Järjekordne raamat sai loetud, sedakorda Mihkel Nummerti "A. Kirjad."
Algus oli paljutõotav, sest ma olen inimene, kes veel usub muinasjuttudesse. Aga siis kõik pöördus, pöördus minu jaoks nii halvaks, et ma kaalusin mitmel korral lugemist pooleli jätta, kuid ei tihanud ka, nagu tavaliselt.
Ma ei nimetaks mitte mingil juhul seda teost romaaniks, sest romaan see kohe kindlasti ei ole. Pigem on tegu mitme erineva novelliga, mis siiski ühte tervikut kokku ei anna. Süžee on väga hüplik, tohutult kaootiline ja täiesti segane.
Olgugi, et raamatu lõpupool hakkas taas huvi pakkuma, see täiskasvanute muinasjutt, kus mees läks metsa oma puud otsima, et see jalalt maha saagida. Aga jah...
No järjekordne raamat, mille puhul ma küsiksin "milleks?"
Mingi osa raamatust tohutult venib, ometi pole tegu paksu raamatuga. Pikki lehekülgi kirjeldatakse mingit mõttetut teemat. Toon tekstinäite:
Seekord ei ole löök nii täpne, roobi laba tabab riivamisi naise nägu ja kisub selle lahti. Põsk, nina, huuled ja üks silm on hetkega kadunud, nende asemel on pruunikaspunane löga, verd voolab. Naine vajub löögist hetkeks põlvili, ent hakkab end kohe taas püsti ajama. Neid on liiga palju.
Jaan tahab roobi minema visata, aga teab, et see oleks viga. Naise näo jäänused ripuvad roobi küljes. Jaan proovib neid maha raputada. Järgmised tulijad on mõne sammu kaugusel, lõhutud näoga naine ajab end sirgu ja vaatab teda oma allesjäänud silmaga. Ühe liigutusega surub Jaan roobi jala alla, vajutab käigu sisse ja võtab kohalt. Keegi jõuab teda õlast haarata, aga Jaanil on juba hoog sees ja sõrmed libisevad maha.
* * *
Sellist lögast jama on ikka pikki lehekülgi lugeda....No milleks?
Aga jah, ehk on ka selliste raamatute lugejaid olemas...
Rahva Raamatu lehelt:
Raamat
A. KIRJAD
Selles romaanis on
mitu lugu: jutustus kunstniku kirest oma töö vastu ja kaunis
armastuslugu, postapokalüptiline lugu laipu ja varemeid täis linnast,
mida asustavad zombid ning fantaasialugu kahest iidsest vastastikku
vaenutsevast linnast ja nende vahel asuvast lossist, mida tabab hukk.
Põgenema pääseb vaid lossi aednik, kes läheb oma salapärase nõuandja
käsul otsima oma puud, et saada iseendaks. Mis aga neid lugusid ühendab
ja kuhu süžee järgmiseks pöörab?
Mihkel
Nummerti esikromaani võib kõige lühemalt kokku võtta sõnadega, et tegu
on teosega, mis kõneleb hea ja kurja vahelisest võitlusest – seda ka
inimese enda sees – ning mille eesmärgiks on näidata, mis juhtub, kui
müürid inimeste vahel kasvavad ületamatult kõrgeks. Autor on varem
avaldanud novelle, neist viimane, „Psühholoogid maal”, ilmus 2010.
aastal ajakirjas Looming.
| ISBN | 9789985331354 |
|---|---|
| Ilmumisaasta | 2014 |
| Keel | eestikeelne |
| Formaat | Kõvakaaneline |
| Lehekülgi | 192 lk |
| Mõõt | 216x135x14 (mm) |
| Kirjastus | VARRAK |
| Lisamise aeg: | 30.04.2016 |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar