Sain loetud romaani, mis saavutas 2016. aastal Tänapäeva romaanivõistlusel 2. koha.
Ei edenenud mul selle raamatu lugemine, liiga ulme. Jah ulmel ja ulmel on vahe, aga see raamat on minu jaoks liiga ulme. Pealegi ei paku mulle üldse mitte mingisugust huvi nanotehnoloogia, kui selline. No ei ole huvi ja ilmselt tundus ka see raamat igav ja veniv, sest kogu aeg kordus see nanotehnoloogia ja need nanorobotid. Õnneks ma olen selle sõna tagamaadega kursis, aga kui inimene, kes ei ole, hakkab seda raamatut lugema, ei saa palju targemaks, ei saa üldse aru millest või mille ümber jutt tiirleb. Ja ma kordan- liiga ulme!
See on nüüd see raamat nende romaanivõistluste sarjast, mille kohta ma küsiskin, et mis küll võis 2. koha tuua? Ja päris tõsiselt? Kogu raamat koosneb kirjadest, mille naine oma mehele kirjutab. Unetuna tõuseb ta voodist umbes kella 2 öösel ja hakkab kirjutama. Mees loeb hommikukohvi kõrvale neid kirju.
On 21. sajandi keskpaik, Tamsalust on saanud tehaselinn, mille ümber on ehitatud müür. Tead, nagu oleks nõuka aega tagasi sattunud, jubedalt ahistas see lugemine mind, nagu oleks müüri taga vangis. Ah, noh, jah....ma ütlen veel vaid nii palju, et minu jaoks jäi raamat ka lõpetamata, ootasin vähemalt, et lõpus juhtub midagi, mis võtab selle romaani sisu kokku, aga....
See raamat pole mulle, aga ei peagi olema. Samas vahepeal, seal kusagil keskpaigas, ma isegi unustasin ennast lugema, aga ikka lootuses, et midagi põnevat juhtuks...
Rahva Raamatu lehelt:
Raamat
NOVEMBRIÖÖ KIRJAD
Eesti teadlaste
läbimurre nanotehnoloogias on siia toonud teistmoodi rahasid ja uusi
vajadusi. Sajandi viimase veerandi alguseks on praeguse Tamsalu kohale
püstitatud hiiglaslik tehas. Koos teaduskeskuse, töölistele mõeldud
elamiste ning organisatoorse ja meelelahutusliku infrastruktuuriga
moodustub kõrge betoonmüüriga piiratud tehaselinn. Või Kummituslinn,
Tondilinn, Maailmalinn, nagu seda kutsutakse väljaspool müüri.
Keire
on suurema osa oma teadlikust elust elanud just müüri taha jäävas
linnas, alul omast tahtest, siis olude sunnil. Käesolevas raamatus
jutustab naine isiklikku Tamsalu-lugu kirjade vahendusel oma
elukaaslasele.
Tondilinn – see
oli Tamsalu teine nimetus neil linna algusaastatel. Siis kui
tehasehooned alles kerkisid ja maa-alused trassid ehitati, siis kui
linna veel eraautosid lubati ja sõjaväeline osa polnud arenenud tänasele
tasemele – tol ajal juhtus seal liiga palju veidraid õnnetusi. Nüüdseks
on linn õppinud, kohandunud ümber, valmistunud probleemideks ja samas
neid märksa paremini vältiv. Mina ja veel paarkümmend õnnetut olime
Tamsalu viimased „äärmised ebaõnnestumised” ja isegi meie tulime sellest
siiski eluga välja! Vähemalt enamik meist, kuid nii on see vist alati
nende suurte õnnetustega – ikka leidub neid, kelle jaoks tuleb abi liiga
hilja või oskamatult.
Mairi
Laurik on võitnud Tänapäeva noorteromaanivõistluse teosega „Mina olen
Surm” (Tänapäev, 2016). Tema romaan „Süsteem” (Fantaasia, 2016) märgiti
ära Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel.
| ISBN | 9789949850938 |
|---|---|
| Ilmumisaasta | 2017 |
| Keel | eestikeelne |
| Formaat | Kõvakaaneline |
| Lehekülgi | 240 lk |
| Mõõt | 220x147x18 (mm) |
| Kirjastus | TÄNAPÄEV |
| Lisamise aeg: | 24.01.2017
Kaupluses püsikliendile:
5.08 €
Kaupluses:
5.35 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: esmaspäev 15.04
|
13. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar