Loetud sai tõsieluainetel kirjutatud ehk Margus Haava autobiograafiline teos "Alumiiniumist kurgid," mis kõneleb autori elust sõjaväes, mida ta võrdleb vangistusega ning tal on paganama õigus. Kohati oligi vene sõjaväes viibimine nagu vangis istumine. Oli põnev lugemine. Ausalt öeldes raamatu pealkiri ja kujundus mind üldse lugema ei kutsunud, raamatut soetades vaatasin head hinda ning lugesin tutvustavat teksti, see saigi valikul otsustavaks. Tuleb välja, et Margus Haav on enne seda raamatut kirjutanud veel ka romaani "Kuidas lõhnab kuri," mille lugemise vastu tekkis mul ka nüüd huvi. Ehk kunagi ... Antud raamat, nagu ma ennist juba mainisin, kõneleb elust vene sõjaväes. Autor on lahti lahanud ka võikad varjuküljed ja kirjutab kõigest otse ja ausalt. Kuigi ega ma teda ei tunne, ei oska nõustuda või ümber lükata teatud situatsioone, mis võivad olla võimendatud, aga ei tarvitse. Igal juhul mu oma 2 venda on käinud vene sõjaväes ja ma olen üht koma teist kuulnud. Jah, nad ju andsid 25 aastase vaikimisvande. Kerge nendel ei olnud. Margus Haava käekiri on loetav, kaasahaarav ja põnevalt areneb see kogu süžee. Ma tõesti nautisin lugemist. Soovitan! Aitäh! Ja loomulikult kopeerin ma siia ka raamatu tuvustuse. 19. september 2024. Raamat räägib noore Eesti mehe läbielamistest Nõukogude sõjaväes NSVL lõpuaastatel. Sõda Afganistanis hakkab läbi saama, kuid oht sinna sattuda on ikka õhus. Kutsealusel on kolm valikut – hullumaja, vangla või sõjavägi. Ehk valikut tegelikult pole, tuleb minna. Ees ootavad kuud täis hirmu, ahastust, vägivalda ja otsatut lollust, mis on kõige sellega läbi põimunud. Ranged eeskirjad, karmid kirjutatud ning veel karmimad kirjutamata seadused. Joomarlus, varastamine ja üldine minnalaskmismeeleolu. Kas see armee võitis tõesti kunagi sõja?
Tundidest said päevad, päevadest kuud. Emakeel kippus ununema. Saatus kandis autori kummalistesse olukordadesse ja salajastesse paikadesse. Taiga külma ja ülevasse tühjusse, kuumava kõrbe lämmatavasse lõõska. Teed ristusid erinevate rahvustega, erinevate tüüpidega. Moskva karmid rokkarid, Tuva tillukesed kurgulauljad, Vilniuse hea südamega tänavakaklejad, veendunud moslemitest kanepikollid, Siberi jubedad retsid. Jäi ainult lootus. Ja jäi muusika.
Kindlat polnud midagi, absoluutselt mitte midagi. Iga hetk võidakse sind saata impeeriumi teise otsa. Õhtul magama minnes pole kindel, kus ärkad ülejärgmisel hommiku. Või kas üldse ärkad.
Margus Haav (1969) on ajalehe Sakala ajakirjanik, audiofiilse kallakuga melomaan, pühendunud ajaloohuviline, filmigurmaan, Viljandi kultuuriakadeemia lektor, vabakutseline humanist ja asjaarmastaja patsifist ning enam kui tuhande kultuuriarvustuse autor. Debüütromaan „Kuidas lõhnab kuri“ (2016) rändas tulevikumaastikel, „Alumiiniumist kurgid“ vaatab tagasi minevikku. Kui debüüdis oli kõik välja mõeldud, siis siin on kõik tõsi. Tasakaal peab olema.
