No kui oled üle 3 tunni saalis istunud ja žüriitöös ajusid ragistanud, on peale seda lausa karjuv vajadus minna rajale kepikõndima. Aga tänane režiim oli veidi sassis, sest kell 16.15 koju jõudes hakkasin lõunat sööma, sest olin alles hommikupudru peal, nii ma siis sõin, riided vahetasin ja rajale läksingi. Polnud midagi hullu, sest ma ei söö ennast kurguauguni täis. Väga kerge oli astuda ja kokku kepikõndisime 7,8 km ja 13 700 sammu. No rajale läksime ikka koos Germoga, nagu tavaliselt. Tegime ühe Kuldse Kodu ringi. Hämardus ja kohati on libe ka, aga enesetunne on hea, sest õhus on palju juba kevade märke ja kevadet ennast ka. Uskumatu, alles ju veebruar algas. Aga nii on. Hinges ka. Nüüd vaatan kirjastamisega seonduva üle ning asun kirjatööle, selline on vabakutselise kirjaniku elu, režiimitu ja kaootiline, nagu elu üldse. Paratamatus. Kordan: ma ei ime pastakast romaane välja ja raamatu kirjutamine aja peale ei ole õige. Tean, millest räägin. Aja peale võib sporti teha, aga mitte raamatut kirjutada. Stsenaarium või žüsee tuleb sinu seest ja koos inspiratsiooniga. Ja kui inspiratsioon hetkeks kaob, on vaja puhkust, see tuleb tagasi. Ärge minge kaasa massikoolitustega, mis puudutavad raamatu kirjutamist, see ei ole õige. Aga tulge parem meiega rajale, kasvõi homme juba! Liikumine on tervise edu pant! 2. veebruar 2024. Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar