12. ja 13. augustil maakodus

Maakodu päevadel olen ma suht niiöelda levist väljas. Telefonitsi saab ikka minuga ühendust ja õhtuti olen ka siin, aga ega ma eriti adekvaatne ei ole, sest ärkan noil päevil juba kell 5.45, mis on minu jaoks tõesti katastroofiliselt vara, sest olen ööinimene. Ja juba kell 8.15 teeme me tööd-rasket ja füüsilist tööd maakodus, et enne uute akende tulemist kõik vajalikud lammutustööd saaks tehtud. Ma lihtsalt teen elamise avatumaks, on vaja. Õhku ja valgust on rohkem vaja, seda hetkel seal napib. Või noh, juba on. Aga tööd on veel palju teha ja tegelikult on mul ka väga vastutulelikud naabrimehed ja naabrid üldse. Töökäsi oleks vaja, aga maksta ma ei jaksa, nii töötame Germoga pmst kahekesi. Aga mustemad tööd teen ise ära, sest Germol oli siin mõne päeva eest alles haigushoog. Samas olen ma ise paar nädalat juba niiöelda jalust ära, mõne aasta eest murtud põlv teeb liiga, vähemalt 3 korda päevas pean seda määrima. Ei teagi mis viga, arstile ka ju ei saa, sest mul ei ole ravikindlustust ja tasulistele ma ei jaksa minna. Õnneks üks ämma antud salv leevendab valu aga jalust maha tahab vahel ikka niita. Kõige hullem on see, et ma olen rajalt maas. Ei saa kepikõndida, mida olen aktiivselt harrastanud juba ligi 10 aastat. Noh, remonti tehes liigun kogu päeva vältel aktiivselt, aga see pole siiski see, ma naudin kepikõndimist sajaga. No tegelikult ka oma kodu lammutamist ja ehitamist, sest oma on oma. Mõelda vaid, mul on esimest korda see pärisoma kodu, kus kohast mind kunagi keegi välja ei aja. Aga millal ma seal olla saan, kasvõi öid vahel veeta, see on kauge tulevik, sest mul ei ole seal vett, ei voolu ja küttekehad (enamus) tuleb ka välja lõhkuda. Ühesõnaga, need, kes arvasid, et ma miljoni võitsin või mida iganes, asi on sellest kaugel, ma kogusin aastaid raha ja ostsin elamise täitsa enda raha eest, ei ühtegi laenu ega midagi. Aga see eeldabki seda, et ehitan ka ise, oma kätega. Lihtsalt jälle kogun ja ehitan. Muud võimalust mul polegi, aga kodu tahaks. Keldrisse pole ma ise veel oma jalga viinud, natuke pelgan. Aga see tuleb ette võtta. Ja hädasti vajan ma keldile luuki, seda luuki, mis viib köögist keldrisse. Ühelt maalt tuleb uus torustik keldrist üles tuua. Ja no elektrisüsteem nõuab täielikku ümbervahetamist ning elektrikku, professionaalset elektrikku. Nagu ka ahi korstnapühkijat, et akti saada ja potseppa, kes kõik üle vaatab. Naabrimees on potsepp, ehk õnnestub temal kunagi need küttekehad üle vaadata. Ja uut köögipõrandat vajan ka, sest see oli aastakümneid vana linoleumi all, aga jah ... Alumiselt korruselt lõhun pliidi välja ja ilmselt ahju ka. Ma arvan, et enne kui ma uued küttekehad ehitada jaksan, panen sinna õhksoojustuspumba, aga fakt on see, et küttekehi vajan, kaminahju tahaks alumisele korrusele kindlasti. Muide, vana kips, mille eemaldamisega ma hetkel ka tegelen, on seguga tellikivi külge kunagi pandud. Kips ise on mõlemalt poolt jõupaberiga kaetud, mingit muud soojustust ei ole. Mina soojustan seinad ära, villa tahaks vahele panna, see hoiab soojust rohkem kui mingi peno. Peno panen vast köögipõranda alla. No ma pole ehitaja, aga ma mõtisklen siin ise. Iga liigutas nõuab raha. Muidugi ei jaksa ma ise kõiki asju ka teha. Aga ma võtan asja ülirahulikult ja üle paari päeva nädalas me seal müttamas ei käi, kuigi Germo sooviks seal kogu aeg käia ja olla. Talle millegipärast hirmsasti meeldib seal. Ja sipegad... Ühe tõrje tegin, pole grammigi abi nendest söödatoosidest, pigem kutsusid need siplegaid rohkem ligi, miljoneid. Aga need on õnneks aluimise korrusel elutoaakna taga. Seda hoian igaks juhuks suletuna. Rõhk on hetkel mujal, ehk leian õige mürgi või katsetan kõiki neid võimalusi, mida sõübrad Fb-s jaganud on. Lihtsalt jah, fookus on hetkel lammutamistöödele sunatud. Kolmapäeval sain ka vanni välja, igavesti hiigelraske malmist kobaka. Tänud, naabrimees! Ja riidekapp sõitis ka uude koju ning printer samuti. Sajandi prügi oli majas, nüüd juba hakkab looma. Ja endiselt põlev prügi läheb lõkkesse, plast, klaasi ja metall vastavasse konteinerisse ning ehitusprügi lihtsalt hetkel kuuri, mis on juba seda väga täis. Pole kusagile mujale ladustada. Enamus sellest on vana kips. Seda tuleb veel ja veel, umbes pool on veel seinas, või isegi rohkem. Uhh, saab septembris ülemisele korrusele uued aknad, tuleb ka siis teine õhk elamisse. Tühjana seisnud hoonetes on ikka seda spetsiifilist haisu, mida tunned ninas veel nädalalid. Aga kui saan kõik vana tapeedi ja kipsi eemaldatud, läheb juba ise õhk teiseks. Õnneks on teisele korrusele viib trepp tugev, peab sajandeid vastu. Lihtsalt ma plaanin selle meeletu värvikorra sealt eemaldada. Ja ülejäänud põrandad on ka tugevad, aga vaatan mida nendega teen, need on vene ajast pruuni põranda värvi kihi all. Tollel ajal ju polnudki muud põrandavärvi. Muudkui aga tõmmati uus kiht peale ja käras küll. Mäletan isegi aegu, kus pandi mõne põrandaaugu kohale jõupaber ja tõmmati värv peale. Hull mõüeldagi praegu, aga nii tehti. Olen väga tänulik iga ehitusjäägi üle, mis teil kusagil garaažis või kamorkus seisab, sest ma pean kõik ostma, aga elu on kallis. Tahaks Germole ka pärisoma kodu pakkuda ja muidugi Geiole ka. Kinnisvara on kinnisvara ja siis jääb kunagi midagi mu lastele ka. Oma kodu ehitad ikka hoole ja armatusega. Elamises on mul 3 tuba, vannituba, köök, wc,esik, ja keller. Teen ka kindlasti terrassi. Ühesõnaga ma olen väga tänulik teile, kes te jõu ja nõuga toeks olete ja juba olnud olete. Ma usun, et kui suurelt unistada ja sealjuures ka tegutseda, lähevad unistused täide. Soovin kõikidele sõpradele ikka seda elujanu, positiivsist ja tegutsemistahet, nii hoiad endast eemale kõik halva ja võtad head juurde. Ise loome oma elu, eranditult kõik ja ise oleme ka enda peegelpildid. Ma olen hakanud elu nägema ja võtma hoopis teistsugusena peale alkost ja suitsust loobumist. Alkot pole ma juba ligi 10 aastat tarbinud ja suitsust olen üle 5 aasta prii. Värve on palju rohkem, oskan endasse võtta positiivset energiat ning praagin oma elust välja negstiivsuse, sest sellel on laastav jõud. Ja loomulikult kõik halb, mida teistele saadad, on sinu enda halb energia, see tuleb sulle tagasi, kui sa seda välja saadad. Siin on mõtlemisainest. Mina saadan kõikidele oma blogi lugejatele ka üksnes positiivsust, armastust, tugevat tervist ja elurikkust. Aitäh lugemast ja kaasaelamast! 14. august 2026. Vana-Rääma

