Teisipäev, 30. aprill 2019

Jaansoni rada 149.päev

 Nonii, täna jõudsime rajale. Päris mitu päeva jäi vahele. Ma ei hakka peensusteni lahkama miks ja mis, aga lihtsalt eelmine nädal oli liiga keeruline. Laupäeval sain korra kodust välja, kõndisin mõned kilomeetrid, aga üldiselt olin sunnitud kodus olema. No tegelikult peale viimast kepikõndi tegi tervis ka trikke, jalga lõi kramp, mida ravisin mitu päeva, pluss teised jamad.

 Täna hommikul tegi üks telefonikõne tuju kordi rõõmsamaks, terviseprobleem ka taandus (ehk ikka jättis mind maha) ning olingi kepikõndimiseks valmis.

 Täna läbisime, väikese vahepeatusega Ave juures, 6,5 km. Tegelikult on hea ilm kepikõndimiseks ja kuidagi väga kerge oli astuda ka, aga ma lihtsalt jälle vaidlesin oma teise minaga, tema tahtis kogu ringi teha, aga mina ei lubanud :) Ühesõnaga enesetunne on kordi parem ja energiat on ülearugi.

 Ahjaa, kaal näitas laupäeval, et viiest kilogrammist, mis talvega juurde tulnud oli, on 2 kg maha läinud. Muidu üldiselt kaal seisab ja musklid kasvavad. Täitsa hädas olen kohe. Aga peamine, et saaks liikuda ja enesetunne hea oleks. 

 Mõnus on rajal, linnud laulavad, toomingad lõhnavad ja puud ning põõsad on vahepeal lehte läinud. Pausi ajal istusime jõe kaldal, vaatasime kuidas inimesed veesõidukitega mööda vuhasid ning kalamehed kalu püüdsid. Üleüldiselt oli täna väga palju rahvast rajal, ka mõni kepikõndija tuli vastu, aga rohkem oli jooksjaid ja jalgrattureid.

 Rääma tänaval käivad kaevetööd, nii me tagasi tulles pisut kõrvale põikasimegi. Bestri poe juurest jäime Rääma tänavale kõndima. Aga ma sain Germost ilus pildi heki juures.

 Tegelt on mul väike mure ka. Kuidas teile smuutitamine mõjub? Minul on alates smuutitamisest krooniline kõhukinnisus, ometi tarbin 1-3 tassi päevas ja põhilised komponendid on arbuus, melon, pirn, õun, maasikad ja ananass. Need peaks just kõhtu korras hoidma. Aga samal ajal loobusin ma saiast, söön hommikukohvi kõrvale paar viilu leiba. Äkki mu organism ei taha leiba? Jah, ma olen kahjuks see inimene keda ajab leiva hais öökima, just leiva hais, sest minu jaoks leib haiseb, ei lõhna. Olen vist enne maininud ka põhjust. Kunagi elasin Leivakombinaadi vastas, akendest tuhises iga päev kõrbenud leiva haisu(ja kõrbenud rasva või õli haisu) sisse, mis mind öökima ajas. Kas mu organism ei salli leiba? Jube kurb, aga ma tõesti ei suuda seda, normaalsete inimeste jaoks lõhna, minu jaoks haisu, taluda. On kellelgi sellist probleemi olnud?

 Aga muidu oleme ikka rõõmsad. Olge teiegi!

Fotod:
päike on täna erakordselt ere...
minek...
viibiks justkui pilvedel. tänane päike jõe kohal...
2 km läbitud....
juba rohetab...
3 km läbitud...
pool maad läbitud ja tagasi...
õnnelik Germo
keppide parkla :)
Germo selle imelise heki veeres
ah, õrritan ka teid vahepeal. üldiselt söön suppe ja pudrusid, aga kalad oli vaja ka ära teha. tervislik ju ometi...
räimed, muna, jahu, kalamaitseaine, küüslaugusool, paprika, sibul, karulauk
2 pirni, õun, viinamarjad, külmutatud maasikad, ananassid ja kirjas oli ka papaia
nii see smuuti valmis saigi...
hõrgutis valmis...


30. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma

Esmaspäev, 29. aprill 2019

Usk, lootus ja armastus


                 USK, LOOTUS JA ARMASTUS

   „Veera, Veera, mu Veerotška, no miks sa siis kohe nii? Läks lappama, siis läks. Ega siis sellepärast elu seisma jää, me kõik teeme vigu.“ Vello, ontlik vanahärra, kes kunagi temperamentse Veeraga ühes kõrtsus tutvus ja naise endale majja perenaiseks sebis, üritas viimast maha rahustada. Eelõhtul oli Veerale täditütar Karpaatidest külla tulnud, ning nad olid ohtralt hundijalavett tarbinud, nagu neil aeg-ajalt kombeks oli, kuid Veera libastus ning ronis joobununa Vello vanapoisist poja kaissu ja haaras noormehe automaatselt embusse, surudes oma hapraid sõrmi ühte teatud sooja kohta.
   Kas Veera tegi seda teadlikult või oli intsidendis süüdi alkohol, seda teab vast Veera ise, kui teab. Igal juhul tundis ta ennast hommikul väga plässilt, nähes enda peal kasupoja kõõrdpilku, millest tõde avalikuks tuligi.
„Paps, kuule, korista oma kõhuõed siit majast, ma tahaks normaalset elu elada!“ oli perepoeg Vaido väga tusane.
   „Oot-oot, seni kuni minu nimel käivad ajalehed ja minu käe läbi on meie kodumaja aiavärav õlitatud, jagan siin korraldusi mina. Ära sa poiss nüüd nii meheks ka mine!“ Ka Vello kortsutas kulmu.
   Vaido haaras masinlikult autovõtmed, tõmbas varnast oma teksatagi ja lõi pauguga tagantselja maja välisukse kinni. Lausa nii, et suur krohvitükk potsatas vööruse seinalt põrandale tolmuks.
   „On kuramuse poiss, mitte midagi talle öelda ei või, kohe tõmbab saba selga ja kaob! Häbiraasugi ei ole!“ Vello pahurdas poja peale, ju oli tal selleks ka põhjust.
   „Vello, ära pahanda, mina olen süüdi, mina keetsin selle supi kokku, lörbin selle ise nüüd ära ka!“ nuuksus Veera, kes rääkis puhtas eesti keeles, oli teine juba paarkümmend aastat Eestis elanud ja ka eestikeele eksami edukalt sooritanud. Pärit oli rosinsilmne Veera Rostovist, Doni äärest. Tema vanemad olid juba ammu Venemaa avarustes mullaks saanud ja ainuke sugulane Svetlana, keda Veera õeks kutsus, elas Karpaatides. Üle aasta sõitis Sveta Veerale Eestisse külla ja üle aasta külastas ka Veera õde.
   „Oh sa mu Väike Veerake, ei anna ma sinule süüd, ei anna. Armusin sinusse juba noorusajal, kui Eestimail näidati esimest pornofilmi „Väike Veera.“ Juba siis unistasin sinust. Porrist oli küll asi kaugel, aga peale seda ma teadsin, et ükskord leian ma oma Veera niikuinii, mul oli usku sellesse, usku Veerasse, selle nime kõige sügavamas tähenduses. Ära sa arva, et vanamees hakkab hulluks minema, kaugeltki mitte. Egas ainult noortele pole lubatud lembesõnu ja unistusi välja paisata. Nagu sa tead isegi, et vanahobu tahab ka kaeru, ja seda igas mõttes. Olgu mu ütlus vanamoodne või kõlagu klišeena, aga see on kuradima hea ütlus, puhas tõde.“ Vello muigas.
   Veera pisarad kuivasid silmis, ta vaatas läbitundiva pilguga oma Vellokest ja see pilk kõneles rohkem, kui sada sõna. Kui Veera mõne hetke pärast magamistoast naases, oli duširuum Sveta poolt hõivatud.
   „Nu tõõ dajooš!“ Svetlana muheles dušikabiinist naastes.
   „Daa, daragaaja, dajuu!“ Veera tegi õele silma. Eks voodi ole ennegi paare lepitanud ja, lisaks rahuldamisele, ka rahustanud.
   Krapsakas Veera oli nagu ümber vahetatud. Ta sügavpruunid silmad särasid niivõrd, et sära niitis eaka Vello suisa jalust. Ka pärast Svetlana lennujaama saatmist unustasid Vello ja Veera ennast pikaks ajaks magamistuppa. Vaata mida kõike võib noor naine eaka mehega teha!
   Vaido ei tulnud koju järgmisel ööl, ei tulnud ka ülejärgmisel. Esmaspäeva hommikul jooksis tga kodust läbi, vahetas teksad tööroobade vastu ja kadus sõnagi lausumata. See käitumine tegi Veerale haiget kuid Vello rahustas, et küll poiss sellest mossitamisest üle saab. Vanapoisijurakal olevat juba ammu aeg minia majja tuua, muutub siis ise ka ehk leebemaks. Muidu mossitab teine oma koikus, läpakas süles ja matab oma elu arvutisse. Vello oligi mures, sest kõik tema sõbrad olid ammu vanaisa staatuses, aga tema poeg oli arvutiga laulatatud.
   Järgmisel nädalavahetusel naases Vaido ööseks koju. Veera ja Vello veel ei maganud, nad kuulsid küll, et noormees ei tulnud üksinda, kuid ebameeldivuste vältimiseks nad ei sekkunud.
  „Vägev, Vaido tõi ehk pruudi majja!?“ muigas Veera.
   „Oleks kah päramine aeg! Tahaks lapselapsi põlvel kiigutada. Vaevalt, et see robotiseeritud maailm mu pojast isa teeks!“ Vello muigas.
   „Velloke, mu ljuboof, sa oled mulle väga kallis! Ütle mulle kas mina võiksin kunagi su lastelastele vanaemaks sobida? Emaks saamise rõõmudest olen ammu juba ilma jäänud, aga ma oleksin kindlasti väga hea vanaema Vaido lastele.“
   „Loomulikult, mu Väike Veera, loomulikult! Mina usun sinusse!“ Vello suudles kallimat ja Veera uinus selle imelise mõttega oma mehe kaisus.
   „Vjabanjage!“ ehmus Nadežda, kui Vaido pruut  hommikul tualettruumist naastes Veeraga kokku põrkas.
Suur oli Veera rõõm, saades aimu, et kasupoja pruut on slaavlane. Ta vastas miniale juba vene keeles, et vabanduseks pole põhjust, nii said juba esimesest kontaktist neist sõbrad.
   Möödusid kuud. Vello, Veera, Vaido ja Nadežda mahutsid kenasti kõik kuuetoalisse majja elama, ruumi jäi ülegi.
   Ühel hommikul, kui Vello oli kogu hommikusöögi aja muigel ilmega mööda saatnud, teatas ta viimaks, et iga minut naaseb ta vanem poeg Venemaalt, kus ta ehitustöid tegemas käib, koju. Kõik olid põnevil, eriti veel Veera ja Nadežda, sest nad ei olnud Valdisega kunagi kohtunud.
   Kui Veera nõudepesemisega ühele poole sai, avaneski maja uks ning köögi suunas astusid kahe inimese sammud.
  „Tere, kõiksepere! Saage tuttavaks, tema on Ljubov!“ Valdis tutvustas oma naist.
   „Ei noh, nõnda kuidas isa, nii ka pojad! Jah, veri on ilmselt tõesti paksem, kui vesi! Juba mina astun oma slaavlasest vanaisa Dementi sammudes, pole ime, et ka mu pojad seda teevad!“ Vello muheles ja tutvustas ülejäänud pereliikmeid.
   Usk, lootus ja armastus käivad ikka käsikäes!


  1. aprill. 2019.a.
    Vana-Rääma

Pühapäev, 28. aprill 2019

VIISTEIST NAERATUST - Marek Kahro


 Jah, kui su päevaplaanid lähevad teatud käänaku või kurvi tõttu vett vedama, on õige aeg raamatut lugeda. Las ma ajan veidi mõistujuttu, tänane päev ongi üks paras mõistatus, aga ma näen juba helgemat päeva lõppu. No, ühesõnaga...olen kogu päeva olnud kodurajooni aheldatud, aga ju siis nii pidi minema, on vaja. Tegelikult on ka see Marek Kahro raamat üks paras mõistatus.

 Kahrot olen ma ennegi lugenud ja kindlasti loen veel, üks raamat on juba silmapiiril, aga see on minu jaoks veel liiga soolase hinnaga, aga omada tahan, sest esimene osa on kodus olemas ja see mulle tohutult, tohutult meeldib. Ja ma saan ka selle, sest mul on ju Rahva Raamatu kinkekaart.

 See on paras telliskivi, kokku suisa 518 lehekülge, aga kui raamat on haarav ja põnev, siis ei saagi aru kuhu need leheküljed kaovad.

 Ühesõnaga ... ma napsasin jälle väga palju uneajast, no ei saanud lihtsalt raamatut käest. Ja ka päeval, igal vabal momendil asusin lugema.
 Lugu kõneleb kahe noore inimese armastusloost, kus üks nendest kaotab elu. Mis ja miks, sellest ma ei kõnele, jääb teil endil lugeda. Kahrol on lihtsalt nii võrratult hea käekiri, nii tabavad ütlemised ja ta oskab igat detaili nii peenelt lahti lahata, et ma jäin vahepeal lausa ammulisui mõtlema ja teatud situatsioonide kirjeldust üle lugema, endasse ahmima. No võrratu, võrratu, ülivõrdes. Tõsiselt! Kahro on minu jaoks geenius, ja seda juba kahe tema raamatu põhjal, mille olen läbi lugenud. Tohutult laia silmaringiga ja tarkusepagasiga kirjanik, selliseid pole palju.

 Lugesin ja lugesin ja nautisin ja...ja siis kõmmaki! raamatu süžee muutus kardinaalselt, muutus minu jaoks mitte just meeldivaks, lausa nii ebahuvitavaks, et ma tahtsin raamatu lugemist pooleli jätta. Umbes 100 või isegi 150 lehekülge lugesin hoopis ulmemuinasjuttu, no mitte ei lähe selline žanr mulle peale, kui ta on üle paisutatud, tegelasi on nii tohutult palju, et nendest võiks 10 erinevat raamatut kirjutada. Liiga palju pole hea, ununeb stsenaarium ja .... ma tegelt pettusin selles osas, aga lootus jäi, lootsin südamest, et ulmeromaanist saab realistlik romaan. Saigi. Olin väga õnnelik.

 Samas ei jätnud ka ulmelehekülgedel kirjeldatu mind külmaks, kuna (jah, ma tean, et kordan ennast, seda taotluslikult) Kahrol on vapustavalt hea käekiri. Ma nüüd lisan siia ühe lõigu, kirjutan raamatust maha:

 /Naine on päike ja mees on põld. Naine särab üle mehe, ta soojendab, jagab valgust ja näitab suunda. Ta ahvatleb, vallatleb ja võlub kivinägudest välja isetuid naeratusi. Selles pillavas päikesepsistes hakkab peagi kuum./

/ Miks naised armastavad kulda? Jah, korraga sai mulle seegi selgeks. Kuld on ju päikese laps, mis sügaval maapõues aegamisi valmib. Kõigist metallidest kõige soojem. Puutu hõbedat või vaske - sõrm naksab külma pinna külge. Rooste võtab raua ja pakane plii. Aga kuld! Teda ei tuhmista miski.  Jne.../

 Neid kohti on palju, aga ma ei suuda neid üles leida, ei teinud ühtegi märget lugedes ja mul pole ka enam kombeks raamatulehe serva kahekorra murda, nagu kunagi...

 Ühesõnaga lugege ise, minu poolt on soovitus olemas. Raamatu eest jätkuvalt tänusõnad Ailile, aitäh!

Rahva Raamatu lehelt:
Raamat

VIISTEIST NAERATUST

Autor: MAREK KAHRO
 7 Google +0  0 Share0
Noor muusik Markus on eluga igati rahul. Tal on hoolitsev ema, kaunis kallim ja hulk sõpru, kellega koos bändi teha. Ainult oma isaga ei ole ta kunagi kohtunud. Pärast lähedase kaotust otsustab Markus välja selgitada, mis tema isaga aastate eest õigupoolest juhtus. Otsingute käigus ilmneb, et tõde on ootamatult veider ja usaldada ei või kedagi. Salapärane mees, kes Markust jälitama asub, on valmis kõigeks, et ammused saladused päevavalgele ei tuleks.
Ööliblikad lendavad valguse poole. Tiibade vurinal kihutavad nad sinna, kus helendab, kumab ja õhetab. Pimeduses sündinuid peibutab valgus. Aga öösel muutuvad ju kõik asjad ahvatlevamaks, isegi kuu näib kaunis… Pimedus kingib priiuse. Varjude all võib teha mida iganes, olla kes iganes. Miks siis ööliblikad ikkagi valgussõõridesse kipuvad? Kas loodavad nad, lollikesed, pikendada nõndaviisi oma eluribakest? Või otsivad nad rambitulesid – lootes, et neid märgatakse ja imetletakse?
ISBN 9789949275946
Ilmumisaasta 2014
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 518 lk
Mõõt 215x143x38 (mm)
Kirjastus TÄNAPÄEV
Sari TÄNAPÄEVA NOORSOOROMAAN
Lisamise aeg: 30.04.2016  Toode pole saadaval

28. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma

Laupäev, 27. aprill 2019

Poetry Slami Pärnu eelvoor


finalistid Jaak Känd, Leonora Palu ja Raul Majas

 Täna kell 16.00-19.00 toimus Pärnus Kultuuriklubis Tempel Poetry Slami Pärnu eelvoor ehk Prõmm.

  Juba mitmendat aastat veab seda sündmust Jaak Känd, kes on ka ise korduvalt sellel luulelugemisvõistlusel osalenud ja auhinnalisi kohti noppinud. Kunagi korraldasime seda Jaaguga koos, aga kuidagi sujuvalt jäi Jaak seda vedama, kui mina tegelesin aktiivselt Pärnu Kirjandusõhtute peakorraldamisega (7 hooaega). Tore, et see sündmus Pärnus ikka toimub ja väga tore, et selle vastu on endiselt huvi olemas. Tõsi küll, aastatega on osalejaid vähemaks jäänud, aga võimalik, et asi seisneb ka reklaamis, sest kahjuks millegipärast kohalikul lehel ei ole selle sündmuse nupu avaldamiseks ruumi, nagu täna Jaaguga kõneldes selgus. Väga kahju!

 Avasõnad ütles Mikk von Pärg ning õhtut juhtis Jaak Eamets.

 Aga siiski, suisa 8 osalejat astus võistlustulle. Lisaks luges (võistlusväliselt ) oma luulet (ise ta pajatas, et kirjutab laulusõnu) Templi boss Andres Tölp ise. Hästi luges. Aitäh!

 Lisan siia osalejate nimekirja:

osaleja         žürii punktid    koht

Karelus            3 (8,67)       7.koht
Daivi Jõerand   2 (6,67)       8. koht
Raul Majas      7 (14,67)     1. koht
Mikk Pärg       5 (9,33)       6. koht
Kalev Mäesalu 7 (13,0)       4. koht
Jaak Känd       9 (17,0)       3.koht
Leonora Palu   10 (19,33)   2. koht
Aavo Kubja     8 (11,67)    5. koht
Andres Tölp (ei võistelnud)

 Žüriisse ehk Tarkade klubisse kuulusid : Ivar Sild, Margit Peterson ja Andres Tölp.
karm žüriiliige läheb Tarkade klubisse tööd tegema :)
Tempel (mällu kogu eluks)
rahvas
Mikk von Pärg
boss Andres Tölp
sinine tennis ja kets on selle kevade värv (Pärnus vähemalt) :)
tänavune Tarkade klubi Pärnu eelvoorus
Žürii koosseisus Andres Tölp, mina, Ivar Sild
osalejad...
kinkisin raamatuid
nänni kahh

  Päris raske oli finalistide hulgas seda paremat valida, kõik 3 olid väga tugevad, aga otsus tuli langetada ning üksmeelselt otsustasime Raul Majase kasuks, kes viimase esinemisega "pani ära" ja kes võitis Pärnu eelvooru juba kolmandat korda.
Andres Tölp ja Mikk von Pärg
2 Jaaku-paarishärjad :)
korraldaja Jaak ja võitja Raul
finalistid

finalistid Jaak, Leonora ja Raul

 Võitja pääseb sügisel Tartus toimuvasse Eesti luuleprõmmu finaali. Eesti meister sõidab aasta lõpus Euroopa Poetry Slamile Itaalias. Hoiame Raulile pöialt! Ka Leonorale, kes 2. koha sai, kui tal on võimalik ka osaleda lõppvoorus. See alles selgub.

 Te kõik olite omamoodi lahedad, aitäh!

 Lisaks luulevõistlusele esines ja esitles oma luuleraamatuid poeet Ivar Sild Tallinnast, kelle sulest on ilmunud tänaseks juba 13 luuleraamatut.
  Ivari luule- ja muusikakava kannab pealkirja "KOHANEMATUS." Minu meelest ülisuper pealkiri, sest selle kava võibki mõnel määral just sellise pealkirjaga kokku võtta.
  Ivari esinemine oli omanäoline ja huvitav. Mainisin Ivarile, et ta luules on väga palju kujundeid, hakkan ühte kujundit lahti mõtestama, juba tulevad uued ja uued. Ivaril oli vastus varrukast võtta- tema luule ei olegi esitamiseks, see on lugemiseks. See on hea vastus, sest mina olen see inimene kes armastab alati ka silmadega lugeda, lisaks heale luuleesitluselel, milles ma ise üldse tugev ei ole, pole kunagi olnudki. Ma lihtsalt pole etleja ja minu kummardus neile, kes suudavad ja oskavad oma luulet usutlevalt ette kanda. Täielik respekt! Aitäh!
Ivar Sild KOHANEMATUS
meeleolu loob Ivar Sild
Ivar Silda küsitleb Jaak Känd

 Üliarmas olid teid kõiki näha üle saja aasta! Uute kohtumisteni! Armastan!

P.S. Kahjuks ei saanud ma kõiki osalejaid pildile, see oleks luulesse süvenemist seganud. Aga midagi siiski on olemas.

27. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma

Kolmapäev, 24. aprill 2019

VAESTE-PATUSTE ALEV 2. - August Jakobson


 Möödunud öösel sai loetud ka August Jakobsoni "Vaeste-Patuste alevi" 2. osa. Mõtlesin veel kas ronida vastu hommikut voodist välja, blogima, aga mõtlesin ümber. Tegelt oleks pidanud tulema, sest äsja läbi loetud raamatust on palju parem blogida, kõik emotsioonid jooksevad otse paberile, aga...

 Ütlen ausalt, ma ei saanud päris pikalt und, vast kella 4 ajal hommikul sain alles sõba silmele, sest raamat kestis edasi, üha kujutlesin kus miski situatsioon aset leida võis, et ehk isegi toimus see "ülestõus" selle maja ümbruses (pööningul) kus ma elan. Ja kuna see Vaeste-Patuste alevi piirkond on mulle hästi tuttav, kujutlesin neid kohti, millest raamat pajatab, piltlikult ja olen nii kindel, et olen paljudes kohtades ka viibinud.

 Kunagi olid ju Vaeste-Patuste alevi asemel rabad ja sood, mille väljadel selle raamatu tegelased ränkrasket tööd rügasid. Sügiseti olen Niidumetsa, Niidupargi ja seal naabruses olevad metsad ja maad kõik läbi kamminud, no seenel käies jne...Ühesõnaga see raamat läheb mulle nii väga korda, igas mõttes. Kiidan südamest selle autorit, kuigi raamatu järelsõnas on kohati ka irisetud ja virisetud. Aga noor August Jakobson (nagu ta seda romaani kirjutades oli) on ikka väga andekas ja laia silmaringiga autor. Jah, raamatu (õigemini nende kahe raamatu) kirjutamisest saabki pea sajand mööda, aga need kõlbavad väga hästi lugeda ka tänapäeval, eriti neile lugejaile, kellel on vähegi huvi oma kodumaa, eellaste ja ajaloo vastu. Minul on. Sügav huvi on.

 Jah, nüüd olen veendunud, et 30 aasta eest olin ikkagi mõlemad osad läbi lugenud, aga 30 aastat on pikk aeg, palju oli ununenud, aga palju meenus ka lugedes. Meenus ka see, et toona, umbes 14-15 aastase tüdrukuna pelgasin natuke, peale selle raamatu sulgemist, Vaeste-Patuste alevit ehk Rääma linnaosa, eriti selle linnaosa metsi, sest seal on nii palju toimunud, rõhu asetan siinkohal Ridlele. Ja üldse kohutavatele tapatalgutele, mis seal, ajaloolises piirkonnas, aset on leidnud. Aga ikkagi on see piirkond mulle armas, oli, on ja jääb. Liigun vähemalt paar korda nädalas mööda Vaeste-Patuste alevi ja Kolgata radu, sest ka Jaansoni rada, kus ma juba kolmandat aastat kepikõndi harrastamas käin, asub selles piirkonnas.

 Kui ma vaid mäletaks millest kõigest mu vanaonu Ilmar Tamberg, kes elas Vaeste-Patuste alevis, oma kätega ehitatud majas, mis on siiani alles, aga kahjuks onu on ammu läinud...kunagi mulle pajatas, kui ma vaid mäletaks....Aga ajalugu mäletab.

 Ja need metsad, maad, nemad mäletavad ka, mäletavad kui palju inimesi on nende pinnal mullaks saanud, lahkunud maa ja taeva vahel...

 Ühesõnaga, sai taas üle aastakümnete need raamatud läbi loetud ja välistatud ei ole, et ma neid kunagi uuesti kätte ei võtaks, kindlasti võtan, sest nüüd ehivad need ka minu raamaturiiulit.

 Võtke need raamatud lugeda ja te ei kahetse! Neid on peetud samaheaks, kui "Tõde ja õigust," ning mina kiidan takka. Ja nüüd tuli soov üle pikkade aastate "Tõde ja õigust" taaslugeda, ehk teengi seda.

Head lugemist!


24. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma

Teisipäev, 23. aprill 2019

Jaansoni rada 148.päev


 Suvi on Pärnusse jõudnud.
Läksime rajale nagu kubujussid, palav hakkas ning lõpuks olime t-särgi väel. Umbes 2.-l km ei talunud enam fliisi. Ja üleüldse oli täna väga kerge astuda, jalg on n.ö. lahti. Ometi olin 4 päeva kepikõndimisest eemal.

 Hommikul rajale minnes arvasin, et mingi 4 km kepikõnnime ikka, sest ega algul ei teagi kuidas kulgeb. Aga täna oleksin ma oma aruga terve raja ka läbi käinud, kuid uue silla juures meenus, et meile on külalised tulemas. Nii me 8,4 km-ga täna piirdusimegi. Õige kah, pärast oleks äkki taas lihased ja liigesed kanged olnud. Praegu on kõik korras. Enesetunne on hea ja isegi väsimust ei ole. Üritasin iluund teha, aga ei tulnud uni peale. Lihtsalt ööuni jäi vaid 6 tunniseks, sest ma ei saanud öösel raamatut käest.

 Nüüd aga, nagu ikka, fotogalerii:
Pärnu vikerkaarepäike :)
 2km läbitud...
3 km läbitud...
vaikselt rohetab...
enne jaanipäeva!
võimas ja ilus
4 km läbitud...
väike puhkepaus
uue silla manu...
PAARI PÄEVA PÄRAST!!!
ülasene metsaalune


23. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma