USK, LOOTUS JA ARMASTUS
„Veera, Veera, mu Veerotška, no
miks sa siis kohe nii? Läks lappama, siis läks. Ega siis
sellepärast elu seisma jää, me kõik teeme vigu.“ Vello, ontlik
vanahärra, kes kunagi temperamentse Veeraga ühes kõrtsus tutvus ja
naise endale majja perenaiseks sebis, üritas viimast maha rahustada.
Eelõhtul oli Veerale täditütar Karpaatidest külla tulnud, ning
nad olid ohtralt hundijalavett tarbinud, nagu neil aeg-ajalt kombeks
oli, kuid Veera libastus ning ronis joobununa Vello vanapoisist poja
kaissu ja haaras noormehe automaatselt embusse, surudes oma hapraid
sõrmi ühte teatud sooja kohta.
Kas Veera tegi seda teadlikult või
oli intsidendis süüdi alkohol, seda teab vast Veera ise, kui teab.
Igal juhul tundis ta ennast hommikul väga plässilt, nähes enda
peal kasupoja kõõrdpilku, millest tõde avalikuks tuligi.
„Paps, kuule, korista oma kõhuõed
siit majast, ma tahaks normaalset elu elada!“ oli perepoeg Vaido
väga tusane.
„Oot-oot, seni kuni minu nimel
käivad ajalehed ja minu käe läbi on meie kodumaja aiavärav
õlitatud, jagan siin korraldusi mina. Ära sa poiss nüüd nii
meheks ka mine!“ Ka Vello kortsutas kulmu.
Vaido haaras masinlikult autovõtmed,
tõmbas varnast oma teksatagi ja lõi pauguga tagantselja maja
välisukse kinni. Lausa nii, et suur krohvitükk potsatas vööruse
seinalt põrandale tolmuks.
„On kuramuse poiss, mitte midagi
talle öelda ei või, kohe tõmbab saba selga ja kaob! Häbiraasugi
ei ole!“ Vello pahurdas poja peale, ju oli tal selleks ka põhjust.
„Vello, ära pahanda, mina olen
süüdi, mina keetsin selle supi kokku, lörbin selle ise nüüd ära
ka!“ nuuksus Veera, kes rääkis puhtas eesti keeles, oli teine juba
paarkümmend aastat Eestis elanud ja ka eestikeele eksami edukalt
sooritanud. Pärit oli rosinsilmne Veera Rostovist, Doni äärest.
Tema vanemad olid juba ammu Venemaa avarustes mullaks saanud ja
ainuke sugulane Svetlana, keda Veera õeks kutsus, elas Karpaatides.
Üle aasta sõitis Sveta Veerale Eestisse külla ja üle aasta
külastas ka Veera õde.
„Oh sa mu Väike Veerake, ei anna
ma sinule süüd, ei anna. Armusin sinusse juba noorusajal, kui
Eestimail näidati esimest pornofilmi „Väike Veera.“ Juba siis
unistasin sinust. Porrist oli küll asi kaugel, aga peale seda ma
teadsin, et ükskord leian ma oma Veera niikuinii, mul oli usku
sellesse, usku Veerasse, selle nime kõige sügavamas tähenduses.
Ära sa arva, et vanamees hakkab hulluks minema, kaugeltki mitte.
Egas ainult noortele pole lubatud lembesõnu ja unistusi välja
paisata. Nagu sa tead isegi, et vanahobu tahab ka kaeru, ja seda igas
mõttes. Olgu mu ütlus vanamoodne või kõlagu klišeena, aga see on
kuradima hea ütlus, puhas tõde.“ Vello muigas.
Veera pisarad kuivasid silmis, ta
vaatas läbitundiva pilguga oma Vellokest ja see pilk kõneles
rohkem, kui sada sõna. Kui Veera mõne hetke pärast magamistoast
naases, oli duširuum Sveta poolt hõivatud.
„Nu tõõ dajooš!“ Svetlana
muheles dušikabiinist naastes.
„Daa, daragaaja, dajuu!“ Veera
tegi õele silma. Eks voodi ole ennegi paare lepitanud ja, lisaks
rahuldamisele, ka rahustanud.
Krapsakas Veera oli nagu ümber
vahetatud. Ta sügavpruunid silmad särasid niivõrd, et sära niitis
eaka Vello suisa jalust. Ka pärast Svetlana lennujaama saatmist
unustasid Vello ja Veera ennast pikaks ajaks magamistuppa. Vaata mida
kõike võib noor naine eaka mehega teha!
Vaido ei tulnud koju järgmisel ööl,
ei tulnud ka ülejärgmisel. Esmaspäeva hommikul jooksis tga kodust
läbi, vahetas teksad tööroobade vastu ja kadus sõnagi lausumata.
See käitumine tegi Veerale haiget kuid Vello rahustas, et küll
poiss sellest mossitamisest üle saab. Vanapoisijurakal olevat juba
ammu aeg minia majja tuua, muutub siis ise ka ehk leebemaks. Muidu
mossitab teine oma koikus, läpakas süles ja matab oma elu
arvutisse. Vello oligi mures, sest kõik tema sõbrad olid ammu
vanaisa staatuses, aga tema poeg oli arvutiga laulatatud.
Järgmisel nädalavahetusel naases
Vaido ööseks koju. Veera ja Vello veel ei maganud, nad kuulsid küll,
et noormees ei tulnud üksinda, kuid ebameeldivuste vältimiseks nad
ei sekkunud.
„Vägev, Vaido tõi ehk pruudi
majja!?“ muigas Veera.
„Oleks kah päramine aeg! Tahaks
lapselapsi põlvel kiigutada. Vaevalt, et see robotiseeritud maailm
mu pojast isa teeks!“ Vello muigas.
„Velloke, mu ljuboof, sa oled mulle
väga kallis! Ütle mulle kas mina võiksin kunagi su lastelastele
vanaemaks sobida? Emaks saamise rõõmudest olen ammu juba ilma
jäänud, aga ma oleksin kindlasti väga hea vanaema Vaido lastele.“
„Loomulikult, mu Väike Veera,
loomulikult! Mina usun sinusse!“ Vello suudles kallimat ja Veera
uinus selle imelise mõttega oma mehe kaisus.
„Vjabanjage!“ ehmus Nadežda,
kui Vaido pruut hommikul tualettruumist naastes Veeraga kokku
põrkas.
Suur oli Veera rõõm, saades aimu,
et kasupoja pruut on slaavlane. Ta vastas miniale juba vene keeles,
et vabanduseks pole põhjust, nii said juba esimesest kontaktist
neist sõbrad.
Möödusid kuud. Vello, Veera, Vaido
ja Nadežda mahutsid kenasti kõik kuuetoalisse majja elama, ruumi
jäi ülegi.
Ühel hommikul, kui Vello oli kogu
hommikusöögi aja muigel ilmega mööda saatnud, teatas ta viimaks,
et iga minut naaseb ta vanem poeg Venemaalt, kus ta ehitustöid
tegemas käib, koju. Kõik olid põnevil, eriti veel Veera ja
Nadežda, sest nad ei olnud Valdisega kunagi kohtunud.
Kui Veera nõudepesemisega ühele
poole sai, avaneski maja uks ning köögi suunas astusid kahe inimese
sammud.
„Tere, kõiksepere! Saage
tuttavaks, tema on Ljubov!“ Valdis tutvustas oma naist.
„Ei noh, nõnda kuidas isa, nii ka
pojad! Jah, veri on ilmselt tõesti paksem, kui vesi! Juba mina astun
oma slaavlasest vanaisa Dementi sammudes, pole ime, et ka mu pojad
seda teevad!“ Vello muheles ja tutvustas ülejäänud pereliikmeid.
Usk, lootus ja armastus käivad ikka
käsikäes!
aprill. 2019.a.
Vana-Rääma
