Pühapäev, 30. oktoober 2016

Kass, kes armastab keelt näidata

Zorro armastab keelt näidata

  Avastasin, et ma pole ammu enam meie "pesamunast" bloginud.

Siin ta on, meie Zorro, tervitab teid keelt näidates. Jah, kolmel viimasel õhtul (no, tegelt ööl) on meie mürakarul saanud kombeks käia mulle keelt näitamas ja seda just siis, kui olen voodise läinud ja hakkan seinatuld kustutama. Siis ta tuleb, ajab keele suust välja ja vaatab süütutse silmadega otsa. Mida ta sellega ütelda tahab? Ei tea mina, aga kenasti poseeris küll, kui pilti tegin.

meie nunnu :)
:)

  Ma hakkasin juba hõiskama, et enam ei närigi hommikul varbaid, kuid täna hommikul see siiski juhtus, näris varbaid, käis vaatamas kas mul on silmad lahti ja kui me ennast voodist välja ajasime, ronis Germole sülle nurru lööma. Jah, ta ju teadis, et külmkapis ootavad teda kalad ning öösel sööb ta alati oma kopsikud tühjaks.

  Selline on meie Zorro, kes kohe, kohe saab 5 kuuseks. Suur on ta juba, ei jaksa enam ühel käel hoida.

  Otsustasin, et ma enam igapäeva toidublogi ei jäädvusta siia, jäädvustan vaid siis, kui teen midagi erilist. Eile tegingi. Kanakoivad olid küll sügavkülmutatud ja sellepärast võtab neide küpsemine kauem aega. Ligi 2 tundi kulus eile selleks. Aga ka külmetatud kanakoivad võivad maitsvad tulla, kui küpsetad neid ikka armastusega. Niisiis, panin koivad ahju, aga enne seda määrisin need ära:

meega
karriga
pipraga
soolaga

  Kastmesse lisasin :

1 suur küüslaugu küüs
1 suur sibul
piima
soola
pipart
veidikene õli (kana andis ise palju vedelikku välja)
ja oliivide marinaadi

 Ma kasutan alati ahjupraadides, suppides ja kastmetes ära marinaade, sest need annavad väga head maitset. Pealegi võin ma ise nõrkemiseni süüa rohelisi oliive ning joon ka vedeliku ära. Sellel korral siis läks loosi Ave toodud oliivide marinaad.

kanakoivad mee ja karriga
lisandiks praetud kartul ja kõrvitsasalat

Head isu!


30. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

Reede, 28. oktoober 2016

Eluring

pilt netiavarustest


      ELURING

langeb vihma
taevas nutab kurbust
videvik koob
tänavaile varje

tühja sest et
päevatoiming nurjus
hüüan sind
see pole appikarje

hüüan sind nii
täna kui ka homme
ülehomme vaikin
igavest

mul on vahel
lihtsalt si´uke komme
see on juba
aastakümneid kest`

tule tuul ja vii
mu mured kuule
rebi rinnust
välja ahastus

tule arm ja suudle
mind sa suule
et ma saaksin
tunda armastust

langeb vihma
videvik on tüüne
tüüne on ka minu
murtud hing

senikaua kuni
püsin püünel
lõppeda ei saa
mu eluring


28. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

Neljapäev, 27. oktoober 2016

...



...
.
päev viskas
päevateki õlgadelt
küttis toad
päikesesoojaks
laotas undruku
üle aurava jõe
ja läks
.
lahkus mere taha
sinna kus pole valkslust
kus pole silmakirjalikkust
banaalsust
ega banaalsust
kus on valgete
kajakate kisa ja vaikne
merekohin
.
kus on esiisade hinged
ja esiemade udupeened
lausumised
toonela taga
.
öö silmad on valged
kohati mentaalsed
kohati spirituaalsed
nagu kurjast vaimust
vaevat...
.
aga meie ei näe neid
meie tajume neid vaid
kuuenda meelega
tšakratega
läbi kundalini
või šamaani rännakul
kohtava väelooma kaudu
transis olles
.
päev laotas päevateki
üle merede
üle mandrite
üle kalmuküngaste
ja läks
vajus ööde rüppe
nagu loojakarjane...


.
27. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

.../haiku/



***

õhtul on tuhud
muulikivide taha
vajub valgusviirg




27. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

Kolmapäev, 26. oktoober 2016

Geio 22!

1 aasta ja 1 kuune Geio

  Täna, kell 14.15 sai mu noorem poeg Geio 22 aastaseks! Ma võiks ütelda, et alles ta sündis, alles läks lasteaeda, kooli, sõjaväkke, alles...Kuid jah, tuleb tõde tunnistada, et mul ei olegi enam lapsi, kuigi lapsed jäävad vanematele lasteks terveks eluks. Aga tõesti, alles see kõik oli...

  Geio oli sündides suur, kaalus 4.600 ja pikkust oli 55 cm. Täna ta on midagi 1.80-ga.
Kui ma siin pilte vaatan siis pole Geio eriti muutunud, ikka enda nägu armas on, kuigi mõni muutub tundmatseni.

  Sünnikoduks/külaks on tal Suigu küla, Pärnumaal. Sealt kolisime laste isa töö tõttu Lavassaare alevikku ning juba neljandasse klassi tuli poiss Pärnusse kooli. Aga minu lastel oli võimalus siiski ka kasvada maal, loomade keskel, kuna isapoolne vanaema kasvatas maal loomi nin korra kuus käisid nad ikka maal vanema juures. Ei ole muret, et nad ajaks pulli ja lehma sassi, nagu paljud tänapäeva noored :)

 Mõned pildid pildistasin ka üle albumist.
Esimesel pildil on Geio 1 aasta ja 1 kuune. Foto tehtud 1995 aastal meie Lavassaare kodus.
Teisel pildil on ka sama vana ja tetud ka samas kohas. Mul oli siis veel oma Panasonicu fotoaparaat ning aegajalt sai pildistatud.
 Kolmas pilt on tehtud 2002. aastal Lavassaare Lasteaed/Algkoolis, mille Geio toona lõpetas.

1 aasta ja 1 kuune Geio 
8 aastane Geio lasteaeda lõpetamas


Palju, palju õnne ja kauneid hetki sulle tänaseks ja kogu järgnevaks eluks meie armas väikevenna!

Margit ja Germo

26. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

1941 /uue romaani sissejuhatus.../

pilt netiavarustest
Veidi uue romaani algust teile lugemiseks, aga rohkem ma ei avalda, see jääb nn kardinate taha. Aga siit saate aimu millest romaan kõneleb...Head lugemist!
***
„Emme, mul ei tule und. Ma kuulsin hundi ulgumist õues. Ei, ei, see ei olnud Muri, kes sellist häält tegi. Emme, ärka üles, ma kardan!“ ei saanud 4 aastane Linda und.
Linda oli kolmest õest vanem. Juba maasta madalast oli ta harjunud emaga koos kodutöid tegema, sest kaks nooremat õde, 3-ne Leila ja 2-ne Leida vajasid pidevalt hoolt, ning tihti tuli ette ka olukordi, mil Linda käis ema eest laudas loomi talitamas. Lisaks kõigele oli tolleks ajaks poolpimedaks jäänud vanaema õpetanud Lindale juba varakult kudumise selgeks ning igal vabal hetkel haaras Linda lõnga ning varraste järele ja lasi näppudel nobedalt liikuda. Nii ta, sellel ajal, kui ema nooremaid õdesid unele äiutas, koos vanaemaga käsitõõd tegigi. Vanaema oli talle loovutanud oma vana kiiktooli, milles ta ise oma haigete liigestega istuda ei tahtnud, ega saanudki.
„Mis on, Linda!? Miks sa ei maga? Mis hundi ulgumine? Sa ei lase meid ju ka nii magada! Issand, kell on juba üks öösel! Vaat, kui isa peaks ärkama, siis oled homme koduarestis ja igasugune pärja punumine jääb ära. Mine juba magama!“ tõreles Emma, tüdrukute ema, vanema tütrega.
Linda ei julgenud enam iitsatadegi, sest isa pomises midagi habemesse ja keeras külge. Oli ju nädalalõpp ning nädalavahetuseti armastas perepea Väino purjutada. Hoidku jumal neid, kes tema und häirisid! Unesegasena oli isa kuri ning juba ta silmapilgust piisas, kui isegi 2 aastane õde ei julgenud jonnida. Tüdruk läks nagu alandlik koer, saba jalge vahel, oma tuppa. Tal oli pisaraklomp kurgus. Linda tundis ennast hüljatuna. Armukadedust oli ta juba ennegi tundnud. Esimese lapsena oli ta harjunud, et kogu tähelepanu läheb tema peale, aga õe sündides, juba 1 aastasena oskas Linda armukadedusstseene korraldada. Samas oli ta uhke selle üle, et just tema sai paljude kodutöödega hakkama, erinevalt õdedest. Kuigi siis, kui isa purjusena Lindaga tõreles ja armastas ütelda, et esimene lammas läheb ikka aia taha, millest muidugi Linda aru ei saanud, tundis tüdruk ennast solvununa, oli tal ometi uhke tunne ema ja vanema poolt tulnud kiituste üle. Pealegi kordas vanaema Lindale, et naised on naised ja mehed on mehed. Tõsi küll, Linda arvas, et vanaema Elsa kiidab sellega naisi ja mehi, ning lapsed on justkui eikeegid, tundis ta alati raskel hetkel vanaema õlga. Alles hiljem taipas ta, et see lause oli mõeldud Linda kaitseks ja vanaema mõtles naiste all ka oma kalleid lapselapsi, suurt naispere.
„Äratust! Olete arreteeritud! Üles, üles! Teie vara konfiskeeritakse ja teid saadetakse kodumaalt välja!“ kõlasid karmid käsud ööpimedas majas. Enam ei olnud pääsu, algas küüditamine. ...
/järgneb.../


25-26. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

Esmaspäev, 24. oktoober 2016

Uued tassid Bulgaariast ja Türgist



  Täna tegi Ave meile äratust. Kallis Kersti, suured tänud sulle ja Peetrile! Saadetis on nüüd kenasti kohal ja seda tänud Avele!

