Usk, lootus ja armastus

                 USK, LOOTUS JA ARMASTUS

   „Veera, Veera, mu Veerotška, no miks sa siis kohe nii? Läks lappama, siis läks. Ega siis sellepärast elu seisma jää, me kõik teeme vigu.“ Vello, ontlik vanahärra, kes kunagi temperamentse Veeraga ühes kõrtsus tutvus ja naise endale majja perenaiseks sebis, üritas viimast maha rahustada. Eelõhtul oli Veerale täditütar Karpaatidest külla tulnud, ning nad olid ohtralt hundijalavett tarbinud, nagu neil aeg-ajalt kombeks oli, kuid Veera libastus ning ronis joobununa Vello vanapoisist poja kaissu ja haaras noormehe automaatselt embusse, surudes oma hapraid sõrmi ühte teatud sooja kohta.

   Kas Veera tegi seda teadlikult või oli intsidendis süüdi alkohol, seda teab vast Veera ise, kui teab. Igal juhul tundis ta ennast hommikul väga plässilt, nähes enda peal kasupoja kõõrdpilku, millest tõde avalikuks tuligi.

„Paps, kuule, korista oma kõhuõed siit majast, ma tahaks normaalset elu elada!“ oli perepoeg Vaido väga tusane.

   „Oot-oot, seni kuni minu nimel käivad ajalehed ja minu käe läbi on meie kodumaja aiavärav õlitatud, jagan siin korraldusi mina. Ära sa poiss nüüd nii meheks ka mine!“ Ka Vello kortsutas kulmu.

   Vaido haaras masinlikult autovõtmed, tõmbas varnast oma teksatagi ja lõi pauguga tagantselja maja välisukse kinni. Lausa nii, et suur krohvitükk potsatas vööruse seinalt põrandale tolmuks.

   „On kuramuse poiss, mitte midagi talle öelda ei või, kohe tõmbab saba selga ja kaob! Häbiraasugi ei ole!“ Vello pahurdas poja peale, ju oli tal selleks ka põhjust.

   „Vello, ära pahanda, mina olen süüdi, mina keetsin selle supi kokku, lörbin selle ise nüüd ära ka!“ nuuksus Veera, kes rääkis puhtas eesti keeles, oli teine juba paarkümmend aastat Eestis elanud ja ka eestikeele eksami edukalt sooritanud. Pärit oli rosinsilmne Veera Rostovist, Doni äärest. Tema vanemad olid juba ammu Venemaa avarustes mullaks saanud ja ainuke sugulane Svetlana, keda Veera õeks kutsus, elas Karpaatides. Üle aasta sõitis Sveta Veerale Eestisse külla ja üle aasta külastas ka Veera õde.

   „Oh sa mu Väike Veerake, ei anna ma sinule süüd, ei anna. Armusin sinusse juba noorusajal, kui Eestimail näidati esimest pornofilmi „Väike Veera.“ Juba siis unistasin sinust. Porrist oli küll asi kaugel, aga peale seda ma teadsin, et ükskord leian ma oma Veera niikuinii, mul oli usku sellesse, usku Veerasse, selle nime kõige sügavamas tähenduses. Ära sa arva, et vanamees hakkab hulluks minema, kaugeltki mitte. Egas ainult noortele pole lubatud lembesõnu ja unistusi välja paisata. Nagu sa tead isegi, et vanahobu tahab ka kaeru, ja seda igas mõttes. Olgu mu ütlus vanamoodne või kõlagu klišeena, aga see on kuradima hea ütlus, puhas tõde.“ Vello muigas.

   Veera pisarad kuivasid silmis, ta vaatas läbitundiva pilguga oma Vellokest ja see pilk kõneles rohkem, kui sada sõna. Kui Veera mõne hetke pärast magamistoast naases, oli duširuum Sveta poolt hõivatud.

   „Nu tõõ dajooš!“ Svetlana muheles dušikabiinist naastes.

   „Daa, daragaaja, dajuu!“ Veera tegi õele silma. Eks voodi ole ennegi paare lepitanud ja, lisaks rahuldamisele, ka rahustanud.

   Krapsakas Veera oli nagu ümber vahetatud. Ta sügavpruunid silmad särasid niivõrd, et sära niitis eaka Vello suisa jalust. Ka pärast Svetlana lennujaama saatmist unustasid Vello ja Veera ennast pikaks ajaks magamistuppa. Vaata mida kõike võib noor naine eaka mehega teha!

   Vaido ei tulnud koju järgmisel ööl, ei tulnud ka ülejärgmisel. Esmaspäeva hommikul jooksis tga kodust läbi, vahetas teksad tööroobade vastu ja kadus sõnagi lausumata. See käitumine tegi Veerale haiget kuid Vello rahustas, et küll poiss sellest mossitamisest üle saab. Vanapoisijurakal olevat juba ammu aeg minia majja tuua, muutub siis ise ka ehk leebemaks. Muidu mossitab teine oma koikus, läpakas süles ja matab oma elu arvutisse. Vello oligi mures, sest kõik tema sõbrad olid ammu vanaisa staatuses, aga tema poeg oli arvutiga laulatatud.

   Järgmisel nädalavahetusel naases Vaido ööseks koju. Veera ja Vello veel ei maganud, nad kuulsid küll, et noormees ei tulnud üksinda, kuid ebameeldivuste vältimiseks nad ei sekkunud.

  „Vägev, Vaido tõi ehk pruudi majja!?“ muigas Veera.

   „Oleks kah päramine aeg! Tahaks lapselapsi põlvel kiigutada. Vaevalt, et see robotiseeritud maailm mu pojast isa teeks!“ Vello muigas.

   „Velloke, mu ljuboof, sa oled mulle väga kallis! Ütle mulle kas mina võiksin kunagi su lastelastele vanaemaks sobida? Emaks saamise rõõmudest olen ammu juba ilma jäänud, aga ma oleksin kindlasti väga hea vanaema Vaido lastele.“

   „Loomulikult, mu Väike Veera, loomulikult! Mina usun sinusse!“ Vello suudles kallimat ja Veera uinus selle imelise mõttega oma mehe kaisus.

   „Vjabanjage!“ ehmus Nadežda, kui Vaido pruut  hommikul tualettruumist naastes Veeraga kokku põrkas.

Suur oli Veera rõõm, saades aimu, et kasupoja pruut on slaavlane. Ta vastas miniale juba vene keeles, et vabanduseks pole põhjust, nii said juba esimesest kontaktist neist sõbrad.

   Möödusid kuud. Vello, Veera, Vaido ja Nadežda mahutsid kenasti kõik kuuetoalisse majja elama, ruumi jäi ülegi.

   Ühel hommikul, kui Vello oli kogu hommikusöögi aja muigel ilmega mööda saatnud, teatas ta viimaks, et iga minut naaseb ta vanem poeg Venemaalt, kus ta ehitustöid tegemas käib, koju. Kõik olid põnevil, eriti veel Veera ja Nadežda, sest nad ei olnud Valdisega kunagi kohtunud.

   Kui Veera nõudepesemisega ühele poole sai, avaneski maja uks ning köögi suunas astusid kahe inimese sammud.

  „Tere, kõiksepere! Saage tuttavaks, tema on Ljubov!“ Valdis tutvustas oma naist.

   „Ei noh, nõnda kuidas isa, nii ka pojad! Jah, veri on ilmselt tõesti paksem, kui vesi! Juba mina astun oma slaavlasest vanaisa Dementi sammudes, pole ime, et ka mu pojad seda teevad!“ Vello muheles ja tutvustas ülejäänud pereliikmeid.

   Usk, lootus ja armastus käivad ikka käsikäes!

29. aprill. 2019.a.
    Vana-Rääma