venis ja muutus juba tüütuks kuid äkki läks niivõrd põnevaks, tundsin kohati nagu oleks piltlikult minu mõtted ja emotsioonid paberile pandud, et kuidas ta ometi suudab öelda välja kõik selle, mida mina tunnen ja ma arvasin, et vaid mina tunnen nii. Seega suur äratundmisrõõm. Ootasin eilset õhtut väga, sest teadsin, et palju pole enam lugeda jäänud ja siis äkki .... vabandust, pettusin 100%. Vahepeal arvasin juba, et see on mu lemmiknaistekas, vahelduseks meestekatele ja ajalooraamatutele, aga siis tuli nii teistmoodi, lausa ulmeline lõpp, muinasjutt. Kole. Vastik. Mittesobilik. Ühesõnaga ma tean kui raske on vahel raamatut lõpetada ja mõnikord tuleb mitme erineva lõpu vahel kaaluda, olen kogenud, aga enda kogemustest ütlen, et see lõpuosa läks lappama, ja ikka kohe päris lappama. Vabandan, kui autorit solvan, aga minu jaoks lõppes see raamat umbes 30 lk enne lõppu. Nii on ja nii jääb. Mõtlesin enda tarvis uue lõpu :D Tõesti-tõesti, see blogipostitus ei ole mõeldud solvamiseks, aga ma olen liiga otsekohe inimene ja ma lihtsalt pidin selle välja ütlema. Üleüldse ma ei ole eriline naistekate fänn aga antud raamatut lugedes arvasin juba et olen :) Aga suured tänud ikkagi selle eest, et ma ikkagi väga nautisin vahepealset süzeed. Aitäh! Eks teie lugege ise, teile võibolla sobib kõik, kuid see on minu otsekohene arvamus. Süzeed ma ei reeda, nagunii kopeerin raamatu sisututvustuse kohe. Marie ja Eeva on olnud eluaegsed sõbrannad. Järjekordselt on Marie Eeva juures, lastes Eeval vääriskivide abil oma tšakraid avada, lootes sellest hingehädadele leevendust saada. Kahe naise jutuajamises avaneb Marie õnnetu abielu lugu, tema püüded meest kodu küljes hoida, et säilitada oma neljale lapsele turvalisus ja vanemlik armastus. Millised tagajärjed võivad olla sellel, kui kodust saab pidevate skandaalide ja arvete klaarimise koht, kus voolavad pisarad ja valitseb masendus - see on teema, mille üle arutleb autor oma uues romaanis. 9. veebruar 2024. Vana-Rääma