Väike jaanik oma aias

Harli tegi supermaitsvad marinaadid lihale eile. Kokk on kokk, tema juba oskab. Ühe tegi klassikalise ja teise inglise sinepi marinaadis. Lisaks küpsetasime veel ka kana ja hakkvorstikesi. Täna istusimegi vaikselt aias ja nautisime õhtut. Noorus maja aiast tuli muusika koju kätte, seal peetakse täna jaanipidu. Aga meie ei läinud, istusime oma armsa perega. Minul olid suht priid käed sellel korral.No kurgisalati tegin ikka valmis, suure kausitäie. Urmas ja Harli küpsetasid ning meie Jüri ja Germoga istusime ja nautisime ja vahepeal võrkkiikusime ka. Ämmale viisin ka muudkui head ja paremat. Ta mu kallis kullatükike. Selline armas õhtu armsa perekonna seltsis. Geio oligi veel vaid puudu. Ilusat jaaniaega ja võidupüha! Hoidke oma lähedasi ja peret! Mina tunnen ennast hoituna ja armastatuna ja oma pere tarvis annan ka endast parima. Armastan! 23. juuni 2026. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

Jaansoni rada 797. päev

Ma võtsin sellel aastal eesmärgiks käia rajal (kepi)kõndimas kuu jooksul vähemalt 10 päeval ja lugeda läbi kuu jooksul vähemalt 5 raamatut. Hetkel on jaanuaris loetud juba 14 raamatut ja täna olime 10. päeva rajal. Liikusime veidi üle 6 km. No õudne, termomeeter näitab -11 aga minu meelest on kordi külmem. Ahjaa, sellel aastal kirjutasin valmis ka ühe raamatu ning täna võitsin selle aasta 2. lotovõidu. Selline statistika siis, rohkem enda tarvis. Aga eelmisel aastal ma võitsin lausa 21. korral. Summadest ma ei räägi. Lihtsalt jäädvustan teatud asjad oma blogisse. See on minu võimalus ja see on ka kõikide teiste võimalus. Mõni võib küsida mida see annab. Raha ananb ju :) Ja ilma rahata ei ela meist keegi, paraku. Nüüd praksuvad ahju ja pliidiall puud, tuba soojeneb. Mõnus. Ahjuküttega elamine on ikka nii mõnus, saab soojaks kütta ja vajadusel ka elektriradika panna, kui ikka väga külmaks läheb. Õhk on ka parem. Aga mis seal ikka, rada läbitud, elamine soojeneb ja ehk õnnestub õhtul ka kirjutada, mõned päevad olen oma käsikirjadest eemal olnud. Lugemist õnneks jagub. Loen siin vahelduva eduga Varbla õpilaste loomingut ja üks romaan on veel pooleli ja muidugi veel üks hiigelmagustoit ka, et siis Laur Lopmeri suur ja mahukas luuleraamat. Küll jõuab. Olge siis teie ka liikuvad ja ikka terved ning rõõmsad! Ahjaa, ma olen nii õnnelik, et minu kallis õde Sirje Kumar saab president Alar Kariselt Valgeristi V klassi teenetemärgi. Palju-palju õnne! Palju-palju õnne ka teisele ägedale pärnakale Elmar Tringile! Te mõlemad olete seda väärt! Ja muidugi palju-palju õnne ka minu armsale kolleegist tuttavale Leelo Tungalile! Sa oled üks armas inimene ja hea kirjanik. Imestan, et seda juba enne antud ei ole. 31. jaanuar 2026. Vana-Rääma.

Minu lugemisaasta statistika

Kuna täna mind miski millegipärast õue ei kutsu, pigem tegin tuled küttekolletesse, sest eile kütsin elamise liiga vara ära ja täna ärgates oli vaid 16,6 soojakraadi toas. Juba varahommikul koju naastes näitas termomeeter vaid üle 19 soojakraadi. Otsustasin, et teen natuke blogimise statistikat. Lugesin möödunud aastal vaid 112 raamatut läbi, mida ei ole vähe, aga minu kohta ei ole ka see kõige suurem "koorem." Algul mõtlesin, et lisan ka raamatute nimed ja autorid siia, aga kuna blogi jätkuvalt ei võimalda taandridu lisada, siis loobusin. Kui kellelgi on huvi täpselt teada millised raamatud ma läbi liugesin, saab seda teha mu blogis olema "raamatu arvustus" sildi alt. Eks ma neid silte lisan ikka parema selekteerimise pärast, nii on hõlpsam leida üles vajalikke postitusi. Ma nüüd ei tea kas ma luban sellel aastal veel rohkem lugeda, ei loe kunagi aja peale, eks see lugemus oleneb ka paljudest asjadest. Näiteks möödunud aastal ei olnud suve ja ma ei teinud ka lugemispausi, mida ma suviti tavaliselt teen. Igal juhul oli põnev lugemis- ja raamatuaasta. Eesti Raamatu Aasta kestab veel emakeelepäevani, ehk 14. märtsini 2026. Ja see, et kirjutan oma raamatuaastast raamatu, on jõus, läheb veel aega, kokkuvõtteid saan teha alles märtsis ning raamatu sündi ma enne sügist ei luba, aga eks näis, plaan lõplikult veel paigas ei ole. Rajal ennast aktiivselt liigutamas (kepikõndimas ja ka ilma keppideta kõndimas) käisin ma 184. päeval, mis on rekord. Ma ei hakka kilomeetreid kokku lugema, selleks läheks liiga palju aega ja ega see info mulle endale midagi erilist juurde ei anna, vaevalt ka mu blogi lugejaile. Kusjuures sinna hulka ei ole arvestatud neid kordi, kus ma kõndisin järjest alla 4 kilomeetri või kusagil maal seigeldes veel pikemaid vahemaid, blogipostitused lisan siis kui kepikõnnin vähemalt 5 km. Olen väga aktiivne olnud ja see lisab vaid head enesetunnet juurde. Ikka edasi, ei sammugi tagasi! Liikumises peitub tervis, nii on ja nii jääb. Novembri alguses (9. november 2022. sündis) sai minu kirjastus KRÖÖMIKE 3 aastaseks ning ma olen kolme aastaga kirjastanud 9 raamatut, millest möödunud aastal 3, neist üks on publitsistika žanrisse kuuluv raamat "Mööda käänulisi radu," mis hõlmab läbi pikkade aastate minu ajakirjanduslikke üllitisi erinevatesse väljaannetesse. Teiseks ilmus minu 17. luuleraamat "Valged varjud" ja 11. romaan "Nümfomaan." Eks poolikuid ja ka valmis käsikirju ole mul päris mitu, võin 3 raamatut ka korraga välja anda, aga keeruline majandusolukord ( mitte küll minul )ja vähene lugevus ei luba seda sammu astuda. Samas ma ei saa kurta, mu raamatuid loetakse palju ja ka ostetakse ning laenutatkse. Kui ikka sa saad osta suvila raamatulaenutushonorari eest siis see juba ise näitab midagi. Aitäh, mu lugejad! Mis aga puudutab oma loome sotsiaalmeediasse lisamist, sellest tuleb ilmselt loobuda, sest mu loomet varastatakse ja väga nahaalselt, lisaks veel meesterahvaste poolt. Vale väitega, et nad on selle ise kirjutanud. Praegustel andmetel on tegu kahe meessoost isikuga. Ma ei mõista kus kohast nad mu uuemat loomingut /luulet/ küll varastada saavad, sest ma lisan seda vaid sõbralistis olevatele liikmetele. Väga üksikutel juhtudel olen mõne sõbra palvel luuletuse avalikuks pannud. Sestap pean kriitilise pilguga ja tunnetuslikult ka oma sõbralisti üle vaatama. Ma lihtsalt pean, sest iga aastaga tahaks ka rohkem privaatsust ja kui ikka su loomet varastatakse, ei ole see mõnus tunne, aga seda mõistab vaid kirjarahvas ja see, kellega sama intsident aset on leidnud. Aga ega ma väga pikalt ei blogigi. Uus aasta tuli väga viisakalt ja vaikselt kallite seltsis. 4 meest, armaskallis ämm ja mina. Kokapoiss tegi hõrgu haneprae valmis, minul olid täiesti vabad käed. Ja oma teise kodumaja hoovist nautisime ilutulestikku, mis just Rääma linnaosas oli imeline. Imelist alanud aastat kõigile! Olge terved, toituge tervislikult ja liikuge aktiivsemalt, sest kõik see hoiab noore, terve ja positiivsena ning toob tagasi need värvid, mis teil tuha all hõõguvad! 1. jaanuar 2026. Vana-Rääma

Niisiis

Niisiis. Tõesti. Lõpuks hakkan inimeseks saama kuigi tunnen tohutut puudust rajal kepikõndimisest, kuhu pole saanud juba 6 päeva. Homme ehk. Samas nädalat eemal pole ma sealt aastaid olnud. Aga pole hullu, ju oligi pausi vaja. Väike terviserike tuli vahele, mida ikka juhtub. Ei maksa tarbida rammusat hapukoort, kui organism seda ei talu. Aga tegin ju ämmale juubelipäevasalati just selle 20% hapukoorega ja peale seda need tulid, mitte just 15 magamata ööd. Nüüd peaks organism nii puhas olema, et muud üle ei jää, kui uue ja puhtana edasi, ei sammugi tagasi! :) Olgu siinkohal mainitud ka, et tarbin muidu maitsestamata Kreeka jogurtit, ei muud ja seda juba aastaid. Hapukoor on minu jaoks kohutavalt rammus ja mu organism juba teab mida tahab. Organism teab mis on kasulik.Aga mõne kilomeetri päevas oleme ikka liikunud, rohkem lihtsalt ei julgenud. Selle aja sisse jääb ka mõni mõnus kohtumine, lisaks maailma kallima ämma juubel. Kallis sõbranna Ave tuli reisilt Montenegrosse ja põikas ka Montenegro naaberriiki, külastas seal Dubrovniku linna ning tõi kaasa magneteid ja kive. Üks magnet, mis on raamatukujuline, on mulle eriti armas, aga muidugi ka kõik teised, eriti need kivid sealt kohalikust rannast. Aitäh! Ämma juubeliks tegin jah söögid ise, Urmas küpsetas ahjuliha valmis ja ämm kooris katulid, ülejäänud kõik tegin mina. Ei midagi üle mõistuse käivat, menüüsse said siis kartulisalat, ahjuliha, seenesalat, munatäidised, singirullid ja tordid on ikka pärit marketist. Küpsetada ma ei armasta ja neid küpsetisi süüa ka mitte. Kõik kulges kenasti ja minu maailma kallim ämm sai 85 aastaseks. Mitte kellelgi teil ei ole nii heasüdamlikku ja armsat ämma, mul on tõsiselt vedanud. Ei ole minu ühtegi halba sõna iialgi ämma suust kuulnud ja ta on alati heatahtlik ja lõbus. Hommikukohvi juues kaob meil alati tund lihtsalt kätte. Eriti põnev on kuulata tema lugusid Siberi aastatest, millest olen ka palju inspiratsiooni saanud ühe oma kunagi sündiva romaani tarvis. See on vahelduva eduga kirjutamisel. Aitäh universum, et andsid mulle niivõrd kalli ämma, kes on mulle nagu teine ema! No muidugi tänan universumi ka ämmapoja eest, muidu mul ju ämm-Helmit ei oleks! :) Jah, juba üle 20 aasta oleme tuttavad, sest südasuvel sai meil Urmasega tutvumisest 20 aastat. 15. juulil. Ise olen hetkel ootusärevuses, sest kahte mu järgmist raamatut trükitakse, romaan "Nümfomaan" on Tallinna Raamatutrükikojas trükkimisel ilmub 31. oktoobril ja luuleraamat "Valged varjud" on Põltsamaal, trükikojas "Vali press" sünnitusvaludes, eks näis millal tuhudest üle saab. Kuna tiraažid väga suured ei ole, siis soovija võiks soovist teada anda juba kohe facebooki kaudu, sest võib juhtuda, et hiljaks jääjad jäävad ilma või peavad raamatukauplustest soetama. Kirjastan muidugi ise, oma kirjastuses "Kröömike." Aga mis sel ikka, uus nädal astub loetud tundide pärast üle läve, see toob palju põnevat kaasa ja eks ma ikka jagan ka oma blogilugejatega seda (enamvähem) kõike. Olge hoitud, armastatud ja terved! 19. oktoober 2025. Vana-Rääma