  Ave tuleb alati nagu jõuluvana. Nagu näete, sain täna taas kahe tassi võrra rikkamaks. Esimene neist on pärit Bulgaariast ja teine Türgist. Umbes aasta tagasi tõi Kaija meile Türgist tassid ja samasuguse silmaga (nagu Türgi tassil) käe-ehe oli kaasas. Nüüd on mul ka selle salasilmaga tass olemas, nagu komplekt. See klaassilm pidavat kaitsma kurjade vaimude ja silmade eest siis, kui see on teile kingitud. See on ka õnne sümbol. Seega suured ja siirad tänud Kaija ja Ave, et mind nüüd ära kaitsesite! :)

  Üldiselt on põnev läbi tasside kogumise tutvuda erinevate kultuuridega. Mind on tegelikult kogu aeg huvitanud, et mida see (klaas)silm sümboliseerib, kuid hea google annab enamvähem kõikidele küsimustele vastused.

Mõningatel andmetel kutsutakse seda ka "Kurjaks Silmaks." Kellel on lähim huvi selle sümboli vastu, see lugegu SIIT.

  Teise tassi tõi Ave roosidemaalt Bulgaariast, kus nad hiljuti õdedega reisimas käisid. Nagu näete, on Bulgaaria sümbol-roos ka kenasti tassil olemas. Mulle meeldivad väga just sellised tassid millel on kas mõne riigi, maa, linna, küla jne...sümbol, nimi või kaart peal. Need kõnelevad palju. Aga sa sellised on põnevad, nagu see Türgi tass, sest sümbolil on võimas vägi ja tassi sisse on ka riigi nimi kirjutatud.

(klaas)silm Türgi esemetel- õnne sümbol!

  Kapid on tasse täis. Ehk kunagi saan ka riiulid (sepistatud nagid) seinale, et need kenasti nähtavaks teha. Praegu on nad peidus.

  Tänud ja ikka endiselt ootan oma kollektsiooni tasse juurde!


24. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

Pühapäev, 23. oktoober 2016

Uus tass Maltalt



  Just sügiseti täieneb mu tasside kollektsioon, sest siis pagevad inimesed mujalt sooja otsima, peitu meie kargete ja tuuliste sügiste eest. Täna sain taas rikkamaks, sest hiljuti käis šokolaadipruun Ave Maltal reisimas ja tõi meile nänni. Selle imelise tassi omanikuks ma sain. Lisaks tõi ta mulle mu lemmikuid, rohelisi oliive marinaadis. Ma tavaliselt joon ka marinaadi ära, sest nii väga armastan ma neid.

  Germo maiusatb hetkel oma toas. Täna ju pidupäev.Magusapäev. Lisaks tõi kallis Avekene mulle veel ühe põneva kaelaehte, mille talle sõbrad kusagilt (Mumbailt või Bombaylt) tõid. See on väga võimsa energiaga, ilmselt luudest valmistatud ehe, mis juba nähes hakkas tööle.

  Aitäh sulle, kallis hing!
Ave ägedat sokki oli patt mittepildistada! :)
kui Germo kuulis, et Ave külla tuleb, läks ta ruttu ennast pesema :) ja pani ka kella, mille Ave suvel talle kinkis, käele. seda kannab ta iga päev. fotol Germo ja Ave

teiselt küljelt näeb tass välja selline.
rohelised oliivid, kommid, šoks, tass, huuleläige, küpsis ja väekas kaelaehe. aitäh, kallis Ave! ;)

Nüüd kopeerin siia ka veidike Malta kohta vikipeedist:

Malta on tihedalt asustatud saareriik Vahemeres, mis koosneb seitsmest saarest – Malta saarestGħawdexi(Gozo) saarest ja Kemmuna (Comino) saarest ning 4 asustamata saartest. Ta asub Sitsiiliast lõunas ja Tuneesiastidas.
Malta on Euroopa Liidu kõige väiksem riik nii pindalalt kui rahvaarvult. Tema pindala on 316 km² ja rahvastiku tihedus 1309 inimest/km². Rahvastiku tiheduse poolest on Malta 6. riik maailmas.
Rahvastikust hõlmavad maltalased 95,3%, britid 1,6% ja teised rahvad 3,1%.
Ametlik pealinn Maltal puudub. De facto on pealinnaks Valletta. Suurim linn on sellega kokku kasvanud Birkirkara(nende vahe on 6 km).
Malta iseseisvus Suurbritannia võimu alt 21. septembril 1964Vabariik kuulutati välja 13. detsembril 19741980kuulutas Malta end neutraalseks ja osales kuni Euroopa Liiduga ühinemiseni mitteühinemisliikumises. Malta astus Euroopa Liitu 1. jaanuaril 2004.
1989 kohtusid Maltal George Bush vanem ja Mihhail Gorbatšov esimest korda silmast silma. Seda peetakse ühekskülma sõja lõpu tähiseks.
Maltal käibib euro alates 1. jaanuarist 2008. Enne seda käibis seal Malta liir.
Aastatel 19601995 peetud valimisi arvestades on Malta valimisaktiivsuse poolest maailma teine riik ja esimene nende maade seas, kus valimine pole kohustuslik. Parlamentaarne süsteem on üle võetud Suurbritannialt. Seetõttu on Maltal kaks põhilist erakonda: kristlik-demokraatlik Rahvuslik Partei ja sotsiaaldemokraatlik Tööpartei, kellest esimene on 2015. aasta seisuga opsitsioonis ja teine võimul. Parlament valitakse iga 5 aasta tagant, välja arvatud juhul, kui president peaministri ettepanekul parlamendi varem laiali saadab. Parlamendis on 65 liiget, ent kui mõni erakond saab valimistel üle 50% häältest ja mitte enamikku kohtadest, antakse talle nii palju lisakohti, et ta saaks ka parlamendis absoluutse enamuse.
Malta presidendi valib parlament iga viie aasta järel. Presidendi roll on suuresti tseremoniaalne. Malta ajaloo jooksul ei ole veel ühtegi presidenti teiseks ametiajaks valitud. Praegune president on George Abela.
Maltal on alates 1993. aastast 68 kohalikku omavalitsust, neist 54 Malta saarel ja 14 Ghawdexi saarel. Haldus on kahetasemeline ja ehkki kohalikud omavalitsused on ühendatud 6 ringkonda (neist 5 Malta saarel), kasutatakse neid peamiselt statistika jaoks. Kohalikud omavalitsused valitakse iga kolme aasta järel proportsionaalsuse põhimõttel üksiku ülekantava hääle meetodil.


23. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

Reede, 21. oktoober 2016

Kui Arbuja öös...



  KUI ARBUJA ÖÖS...

Veab videvik
päevasid öösse
mul süames
kevad

Vaid laternapost
veel valgustab
uulitsat
aos

Neid totakaid
tuuliseid sööste
lehed
pudenevad

Ei looduse vastu
saa inime
hoidku
end vaos

Ma seisan
kui Arbuja öös
mu silmad
on mustad

Et armastust
näha sa saaksid
vaid mu
süames

Nii kaua
kui elu end
köidikuis hoiab
päev kestab

Nii kaua
ka kestab meil
Looja poolt
rajatud tee


21. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

Neljapäev, 20. oktoober 2016

Uus tass Kreetalt!



   Ma jätkuvalt kogun tasse (või kruuse)! Kallid sõbrad, kui te lähete reisima ja teil on pagasis ruumi kahe tassi jaoks, siis suured tänud juba ette! Nagu näete on pildil 2 tassi, mõlemad Kreetalt toodud, aga mina ja mu kallis sõbranne Jaanika kogume tasse. Need tassid tõi meile Jaanika sõbranne Kaija. Eelmisel aastal tõi ta meile Türgist tassid. Kaija toob küll alati erinevad, aga tegelikult me tahaksime ühesuguseid tasse, kuigi olen siiralt tänulik Kaijale ka selle imelise tassi eest. Aitäh!

  Nendest tassidest läks siis roheline tass Jaanikale ja sinine minule. Jaanika lemmivärv on roheline ja minul (türkiis)sinine, seega jaotasime need nii.

  Vahetan ka tasse oma romaani SEGAVERELINE vastu.

see siis nüüd minu oma. nii äge! kaanega

Väga kalleid tasse ei jaksa soetada, aga kuni 10 eurot jõuan maksta küll, kuigi 5 oleks parem :) No, need tassid näiteks maskid vaid 5 eurot (kokku). Imekenad ja odavad, erilised, kaanega.

Ikka teie Margit.


20.oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

Esinemistest ja argipäevadest

lill Germo toa laes

  Täna midagi ilukirjanduslikku sündinud ei ole, aga tuli üks esinemispakkumine. Sellega seoses tahangi rääkida esinemiste teemal. Hetkel käivad läbirääkimised (või alles algavad, kuna ma pole kirjale veel vastanud) Häädemeestega. Ehk lähiajal selgub kas ja millal me (ma) tuleme Häädemeeste raamatukokku esinema.

  Kui me siin paari aasta eest Heli Künnapasega üle Eesti mööda raamatukogusid lugejatega kohtumas käisime, oli Heli noorem laps päris tita alles, aga nüüd on ta juba suur, seega pole ka Helil vast aega liiga palju esinemas käia. Ise ma autot ei oma (ka load on aegunud), seega oleks armas, kui raamatukogud, kes mind lugejatega kohtuma ootavad, paneks esinemise kellaajaks sellise aja millal buss jõuab sinna külla (linna, alevisse) ja muidugi ka tagasi mind Pärnusse sõidutab. Kui tuleb pikk päev, võtan ka ka Germo kaasa, sest üle paari tunni ma teda üksinda olla ei lase (ei julge).

  Umbes aasta eest sõitsin ma bussiga teise Eesti otsa esinema, kuid siis oli Germo haigus kontrolli all. Toilas sain ka kenasti tasuta öömaja armsa raamatukogujuahatja Lea juures ning tagasi sõitsin alles järgmisel päeval. Kui tuleb veel mõni teise Eesti otsa esinemispakkumine, siis pean Germo kaasa võtma ja paluksin ka tasuta öömaja.(Kuna Germo on haige ja 24h valvata, kes ei tea). Oma maakonnas võtan esinemiste eest 20 eurot, pluss sõiduraha. Teistes maakondades 50 eurot, pluss sõiduraha.

  Olen ära ütelnud juba 4 esinemisest, kuna pole öömaja ja hotellides ööbida ma ei jaksa. Osadesse kohtadesse on jälle trantsporti vaja olnud, kuid...Ühesõnaga oleks armas, kui te jagaksite seda postitust, siis levib info kenasti.

  Saan ka lugejatega kohtumistele müügiks kaasa võtta oma romaani SEGAVERELINE (5 eurot)ja novellikogu VIRTUAALMEES (8 eurot).

.........................................................................................
ja teine juudihabe Germo toa laes
väike botaanikaaed
  Üleeile õhtul sai Germo tuba veel värvikama välimuse, sest vend aitas mul lilled tema toa lae alla panna. Nüüd on Lillelapse tuba nagu väike botaanikaaed. Loomulikult pidin need ka pildi sisse panema.

Kasearu talu ülimaitsev küüslaugu pesto
Lotte ketšup
Lotte ketšup
makaronid hakkliha, Lotte ketšupi, Kasearu talu küüslaugu pesto ja oma marineeritud punapeedisalatiga

  Eile toodi mulle taas Kasearu talu tooteid, eriti hea on küüslaugu pesto. See sobib minu maitse järgi väga paljude toitudega kokku. Täna näiteks panin seda ka rämpstoidu sisse ehk siis tegin üle pika aja makarone hakklihaga, päris head said. Ja ketšupina kasutasin Lotte ketšupit, mis on gluteeni- ja säilitusainevaba.

  Täna sain ka mõne lille võrra rikkamaks. Tänud, Malle!
Üks lill on neist väga põnev, võiks ütelda, et lausa imelill, pärit Kaukaasiast, kuid seal kasvavad need õues, meie kliimas saab vaid toasoojas neid kasvatada. Lille nimi on Kirurgia, see ravib verevalumeid, paistetusi, isegi roosi jne...Rahvasuu kutsub seda ka mädalilleks, kuna see tõmbab mädaniku välja ja ravib mädase koha põletikust terveks. Avastan ise ka alles seda lille ja hakkan katsetama, igatahes võsu on nüüd olemas ja varsti istutan potti ka, kuna seda pole vaja isegi vees hoida juurte tekkimiseks.
Rooshavisaba on ka nüüd mul olemas, või on neid lausa mitu seal potis koos. Kunagi enne on mul ka see lill olemas olnud. Pikkust ta eriti ei kasvata, aga laisut küll, kuna uued roosikesed sünnivad kõrvale.

rooshavisabad
suurem võrse ongi see imelill Kirurgia, kaukaaslane (ei ole kalanhoe!) kuid väiksemate võrsete nime ma ei tea
  Ega eriti ma oma elamisse enam lilli ei vaja, no, pole kusagile panna. Kuid luulerohtu ja draakonipuud tahan ka veel uuesti soetada. Seega, kallikesed, ärge mulle väga palju võrseid tooge, mu elamises lilled aknalaual kasvada ei saa,(külm talvel) ja kapi otsas ka eriti ei taha, sellepärast neid lakke riputan, et oleks valgust ja sooja piisavalt.

  Eilne päev oli väga kirju. Tegelikult pidime Germoga kallile Terjele külla minema, aga tõusin kohutavas kaelaradikuliidis ning kohe peale ärkamist tuli Eve, kes tohterdas mu kaela mu oma tehtud kuusekasvutinktuuriga ja juba paari tunni pärast sain ennast taas liigutada. Kõige põnevam on asja juures, et just sellistel vatist päevadel sünnivad mu ilukirjanduslikud teosed, et kui füüsis haige siis vaim virge :)

  Naabrinaine tuli ka hea uudisega arsti juures, selgus, et ta on kenasti paranenud. Arst oli üllatunud, et ime on juhtunud, kuid siis naabrinaine rääkis kuidas ma nädalajagu päevi ta kaela ja õlgu olen tinktuuriga määrinud ja arst oli selle väga heaks kiitnud. Seega, kallis sõbrad, kasutagem rohkem oma käsi ja loodusravi!

  Nüüd tuleb kallis Jaanika põneva esemega, aga sellest juba hiljem!
Imelist kalapäeva!


20. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

Kolmapäev, 19. oktoober 2016

Armukadeduse lühikesed jalad

foto netiavarustest


  ARMUKADEDUSE LÜHIKESED JALAD

Sigrid oli väsinud kodu-ori olemast. Möödunud esmaspäeval sai tema kolmandast tütrest lasteaialaps ning naine otsustas tööd otsida. Kuigi tema Soomes töötav mees, kes vaid korra kuus kodu väisas, teenis oma ehitusfirmas ohtralt, tahtis naine omada päris oma raha, enda kätega teenitud raha.
Sigrid kandideeris ühte väikefirmasse raamatupidajaks. Seda tööd oli ta ka enne lapsi ja laste kõrvalt teinud, kuid kodus, oma hubases kabinetis, aga naine tundis, et tahab koduseinte vahelt välja, kuna viimased viis aastat olid Sigridi peamisteks vestluskaaslasteks olnud tema kolm last, kelle ta aastaste vahedega sünnitas. Naisel oli suhtlemisvaegus. Abikaasale ta oma kavatsusest esialgu rääkida ei söandanud.
Juba oli käes päev, kui tuli töövestlusele minna. Sigrid tuulas läbi oma riidekapid, et ikka esinduslik välja näha. Ta avastas, et kogu ta garderoob oli vanu, kitsaks jäänud ja moest läinud riideid täis. Ta läks shoppama. Riidepoes hulgim pudelikuju disainiga kleite selga proovides, märkas ta, et ühe härrasmehe pilk jälitab teda. See tegi Sigridi kohmetuks, kuna ta ei olnud harjunud meeste tähelepanuga, isegi enda mehe omaga mitte. Korra kuus kodus käies ei jätkunud mehel Sigridi tarvis kauneid sõnu ega komplimente, või häiris teda naise kurvikamaks muutunud keha, või oli selleks mingisugune kolmas põhjus, seda teab vaid tema ise. Pole siis ime, et Sigrid oli võõra mehe pilkudest meelitatud, kui mitte ütelda erutatud.
„Vot see, see kleit sobib teile nagu valatult!“ ei pidanud võõras üleliigseks teha kenale naisele kompliment. Sigrid kohmetus, isegi tema pisikesed kõrvad läksid tulipunaseks. Naine vaatas võõrast altkulmu, olles tegelikult meelitatud.
„Tänan komplimendi eest, aga ma ei vaja teie nõuandeid!“ ühmas ta eneselegi üllatunult ning ülbelt ja kiirustas tagasi garderoobi. Sellel mehel oli ju tegelikult õigus. Just selles kleidis oli naine ennast kõige mugavamalt tundnud ning ennast garderoobi välise peegli ette imetlema unustanud. Loomulikult otsustas Sigrid selle kleidi ostmise kasuks. Ta astus garderoobist välja, liibuvad teksad, mis tegelikult ta figuuri vormikusele rõhusid, jalas ja türkiissinine top seljas.
„Kena päeva,“ soovis võõras mees müüjatele ja läinud ta oligi, pilku tagasi heitmata. Sigrid oli sellest tegelikult häiritud, kuid ta surus patused mõtted alla, maksis kleidi eest ja lahkus riidepoest nagu õnnistatud olekus. Naistele mõjvad vahel uute hilpude soetamised isegi paremini, kui oma mehe kallistused, mis on aastataid abielus olles justkui jääkihi alla peitunud, olles vaid kohusetundliku iseloomuga.
„Järgmine, palun!“ kutsuti Sigrid kabinetti töövestlusele. Tal oli sihuke tunne, nagu läheks eksamile. Kogu naise sisemus värises. Eks omamoodi eksam see ju oligi. Sigrid tammus, pilk maha suunatud, kabineti uksest sisse, kuigi oli enne kodus läbi mõelnud, et minna tuleb julgelt ja püstipäi. Aga ilmselt kas rambipalavik, või mõtted võõrast mehest olid ta mälu halvanud.
Väikefirma bossuks osutus sama võõras mees riidepoest. Nii Sigrid, kui direktor Armand olid keeletud teineteist nähes. Nad vaikisid. Armandi pilk peatus vahelduva eduga Sigridil ja naise tuttuuel kleidil, mida ta oli paari tunni eest naise seljas poes näinud. Vaikus kabinetis tekitas segadust kõrval toas olevale sekretärile, kes oli oma laua tagant sunnitud tõusma ja asja uurima minema. Alles siis pääsesid bossu häälepaelad valla.
„Olete tööle võetud! Alustame juba homme,“ lausus ta. Sigrid ei saanud ikka veel sõna suust, sest tal oli palju teisem ettekujutlus töövestlustest.
„Jaa, aga...“tahtis naine midagi ütelda, kuid boss segas vahele.
„Üks hetk, palun! Larissa, sina võid lõunale minna. Me saame nüüd siin kahekesi hakkama. Aga palun vaata enne kas mõni potentsiaalne raamatupidaja on veel ukse taga,“ muigas ta. Slaavlannast sekretär, kes oli kohe, kohe dekreetpuhkusele minemas, täitis oma kohustust ja peagi lahkus lõunat sööma. Sigrid ja Armand jäid kahekesi kabinetti.
„Ma oletan, et kui mõni teie pisipõnnidest peaks haigestuma, saate te raamatupidamistöödega ka kodus hakkama?“ muutus boss ametliluks seda küsides.
„Jah. Ei. Eee-see, see tähendab, et saan ikka,“ kogeles Sigrid. Ühest küljest oli naine õnnelik, et ta tööle sai kuid teisalt valdas teda sõnuseletamatu hirm uue töökoha ja uue bossu ees. Juba praegu muutus ta Armandiga kahekesi jäädes kidakeelseks, kuigi muidu oli hea suhtleja.
Käed löödud, astus naine uue töökoha kabinetist välja, kuid komistas tooli vastu, murdis kingakontsa ja kukkus. Armand lendas nagu tuulispask kabinetist välja, aitas Sigridi püsti, küsis tervise järgi ja veendudes, et naisega on kõik korras, pakkus ta siiski talle küüti. Sigridi maja ees jäid nad mõneks minutiks vestlema, kuni Sigrid oma kingad näpuvahele võttis ja sukkis tuppa astus.
„Sa vana lipakas!“ käratas Soomest koju naasnud abikaasa, lajatas naisele labakäega, mille järel naine taas kukkus, kuid sellest kukkumisest toibus ta alles haiglaseinte vahel.
Kui Sigrid abileu lahutas, ilmnes, et ta abikaasa elas juba aastaid kaksikelu, omades Tamperes soomlasest naist ja kahte tütart. Ütle veel, et armukadedus pole haigus, mida põevad armukadedad paadunud petised.
Nüüd nad ootavad oma esimest ühislast, venda kolmele kodus kasvavale õele, Sigrid ja Armand.


    19.oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

Teisipäev, 18. oktoober 2016

Jalutuskäik Vana-Pärnusse

Siimu sild

  Täna siis lõpuks jõudsime Germoga Vana-Pärnusse Luule Luuse aeda õunu korjama. Nii ilus ilm on, nagu oleks vananaiste suvi alanud. Päike on kõrgel ja tuult ei olegi, vähemalt Ülejõe ja Vana-Pärnu piirkonnas. Otsustasime jalutada Vana-Pärnusse.

vaade Siimu sillalt kesklinna sillale
Siimu sillal
vaade Siimu sillalt kesklinna sillale...
Siimu sild (Germoga) Vana-Pärnu poolt vaadatuna

  Mulle on lapsest saati millegipärast meeldinud Siimu sild mis ühendab Ülejõe ja Vana-Pärnu linnaosa. Mäletan, kui ma laps olin ja me autokastis kolisime, ütles keegi, et kunagi olla üks mootorrattur külgkorv mootorrattaga üle Siimu silla kaare sõitnud. Kas see ka nii oli seda ma ei tea, aga see teadmine on mälusoppi salvestunud. Pealegi on Siimu silla jalakäijate (ja jalgratturite) osa palju laiem, kui kesklinna sillal, seega väiksem oht kokkupõrkesks. See on ka üks põhjus miks mulle eriti ei meedli jala üle kesklinna silla käia. Ei, see ei ole viimaste aastatega tekkinud, juba lapsest saati ei armasta ma sealt jala üle käia, kuigi siis ma kõrgust ei kartnud. Siimu sild on omam ja armsam minu jaoks. Seal on kuidagi palju parem energeetika või sobivad minu ja Siimu silla energiad paremini kokku, võta siis kinni, aga nii on.

Vana-Pärnu keskus
Lydia Koidula muuseum
see huvitav maja ehk siis Kapteni baar Vana-Pärnus

   Enne Siimu silda asub Vana-Pärnu keskus (kuhu käib ka Pärnu eakamate suleseppade klubi SULEKLUBI kokku ning selle president on kaua aastaid Luule Luuse) ja Lydia Koidula muuseum, jäädvustasin need ka pildile. Vana-Pärnus on ka üks armas majake, kus kunagi (või ka täna?) asub söögikoht, aga maja välimus on juba armas, selle jäädvustasin ka.

  Luule juurde on mõnus jalutuskäik. Kui juhtumisi tänava nimi meelde ei jää, siis tänava lõpus oleva majaka järgi tunned ära, et oled õiges kohas. Tema vanemate kodumaja on õdus ja hubane (eelmisel korral tegin ka fotosid ja jäädvustasin ka blogisse), seal olles on sihuke tunne nagu oleks koju jõudnud, nagu viibiks maal, vanavanemate kodutalus. See maja kõneleb.

hea hing Luule korjab aias lilli
õunad ja lilled...
õunad talveks

  Peale melissitee joomist (mille magustamiseks Luule õietolmuga mett pakkus) läksime aeda õunu korjama. Taliõuntele polnud öökülmad veel liiga teinud, nii saime endale talveks suure kastitäie varuda. Luule on nii armas hing, hoiab oma ravimtaimedest koosnevat aeda korras ja pakub ka teistele abi. Taimetargana teab ta milline tee või maarohi mida ravib. Mul on millest temaga rääkida, kuna olen ise ka aastaid taimede imelist väga uurinud ja tarbinud. Luulehaldjas luule korjas meile ka peotäie lilli. Nüüd on Germo tuba nagu lilleaed, sest paar päeva tagasi tõi üks armas inimene veel oma aiast lilli. Germo ongi lillelaps, juba varakevadel, nii kui ta esimesi lilli näeb, toob need mulle ja nii suve läbi on meil pmst lilled toas. Isegi alles ellu ärkav võilill teeb talle siirast rõõmu.

värske kartulasalat

  Peale värskes õhus viibimist läheb ju kõht tühjaks. Kuna ma siin hiljuti tegin seenesalatit ja seda jäi järgi, hakkisin sinna teisi komponentse sisse ja tuli väga hea salat. Mina olen ju see inimene kellega väga meeldib, kui salatis on ka õunad nind neid ma ka sinna lisasin. Kartulasalati koostis:

kartulad
soolaseened
sibul
vorst
hapukurk
hapukoor
hapukurgi vedelik (veidi)
sool
pipar
õunad

  Päev alles poisike, näis mis veel täna juhtuma hakkab ;)

18. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

Pühapäev, 16. oktoober 2016

Uued tassid kollektsioonis!

uued Saaremaa tassid

   Kuigi pühapäeviti ei soovitata tööd teha, kipun mina ikka seda reeglit eirama. Esiteks olen kodune ja mul ei ole vahet mis päeval ma mida teen. Pole ka kusagile kiiret. Teen seda mida tunnen õige olevat.
Hommikul toodi mulle kala. Juba eile ma unistasin marineeritud kalast. Nii ma siis oma toimetamistega peale hakkasingi. Praeguseks on räimed juba marinaadis. Sellel korral ma neid munast ja jahust läbi ei pannud, tüütu tegevus. Pruun on taigen sellepärast, et ma ei tarvita enam toitudes nisujahu. Tegin sellise parajalt paksu taigne rukkijahust, munast ja piimast ning panin räimed sinna sisse ning järjest võtsin ja ladunsin pannile. Taignasse lisasin veel soola ja kalamaitseainet. Marinaadi komponendid on:

räimed taignas...
räimed marinaadis

vesi
äädikas
loobrer
terapipar
sool
suhkur
porgand
sibul

  Kuna mul on nüüd 2 kuuri ja eile vend sättis kenasti saagimata lauad teise kuuri siseseina äärde, on mul nüüd esimene kuur täitsa korras, ei ühtegi ülearust lauajuppi. Tõsi, teises kuuris on mul saagimata ja lõhkumata puid ka, kuna üks kallis inimene toob neid mulle aegajalt juurde, kuid osad saan sealt ka otse ahju panna. Teises kuuris on ka purke palju, sest järjest sööme hoidiseid ja purke ma ju ära ei viska, järgmisel aastal taas tarvis. Vähemalt esimene kuur on korras, Zorro võib vabalt puuriitadelt tolmu võtma minna:)

  Kui kallis Ingrid lõuna ajal meile külla jõudis, olin juba jõudnud kartulad kooritud ja kalad puhastatud. Majakassidel on pidupäev. No jah, ka Zorro tarvis panin räimepead õue, kuid kui ma räimesid praadisin ning välisust lahti hoidsin, kippus ta ikka neid hammaste vahel tuppa tassima. Õudne teglane!
 Ingrid tõi mulle 4 imekaunist tassi. Need on pärit Saaremaalt ja on ühe kohaliku kunstinku tehtud. Aitäh, kallis Ingrid! Aeg sinu seltsis kaob alati nii kiiresti kätte, kuid juttu jätkuks kauemaksi veel.

ja kõigil neljal tassil on ka autogramm all
ja kõikide nelja tassi teisel küljel on Saaremaa...
lõuna...

  Köögis on hetkel 27 sooja ning toas köeb ahi. Nii soe on, nii hubane on.
Lõunaks sai tehtud keedukartulit ja hapukoore-seene-sibula salatit. See on üks mu lemmiktoite. Mulle tegelikult meeldivad soolaseened isegi rohkem, kui marineeritud seened. Õnneks jagub neid mõlemaid veel pikkadeks kuudeks.

Kena pühapäeva!

16. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma